Teater

William Nicholson. “Varjudemaa”. Lavastaja Peeter Raudsepp. Kunstnik Jule Käen. Osades Marika Vaarik, Erik Ruus, Volli Käro, Toomas Suuman, Eduard Salmistu jt.
Esietendus Rakvere teatris 31. märtsil.

teater1.jpg (17364 bytes)

Marika Vaarik, Erik Ruus, Volli Käro.

Peeter Raudsepp on kahtlemata varaküps lavastaja. See võib tähendada nii head kui halba teatrit. Kui see väljendub liigvarajases huvis Tennessee Williamsi ning Arthur Milleri vastu, pealegi suhteliselt standardsete resultaatidega, on see pigem ohu märk (küsimus pole loomulikult kirjanike asendis mingil väärtusskaalal, vaid alateadlikus soovis näha nimetatud autoreid kas keskealiste tõlgenduses või siis julgemate töötlustena, ilma milleta materjali valik justkui end ei õigustaks). Kui selle tulemuseks on aga “Woyzecki” või “Metamorfoosi” taolised säravad saavutused, võib sellise varaküpsuse üle üksnes rõõmu tunda. Viimaste aastate kogemus kipub näitama, et ajad, mil noored lavastajad oma esimeste töödega teatrimaastikku ümber kujundavad, on kas möödas või veel ootamas. Olemata pessimist, tahakski tunnustada seda, kui vähemalt teatrisüsteemi assimileerumine valutumalt toimub ning andelaadi ja erihuvide väljaarendamisele piisavalt ruumi jätab. Kuna kiireneva ühiskonna kiuste näib lavastajaks arenemine tingivat üha aeglasemat küpsemist, ongi sellise tasakaalu leidmine üheks küpsuse tunnuseks.
Siiski ei esinda “Varjudemaa” kumbagi eelnimetatud poolust Raudsepa lavastajabiograafias ning jääb ennemini vahepealsele määramatuse eikellegimaale. Olgugi lavastajale omase maitsekusega, kuid üksnes see teeb lavastusest harva sündmuse, eriti Raudsepa puhul, kel väljapeetus pole stiilitaotlus, vaid enesestmõistetav eeldus. Õigupoolest ongi põhjusi, miks lavastus tähelepanuta jätta, enam kui küllalt. Ometi on huviäratavaid asju vähemalt kaks: religioosne teema ning selle suhe anrimääratlusega “melodraama”, sest tavaarusaamale vaatamata ei suudaks neid kahte siiski koos näha. Rohkete näidete põhjal, teatris vähem, filmis enam, võib väita, et üks kahest kannatab. Loomulikult ei pea melodraamat mõistma selle klassikaliste definitsioonide kaudu (must-valge ülepaisutatus, nõretav primitiivpsühholoogia, kokkuvõtlik moraal jne.), kuid sel juhul võiks neist nimetustest üldse loobuda ning mitte võimendada religioosselt niigi jahedas eesti publikus pietistlikke arhetüüpe, mis mõnele usulisi väärkujutelmi tekitab, teise aga teatrist üldse eemale peletab.
Igal juhul on Meelis Kapstasele lavastus kahel korral Jaan Toomingat meenutanud (vt. Eesti Päevaleht 6. IV). Kõigepealt aukartusena lavalise “Jumala-asja ajamise” suhtes, teiseks mõningate “testamentlike” kujundite tõttu (raske öelda, miks Toominga puhul seda pidevalt kujundit pärssivana tajutakse). Isiklikult tuli mulle võrdlus Toomingaga meelde alles lavastuse lõpul, kui kõik teemad (peategelase usulisfilosoofiline mõtisklus, abikaasa surm ning poisi abil sisse toodud muinasjutumaailm) kokku põimitud ning “inglikoori” saatel valgustub hämarduva lava lae all välja Suurbritannia vapp: “Dieu et mon Droit”. Võib ju vapil kujutatavat lõvigi ühendada Lewise Narnia lugude Aslaniga, milles on püütud näha nii Kristuse, kuninglikkuse kui laste fantaasiamaailma sümbolit. Niisiis haakus vähemalt lõpp ambitsioonika algusega, kaasates ka nn. britilikkuse atmosfääri, olgu siis vahepealse osaga, kuidas on.
