Arvustus, mis on inspireeritud näitustest “Naturalism”, “AIDS kultuuris”, “Kevaddisko” ja “ArtGenda”.

Meile kõigile on lapsepõlves õpetatud, et tuleb ikka puhtust pidada, kätukesed ära pesta ja sodi ei või suhu toppida. See peaaegu et arhetüüpne puhtusearmastus lööb varem või hiljem välja ka kunstnike puhul. Nooruses võivad nad küll rämpsukunsti viljeleda, aga küpsedes tuleb õppida puhast kunsti tegema.
Tõenäoliselt on see tingitud galeristide ja muuseumitöötajate elutervest soovist oma pindasid korduvkasutada. Seetõttu pole verdpritsivad performanceid ja muud naturalismiilmingud mainstream-kunstis eriti hinnas. Arvestades eesti kunsti suunatust rahvusvahelisele areenile, on selge, et sellist sodi, nagu Peeter Allik oma kureeritud näitusele “Naturalism” välja pani, pole mõtet soosida. Kus sa ikka veest nõretavate seenekottidega näiteks Moderna Museeti gastrollile lähed. Ja Hermes Sarapuu seaportreed haisevad ju lausa vaimselt, ninaga seda ei tunne, küll aga trenditeadliku kolmanda silmaga.

Trenditeadlik AIDS
Aga Johannes Saar teab, kuidas kenasti käituda. Tema ei hakka oma näitusele jõledusi toppima. Rotermanni soolalaos on kõik steriilne. Jutt käib küll AIDSist, aga kuskil pole ühtki mädapaiset, kopsudest ei eritu rohekat löga, mädaneva aju tükid ei vedele põrandal. Imuunsuspuudulikkus poleks kultuurile justkui miskit kahju toonud. Ainult August Künnapu süüdimatud maalid esindavad siin kergelt segast osa inimkonnast ja kultuurist. See käib asja juurde, vürtsiks.
Ansambli Queen viimasel plaadil on lugu pealkirjaga “I am Going Slightly Mad”. Selle sündimise ajal oli laulja Freddie Mercury oma AIDSi põdemisega juba üsna kaugele jõudnud. Kunagisest priskevõitu superstaarist oli järel lillade silmaalustega inimvare. Aga video oli vaja ikka ära teha. Noh, mis ikka, tittytainmenti masinavärk krohvis Freddie näo valgeks ja tupeeris väljalangevad juuksed puhevile. Rahvas arvas, et see on kontseptuaalne. Tegelikult pani poiss varsti kõrvad pea alla. Suri ära täiesti naturalistlikult, koos kõige juurdekuuluva kõduga. See ongi AIDS kultuuris, siis haiguse kultuurne varjamine. Ega mul puhtuse vastu midagi ei ole, ka mina sureksin parema meelega puhta vanainimesena hooldekodu turvalises voodis valgete linade vahel, kui näiteks laseksin end ebaesteetiliselt trammil lömastada, nagu juhtus poeediga Marko Laimre installatsioonis ja Kariniga Tammsaare romaanis. Ma ei taha öelda, et kogu kunst peaks olema naturalistlikult ligane, aga arvan, et steriilsus ei tohiks ka omaette eesmärk olla.
