Turujumal pisaraid ei usu
Kõne projekt eelseisvateks suurteks tähtpäevadeks

See lugu pole kirjutatud eesmärgiga, et keegi pärast lugemist end maha laseks. Pigem on tegu variatsioonidega vanal teemal: kes me oleme? kust tuleme? kuhu läheme? Aeg on selles asjas maha istuda, nagu kungla rahvas kuldsel a´al, ainult et mitte sööma, vaid mõtlema.
Ajas pole vaja üldse kaugele tagasi minna. Ning meenutamisest tekkiv võimalik piinlikkusetunne tuleb ka alla suruda. Niisiis, kümme aastat tagasi kogunes eesti rahvas hulgana küll Lauluväljakule, küll Balti ketti. Küll kuulama tuliseid kõnesid, küll solidaarsust väljendama. Mida nad seal küll rääkisid, milliste lootustega olid täidetud kuulajate kuumalt põksuvad südamed? Kas ütles seal mõni, et kohe kõlab stardipauk totaalseks võidujooksuks, kus nõrgemad korrapealt jalge alla tallatakse, kus kangemad krabajad kuulsust lõikavad ja kus auhinnaks on tulevase õnne ainus mõõdupuu – raha. Kas teatati kohalviibijaile kirglikult, et vähemalt pooltest neist saavad juba kümmekonna aasta pärast luuserid, kelle tagumikul ilutseb ülemuse kalli itaalia kinga jälg? Kas ütles keegi kõnelejaist, kellest nii paljudest on saanud tänase Eesti juhtpoliitikud, et armsad kaasmaalased, kes te siia olete kaasa võtnud oma väikesed lapsed – teadke, et paljudest neist saavad kümne aasta pärast lootusetud narkomaanid? Kas nad seletasid, et juba õige pea ei kaitse pea ükski eesti partei rahvuslikke huve, et neil puudub pea igasugune maailmavaade või ideoloogia, et sõna “rahvuslus” püütakse igal võimalikul juhul häbelikult vältida, et isamaalastel levib kulutulena komme end kosmopoliitideks nimetada, et sihtidena tulevad kõne alla vaid kaks märksõna “raha” ja “Euroopa Liit”. Ei, niisuguseid asju oleks võinud pajatada üksnes eesti rahva verivaenlased, kes oleks tõenäoliselt kärmesti kotti aetud ning toimetatud sinna, kuhu tarvis. Umbes niisuguseid pilte saanuks maalida vaid kurjad internatsid ja küllap, kui asja lähemalt uurida, nad midagi sellist tookord ütlesidki.
Ning kes ütles siis, et majandus ei hakka olema inimese jaoks, vaid inimene pigem majanduse tarvis, et turust saab uus jumal ning turumajandusest religioon, Eesti juhtidest selle apostlid ning rahameestest pühakud ja preestrid?
Ja kui me laulsime tookord üheskoos: “Maa tuleb täita lastega!”, siis vaevalt hakkas keegi õiendama, et maa hakkab hoopis lastest tühjenema ning mõnigi poliitik või teadlane küüniliselt, ent õigusega ennustama eesti rahva peatset väljasuremist. Ja kui olnuks võimalik, kas lugenuks siis mõni prohvet ühe kauni lehekuu nädala eesti lehti, kus ühel päeval teatatakse, et noorepoolne õppealajuhataja tapab kõigepealt oma 8aastase poja ja siis iseenda, teisel, et invaliid põletab enda avalikul platsil, kolmandal, et noor kahe väikese lapse ema lõpetab oma päevad aknast alla hüpates, neljandal, et 9aastane poisike teeb meeleheites enesetapukatse, et linnatänavatel võib iga päev kohata hulganisti kodutuid kerjavaid lapsi, täiskasvanuist rääkimata. Ja et meid see enam siis eriti ei vapustagi, sest oleme juba selliste asjadega harjunud ning mõned meist, ehk ka mõni tookordne ilukõneleja, peab sellist asja normaalseks. Ja et mõned ütlevad põlglikult – hullud! Kui paljud meist oleksid veel siis valmis edasi kuulama ja kui paljud lipud lonti lasknud ja noruspäi koduteele asunud? Ning kas olekski enam olnud kuulajaid sellele, kes pajatanuks, et talude taastamisest ei tulegi midagi välja, et maa kasvab võssa ja täitub varemetega, et külad ja väiksemad asulad tühjenevad elanikest, et poodidest on raske leida kaupa, mis maksaks nõnda vähe, kui iseseisva eesti talunik saab oma piimaliitri eest?
Mida siis inimesed iseseisvuselt ikkagi ootasid? Paljude käest seda enam küsida ei saa, osa on kadunud siit ilmast n.-ö. loomulikul teel, suurest osast, suuremast kui keegi isegi arvata oskas, on saanud Vabaduse ohvrid. Ohvrid, nagu need kolm leedulast, kes üheksa aasta eest Vilniuses tankiroomikute all otsa said ning keda tookord leinas pool maailma. Meie kümne aasta jooksul hukkunuid ei meenuta keegi, samuti nagu ei tunta erilist huvi nende kümnete tuhandete vastu, kelle hing on tänases Eestis täis valu ja meeleheidet ning hirmu homse päeva ees. Kui just kellelgi “saatuse soosikuist” ei teki funi mõttes huvi neile pähe sülitada või nende kallal haukuda. Sest olen tähele pannud, et “sai kinga” või “luuser” tavatsetakse öelda erilise mõnuga, eriti lõbus oleks küllap siis kui nimetatu juhtuks olema ütleja naaber Balti ketis või lauluväljaku rahvameres. 75 000 töötut. “See on üsna väike hulk,” ütleb tänane Eesti kõrge ametnik rahulolevalt. Ning unustab lisamata, et sellele hulgale tuleks lisada needki, keda nood õnnetud peaksid ülal pidama, ja sedagi, et erinevalt nende Lääne “kolleegidest” pole neil praktiliselt mingit sissetulekut abiraha näol. Too ametnik võiks kogu selle hulga nüüd sinnasamasse lauluväljakule kokku tuua ja neile öelda: “Ah et nii vähe teid ongi.” Nagu mõni muu praegune ametnik või asjamees ütles kümmekond aastat tagasi sealsamas umbes sama suurele seltskonnale: “Teid on nii palju! Tundub, nagu oleks siia kokku tulnud kogu eesti rahvas!”
“Hää et kik niigi läits,” ütles mulle Koopavanaks hüütav Lõuna-Eesti taat oma raskest saatusest rääkides, “oless võinud hulleminigi minna.”

Ilmar Palli