Igas muus mõttes jäi lavastus siiski vaid melodraamaks, mis kõik potentsiaalsed teemad üksnes kahe vananeva intellektuaali armastuslooks muutis ning muust suhteliselt ükskõikselt üle lehvis. Tundub küll, et selles pole süüdi lavastaja, vaid küllaltki vähest võimaldav alustekst. Kui jätta kõrvale esimene küsimus, miks nõrgavõitu näidendit üldse lavastada, tahaks siiski tunnustada lavastajat, kes loo ühemõõtmelisusse püüdnud siiski kõiki Lewise maailmu taassisestada. Tulemuse maitsekus varjab küll kohati sobitamatute tekstitasandite rebitud liitekohti, kuid ometi ei tõsta tervikut kõigi võimalike teemade kõrgusele. Pole ju Toomingagi tekstid alati kõige hoolikamalt valitud, kuid lavastaja sõnum ja eesmärk, milleni publik viimase stseeniga viia tahekse, liidab lavakujundi alati lavastaja üldkonteksti ja omamütoloogiaga. Isegi Raudsepas on tahetud näha “ideoloogilist” lavastajat (?), kuid “Varjudemaast” ei kuma see läbi ei taunitava kitsarinnalisuse ega ka sümpaatse sõnumikindlusena. Reiilise mõtlemise nö. teise tasandina on küll näha siirast soovi nõrka teksti õilistada, kuid pigem tõi see sisse hoopis ebakõlasid. Võib-olla pidanuks dramaturgikalduvustega Raudsepp teksti veelgi rohkem ümber töötama või oma huvide ja visioonide abil Lewisest hoopis oma loo kirjutama, kuid William Nicholsoni filmistsenaarium jäi lavastaja kontseptsioonide jaoks siiski vähekandvaks äratõukepinnaseks.
Raudseppa on Clive Staples Lewise (Erik Ruus) ning Joy Greshami (Marika Vaarik) eluõhtu armuloos huvitanud ennekõike Ime olemus, selle äratundmine ning kõik, mis sellega kaasneb. Lavastuslikult on see kohati huvitavalt esile toodud, kuid paratamatult dissonantsiga, mis loost tulenevalt sugeneb. Kui laval Imet rõhutatakse, seiskab see hetkeks üldterviku olmelisuse. Imed tungivad reaalsusse siis, kui Lucy Barfield, Lewise lastejuttude peategelane ja adressaat, Peeter Jakobi sugestiivse hääle saatel riidekapi kasukate tagant Narnia riigi avastab. Lewise teoste kontekstis panevad need katkendid ootama nii igapäevaseid lihtsaid imesid, muinasjutumaailmade avanemist kui ka läbimurret inimsaatustes, kes oma varjudemaal (kasvõi ilma igasuguse platonlikkuse või Lucy nime etümoloogiata) tõelist sündimist ootavad. Kindlasti ei tule Narnia lugusid võtta mingite tähendamissõnadena nooremale koolieale, kuid Lewise enda jaoks on tema lastejutud suunatud samavõrd pühaduse ja patu mõtestamisele, kui tema teoloogiline esseistikagi. Tahtmata neid küll samastada, hoiab näidendis eri maailmade vahelist sidet Joy poeg Douglas (Rauno Ots), kuid need kõrvalepõiked jäävad konkreetses teoses siiski vaid valuvaigistiteks argise ilma ilmetuse vastu, tõusmata peategelase väärilisse ideestikku.