Millest kunstnikud meile vestavad? Marko Laimre ajab näiteks habet. Esimene mõte on, et äkki ta tahtis Johannes Saart mõnitada, sest Saarel oli ka mitte väga ammu selline De Niro stiilis rõngashabe, mida Laimre ajab. Ilmselt siiski mitte. Delikaatse autoagressiooni käigus eemaldub karvkate, Simsoni lakk, mis peaks sisaldama müütilist jõudu. Inimene maskeerib end vabatahtlikult vangiks, loobudes nii justkui vabadusest. Laimre loobub vabadusest, tõenäoliselt edu nimel kunstimaailmas, topib soolikad kõhtu tagasi ja tõmbab tõmbluku kinni. Nõustub panema näitusele kasvõi mõttetu kapi, sest kus sa ikka niisama telekad paned, mage ju. Asi näeb välja kultuurne. Koolnu on kenasti meigitud. Ja siis? Ka Jaak Soans tegeleb onanismiga, lootes sellele, et kõik teavad, et ta oli kunagi vägev esindusskulptor ja see, kui ta nüüd skulptuuride peale slaide näitab, on lõpp meta. Ei hakka üldse rääkima sellistest klišeedest nagu Barbie’de (Kiwa) ja Kummi-Elsade (Anu Põder) lõputu ekspluateerimine või Laurentsiuse ja AD videopeisaa. Milleks see, Laurentsius oskab ju käsitsi ka väga ilusaid maailmalõpumaastikke teha. Kui Johannes Saar leiab, et üks meie kultuuri haiguse tundemärk on klišeed, siis võinuks ju näitusele neid veel leida. Klišeed on muidugi kohustuslik meelelahutuse metoodika, aga see näitus meelt ei lahuta, tekitab pigem masendust. Viis aastat tagasi oleks Liina Siibi lasteporno euromoraali areaalis kindlasti pahameelt tekitanud. Nüüd on valge rass juba niipalju mandunud, et kõigil on pohhui. Saame teada, et lisaks päevapiltnik Ly Lestbergile, kes on “tegelikult homo” (suuline tsitaat kunstiteadlaselt, kelle nime ma turvalisuse huvides ei nimeta), on meil ka päevapiltnik Liina Siib, kes on tegelikult lesbiline pedofiil. Ka Jasper Zoova, kelle video praegu Linnagaleriis jookseb, on pedofiil (noorkunstniku staatuses küll, aga vanuse poolest juriidiliselt juba sobib), tõsi küll heteroseksuaalne. Ma ei usu seda süütusekontseptsiooni, ma olen kindel, et lastepornot viljeldes tekib kunstniku kehas seksuaalne erutus ja üldsegi mitte intellektuaalne mure rikutud noorsoo või Tai alaealiste prostituutide pärast. Ja üldse, miks just teismelised plikad peavad kogu aeg süütust kehastama? Imik, kass või seniilne vanamees on palju süütumad olendid. Pubekas on see viimane süütu, tema tõmbab sul kõige lõdvemalt naha üle kõrvade.
Niisiis, olukorras, kus maailm on täis erutavaid probleeme, tegelevad kunstnikud väljamõeldud teemadega, asjadega, mida pole olemas, ja kasutavad selleks kujundeid, mis on kas ammu tähendustest tühjaks lüpstud või polegi kunagi midagi tähendanud. Sellel kõigel on tähendus ainult seespool kunstiruumi. See pole AIDS kultuuris, pigem autism või paranoia. Näitus konstateerib olukorra, paneb diagnoosi, aga ei ravi. Nagu Peeter Lauritsa fotol, kus näeme praegust maailmamudelit, iga wannabe unistust sõita bemariga, omada paaritonnist ülikonda ja blondiini tagaistmel. Aga meid ümbritsev maailm ei lase sellel sündida, Kalifornia kuurordi asemel ümbritsevad kodanikku industriaalühiskonna varemed ja lähemal vaatlemisel selgub, et maailma ei valitsegi jõulised mafioosod, vaid hoopis vaevu vurruudemeis düstroofilised jobud, kelle maailmapilt on mõõdetav ekraani diameetriga. Kunst on kahjuks minetanud omaduse olla üks kommunikatsioonivorme. Art for art’s sake, kui see liiga kaua vältab, muutub omaette rääkimiseks, mis on ka üks hullumeelsuse sümptomeid. Ongi nii, nagu Erki Kasemetsa töös: autokummidele on trükitud sama kummi muster, kunsti aineseks on kunst ja see ei huvita kedagi, kuigi Juske võib väita, et see on väga postmodernistlik ja euroopalik. Laiba meikimine ei too elu tagasi.

