Miks kirjutatakse ajalugu ja kunstiajalugu iga generatsiooni poolt ümber? Kas selleks, et ajalugu oleks objektiivsem ja õigem? Selline vastus sobiks osaliselt meile siin ja praegu, kuna kogu eelmisel poolsajandil oli normaalne kommunikatsioon ajaloo- ja kunstiteaduses häiritud. Kuid ka igas välisest survest vabas ühiskonnas kirjutab iga generatsioon ajaloo ümber, märgistades nii oma identiteedipiirid ja -probleemid.
Sirje Helme, Jaak Kangilaski ja Krista Kodrese “Lühike Eesti kunsti ajalugu” on ühe generatsiooni kunstiajalugu, põlvkonna, mille liikmed on keskmiselt 45 – 60aastased. Nad elavad praegu ja võivad ise meenutada oma lahkunuid, toetumata veel mälestuste mälestustele. Nad on olnud lähisuhetes Eesti NSVga ja suhestunud neil aastakümnetel vabas maailmas toimunud liikumistega. Nende teosed peaksid olema muuseumisaalides, nagu 30ndate meistrid olid 60ndail Kadriorus kunstimuuseumis. Ent Eesti Kunstimuuseumis, kus viimase kümne aasta ehk kogu Eesti iseseisvusaja jooksul on keskendutud oma kinnisvara restaureerimisele ja uue hoone projekteerimisele, puudub permanentne püsiekspositsioon nii reaalselt kui ka mis tahes infokandjatel. Niisiis on eesti kunsti lähiajalugu kolme autori mõtestatud tervikuna praegu kättesaadav vaid raamatus, nagu juutide kodumaa oli aastatuhandeid Raamatus. Lootustandev situatsioon: lõppenud sajandil lõpuks loodud juudi riik on ju tänini üha meedia kõrgendatud tähelepanuspektris, olgu põhjused siis millised tahes.

Toomas Vint kui õnnistegija
Niisiis oli Toomas Vindi kuraatoriprojekti idee lihtne ja moraalne: elustada Kunstihoones mõneks nädalaks eesti kunsti lähiajalugu, võttes lähtealuseks äsjailmunud “Lühikese Eesti kunsti ajaloo”. Ruum, kus see ajalugu elustus, on Kunstihoone, tempel, mis valmis eelmise iseseisvusperioodi lõpukümnendil ja kuhu pääsemine oli pool sajandit kestnud okupatsiooniperioodil eesti kunstnikule tema professionaalse eksistentsi kriteerium. Isegi käibinud fraseoloogiast võib leida sakraalseid vihjeid: näiteks on ülevaatenäituste kujundusi arvustades nimetatud klaaslaega saali peaseina altariks jne.
Toomas Vint seisis lihtsalt lahke õnnistegijana templi ukse kõrval ja kutsus oma generatsiooni kunstnikke kahe tööga kevadnäitusel osalema. Kriteeriumideks oli vaid esinemine lühikese kunstiajaloo indeksis ja tööde valik: üks Eesti NSVs ja teine lähiajast. Ennast “kurja kuraatori” rollist taandades välistas Toomas Vint igasuguse isikliku pretensiooni konkreetsete teoste valiku, kunstilise kvaliteedi ja muude taoliste kriteeriumide suhtes, luues kutsutud autorite siseringis tõeliselt hipiliku vabaduseillusiooni. Kõik edaspidine jäi kujundaja Aili Vindi ülesandeks. Selline kuraatoriprojekt võib üks kord mõjusalt toimida. Ei ole võimalik, et sellisel moel komplekteeritud näitus kujutaks endast suurepärast kunstilist tervikut või esindaks mingit kandvat ideed, ent sellisel näitusel on momendil rida olulisi ülesandeid ja mitmel erineval põhjusel ka vaieldamatu publikumenu. Eesti Kunstimuuseum on Rüütelkonna hoones paguluses olles suutnud korraldada 9 aasta jooksul 36 näitust, kuid puudub põhiekspositsioon, seega ka didaktiline järjepidevus, võimalus suhestuda rahvusliku kunstiajalooga pealekasvavale põlvkonnale jne. Muidugi kuuldub arvamusi, et lisaks muuseumi mitmetele haldushoonetele ja ruumidele võiks kusagil Tallinnas olla ka esinduslik püsiekspositsioon eesti kunsti ajaloost, nagu Tartus on Kivisilla galerii, ent objektiivsetel põhjustel seda ei ole ja keskealine publik läheb praegu meelsasti