Kontseptuaalselt ei olekski selles ju midagi laiduväärset, kui laval kõneldav tekst ise enamat ei taotleks, kuid esimese vaatuse juhatab sisse Lewise loeng tuntud teemal, kas Jumal on hea ja kõikvõimas, kui inimesel kannatada laseb, teemal, mida kirjanik ka oma teostes väga köitvalt käsitlenud. Teist vaatust alustab aga arsti (Heilo Aadla) mõtisklus valust ja kannatusest. Mõlemad monoloogid on lavastaja toonud lava ette, mänguruumist väljapoole, kuid iseenesest ei tähenda see, et need vaatuste kulgedes sinna ka sisuliselt peaksid jääma. Narnia imeriidekapp elustub lavastuses paaril korral ja sedagi üsna filmilikult, koos tagalaval avarduva universumi lõputusega: kord märgib see lastekirjaniku inspiratsioonihetke, kord Joy ootamatut taasilmumist, kõige mõjuvamalt ehk haiglapalati laulatusstseenis, kus Narnia kuninganna hetkeks avanenud kapiuste tagant surmahaigele Joyle ning kristlikke põhiväärtusi kiirgavale Lewisele oma õnnistuse annab. Ometi tullakse kõige järgnevaga seda kindlamalt maa peale tagasi ning pea tabamatu vihjega puudutatakse palve jõu ja Joy imepärase tervenemise eluloolist fakti. Stseen ise on toodud olmelisse, sirmiesisesse ruumi (mille tagant vahetevahel küllalt leidlikult varjuderiiki etendatakse), vältides selliselt küll sentimentaalset tunderõhulisust, kuid samas tõukumata ka filmilikust melodramaatikast. Samamoodi mõjusid Lewise erutatud pursked teemal, kas kõik pole äkki siiski mõttetu. Pisut trafaretne, nagu ka “papilik” kaplan (Eduard Salmistu). Raudsepp polegi püüdnud olla müstiline, vaid jääda üldinimlikult mõistetava dramaatika pinnale, kuid kas osutab see kunstiliselt ikka lihtsuses avalduvatele imedele või seebitab lihtsalt etteantud argisust?
Samas võtmes lahenes ka muu sündmustik. Teoloogiline diskussioon kontsentreeriti psühholoogilisse vastasseisu sõber Rileyga (Toomas Suuman), mis iseenesest lisas lavalist pinget ja oli teravmeelse dialoogi tõttu igati nauditav, kuid kuulus olemuselt siiski siiasamasse täisverelisse varjudemaailma, nii nagu jäi mõistetamatuks ka samas opositsioonis lahtiräägitud poissmehekultus ning USA-Inglismaa intellektuaalne vaen. Mõneti kajastusid Lewise enese religioossed arutlused vestluses Joyga materialismist ja maailma tekkest, kuid samuti üsna olmelise pealisülesandega. Meeldivalt kontrastne oli aga Lewise enda maailmavaateline vahetegemine Jumala ees läbi viidud kristliku laulatuse ning asotsiaalist tunnistaja juuresolekul vormistatud registreerimistalituse vahel, samuti teema, millele mõtleja ise rohkesti trükiruumi pühendanud.
Hinnang ja mulje ei tähenda, et lugu ei läheks hinge, pealegi kui seda esitada nii siiralt ja meisterlikult, nagu Ruus ja Vaarik seda teevad. Samuti mitte küünilist arvamust nagu kahe inimese armastus iseenesest ei võiks ime olla. Siiski kummitas etendust vaadates mõned aastad tagasi nähtud film (muide, samuti melodraamaks tituleeritud), kus Michael Keaton ja Nicole Kidman esitasid vähihaige perekonnapea hääbumise lugu ning otsisid orientaalse sensitiivi abil varjudeilmataguseid imesid. Lood on võrreldavad, kuid ühes jäi domineerima üksnes maine, teises ka muud armastuse vormid. Vaevalt, et kumbagi varianti retseptiks saaks kehtestada, kuid vähemasti teadvustab see riski, mis kaasneb melodraama ja metafüüsika ühendamisega. Küsimus, kas kelluke üldse võiks kuninganna nõidusunest äratada, jäi siinkirjutajale viideteta.

Madis Kolk