Kommunikatsioon vajab selgust
Praegu toimub Helsingis suurepärane noortebiennaal “ArtGenda”. Korraldajad on aru saanud, et klassikaline kunstinäitus ei tööta. Nad on biennaali mööda linna laiali laotanud ja esinejad pidid tootma interdistsiplinaarseid linnakeskkonda uurivaid projekte, mitte maale ja videoid. Mõte on hea, aga traditsioonilisi kunstivorme muuta siiski ei õnnestu. Tulemus on see, et needki vähesed, kes juhuslikult või teadlikult “ArtGendaga” suhestuvad, ei saa millestki aru. Loitsitakse küll selle nimel, et kutsuda välja mingi linnavaim, aga spiritualistlik seanss ebaõnnestub. Puudub inimlik puudutus. Kommunikatsiooniakt ei leia aset, sest kunst ei hakka sellest kõnelema, kui ta võimalikult segaseks ajada.
Mainstream-kunsti üks põhitunnus on see, et ta on nii sisult kui vormilt ohutu. Selles mõttes on parim “ArtGenda” projekt Hanno Soansi ja Marko Raadi kureeritud “Analoog-TV”, et see sekkus agressiivselt helsingilaste igapäevaellu, nii otsese lärmina (Rainer Jancise heliperformance) kui ka seeläbi, et tavapärasest kohvikutelekast ei tulnudki hoki, vaid mingid jaburad videod, näiteks arhiivikaadrid Nõukogude Liitu ülistavast Soome poliitikust. Kodanikud olid erutatud ja olid seetõttu sunnitud suhestuma nii esitatatud teostega kui ka esitajatega. Nad vahetasid sõnu, nad tegid nägusid, nad vestlesid.
Millega siis ikkagi ravida haiget kultuuri? Kui kunst ei suuda kommunikeeruda, siis tulebki sellesse suhtuda kui eneseteraapiasse. Haigetest inimestest koosneva haige ühiskonna seas on küllaltki suur protsent neid, keda võib nimetada kunstnikeks. Need vähesed valdavad tegelikult suurepärast, teistele kättesaamatut ravimit. Maailma tunnetamine kunsti kaudu, seda nii füüsiliselt kui vaimselt, on nagu aadrilaskmine. Aga see toimib ainult siis, kui olla enda vastu aus, lasta kõik välja. Sellepärast mulle meeldiski Peeter Alliku kureeritud näitus rohkem kui Johannes Saare oma. Ja sellepärast mulle meeldib Kiwa totter maal Linnagaleriis rohkem kui Kiwa trendiinstallatsioon Rotermannis. Alliku naturalisminäituse tööd, kui neid analüüsida, pole enamasti kõnekamad, kui Saare mainstream. Aga nad on ausamad. Nad annavad tunnistust sellest, et inimesed vähemalt püüavad ennast ravida, et sellest AIDSist kultuuris üle saada. Näiteks: miks tegid Academia Non Grata tüübid igal öösel kell kolm Kunstihoone galeriis, trotsides näitusepinna valdajate pahameelt, performanceid, mida keegi ei näinud? Mitte publikule ega kunstimaailmale, vaid endale. See pole saamatus PR-küsimustes, see on hoiak. Kui enda sees oled asjad paika saanud, siis on lootust, et on ka teistele midagi öelda. Ühelt metatasandilt teisele liikudes oleme jõudnud olukorda, kus me peame nagu süütud lapsed õppima seda, et tuli põletab ja vesi on märg. Naturalistid teevad, mis tahavad, ja ei vala oma loomingulist maailmatunnetust steriilsesse mainstream-vormi, püüdes samas selle suhtes iroonilised olla. Sest see ei vii sisulises mõttes mitte kuhugi.

Mari Sobolev