Kunstihoonesse, et tõepoolest kogeda déjà vu elamust, vaadata uuesti töid, millega seoses elustuvad isiklikud assotsiatsioonid, neid ära tunda ning võrrelda. Kultuurimälu on oluline osa isiklikust identiteedist ja tasub meenutada, et 70. – 80. aastail olid näiteks kevadnäitused Kunstihoones hoopis teise tähendusega sündmus kui mis tahes näituseprojekt praegu. Keskealine generatsioon on kasvanud üles oma põlvkonna kunstnikega ja näitusele võib tulla lihtsalt selleks, et kogeda äratundmisrõõmu, aga muidugi ka selleks, et nautida elamuslikkust kunstist, mida osatakse vaadata ja tõlgendada, mille suhtes on kujunenud visuaalne kirjaoskus. Ja veel, nagu igas häiritud kommunikatsiooniga ühiskonnas, täitis ka Eesti NSVs kujutav kunst teatud lisafunktsiooni, vahendas vihjeid tabuteemadele, mida tänapäeval ei ole ja mida praegune 20ndais eluaastais põlvkond ka ilmselt ei mõistaks. Selliste vihjete otsimine ja tähtsustamine ongi praeguse keskealise eestlase haigus ja üks paratamatu osa tema enesetunnetusest.

Uue ja vana kommunikatsioon
Mare Mikoffi “Gustav Naan” (1978) on just selline kunstiteos, meisterlik portree 70ndate skeptilisest eurokommunistist, keda eduka integratsiooni tõttu eelmisesse formatsiooni küll osaliselt põlati, kuid kelle artikleid siiski mõnuga loeti. Inimestel on inimlik vajadus end millegi legaalsega samastada, permanentne dissidentlus pole poole sajandi vältel lihtsalt jõukohane, ükskõik kuidas nii mõnigi tuntud kultuuriheeros oma endisaegset tegevust ka praegu mõtestada püüaks. Amüsantselt ripakil alalõuapartiiga “Meie Lennart” on Naanile suurepärane opositsioon, kuigi portreteeritavad kuuluvad samasse ajastusse. Selliseid mõtestatud ajastu märke kandvaid oponeeruvaid teostepaare pole kahjuks kuigi palju. Jaan Elkeni aasta enne Brenevi surma valminud “Juhi kabiin” tühja ülikonna allegooriaga ja “La Habana” (2000), mis oma rohketes kritseldustes lahkab ühe viimase kommunistliku ühiskonna kummalisi suhkruprobleeme. Ka Toomas Vindi maalidepaarikult võib leida sotsiaalse mure jälgi – kultuuriminister Signe Kivi valimisplakat meenutab kunstnike endi hulgast valitud riigiametnikuga seotud lootusi. Muide, nii Mikoff kui Elken olid reglemendis nõutud vanema teosena valinud näitusele töö, mis oli kord juba valitud: Mikoff EKM ja Elken Kunstihoone kollektsioonist. Minu isiklikuks rõõmuks valisid oma töö kunstimuuseumi kogudest veel üsna mitu autorit. Idee asetada teostepaarid kommunikatsiooni pole muidugi uus. Eha Komissarov oli Rüütelkonna hoones samalaadsel meetodil ehitanud üles terve oma sajandivahetuse näituse eesti kunsti ajaloost. Tema lavastatud dialoogid olid muidugi rajatud hoopis vähem juhuslikele alustele: kommunikeerusid erinevate ajastute ja autorite teosed laiemate märksõnade tähenduste kandjatena.
Kunstihoones mitmeid kordi näitust vaadates häiris algul teoste väga suur tihedus. Eriti modernistlikule traditsioonile rajatud maalide väli vajab enda ümber märksa enam ruumi kui Kunstihoone piiratud näitusepind nii suurele teoste massile võimaldab. Nihestunud on ka harjumuslikult eeldatavad näituse kujundusprintsiibid – kui kõik olid kutsutud ja valikut ei tehtud, jäi kujundajale lõpuks vaid minimaalne mänguruum. Aili Vindile jäi vaid võimalus suhestuda oma ülesannetesse täie rahu ja huumorimeelega (viimasele mõeldes pean silmas tema enese töid trepimademel). Ja veel midagi muret tekitavat: me pole enam harjunud suhestuma näitusega, kuhu on koondunud väga erinevate autorite väga erinevad kontseptsioonid. On väsitav.