Kes kannatab kui loom

Karl Nageli maali- ja videokunstinäitus “Suffer like animals” Raatuse galeriis 5. – 18. V.

Karl Nagel:
On olemas reaalne võimalus asjade kollektiivne maailm ammendada. See algab tavaliselt hetkest, kui inimene esmakordse pöördumatusega emotsionaalselt sureb. Põhjused võivad olla usu-, pere-, keha- või majandusküsimustes, vahel harva ka kunstis. Selline, sügavamal tasandil täiesti isiklik otsus ning valik on selgelt minakeskne ja samas universaalne. Keskkond ammendab ennast “minas”. Inimese teadvus ei ole lihtsalt enam keemiliste komponentide reaktsiooni juhuslik kõrvalprodukt ja pea ori. Ta loob vormi, teist objektiivset reaalsust peale teadvuse loodu ei eksisteeri.
Lugedes kirjandust, mis oma eesmärkidelt süü ning karistuse, elu ja surma ideedest väljuvad, tuues niiviisi esile inimeses olulise ja vahetu, avaneb inimese vaim, kus sümbolid elustuvad ja mõtete võimu ei eitata. Ühtlasi kogeb ta ruumi kui “mina” tajupikendust, millega on võimalik manipuleerida. Väline keskkond muutub sisemise arengu kavas.
Kollektiivne mõtlemine tähendab kollektiivset vastandamist ja jagatud vastutust ehk vastutustundetust. See näib pakkuvat lõputuna näivaid hüvesid, kuid ei räägi vajadustest. Selles võib sisalduda hävingule ettemääratuse tunne, intelligentsuse võidukäik, lootusetus ning “ajalooline traagika”. Lõpuks saab headusest ja võimetusest sünonüüm ning kuri projitseeritakse endast väljapoole. Mõnele naabrile, välisriigile või ükskõik millisele ühiskonna segmendile. Toimub stabiilne “elu ning hoolitsus”, asjad ja inimesed elavad ning saavad aja jooksul ammendatud. Kes kannatab, see kaua elab... Üsna paljulubav. Valiksin siiski kõige pakutu asemel viimase sümboolse surma.

kunst2.jpg (16555 bytes)

Karl Nagel. Ema ja tütar. 1998.

Nagelite kolmanda põlvkonna kunstnik Karl Nagel jahmatas oma väljapanekuga “Suffer like animals” Raatuse galeriis esialgu produktiivsuse ja tormakusega. Põhjalikul vaatlusel ilmnesid aga märksa sügavad tähendused ja assotsiatsioonid.
Nagel on loonud omamoodi simultatsioonimudeli kunstnikust-loojast ja kannatajast. Samas saab seda võtta ka kunstniku remütologiseerimisena eesti noores kunstis. Kuigi näituse pealkiri viitab kannatusele, pole siiski tegu konkreetsesse sündmusesse kätketud individuaalse traumaga. Pigem on see teatud mõttes kõikide kunstnike maailmavalu.
Tänane eesti artworld on kõike, kuid samas ka mittemidagilubav ning nii pole loodud valemit, millega kunstimaastikul end noore tegijana tõsiseltvõetavaks veenda.
Nagel on lähtunud eelkõige iseenda alateadvuses peituvast varjatud mütoloogiast, mille olemasolu ta nüüd avalikkuse ees ka tunnistab. Antud väljapanek intrigeerib forsseeritud, kuid osalt ka närvilise värvikäsitlusega. Kiirus, tormlemine ja tunglemine maalipinnal viitavad piltide futuristlikule iseloomule. Pidev liikumine ja teatav värvihullus tekitavad justkui ekstaasi. Füüsiline reaalsus ja figuratiivsus on piltidel veel identifitseeritav, kuid mõjub vaid vihjamisi. Erinevate assotsiatsioonide vaheliseks tulemuseks on märgi ja tähenduse seose kadumine ning isikliku esteetika levitamine.
Nageli pildid kajastavad justkui revolutsioonilist mässu, mis ilmneb eelkõige nende pealkirjades ja grafitilaadsetes literatuursetes väljendites (viimased ilmnesid juba ka autori aastataguses diplomitöös). Ometi oleks vale paralleele tõmmata Jaan Elkeni maalikäekirjaga. Pigem on siin suurem kokkupuude saksa kunstniku Anselm Kieferi sügavamõtteliste töödega.
Hulgalised assotsiatsioonid Nageli piltidel seovad erinevad sõnumid ning individuaalse eneseväljenduse ühtsesse mütoloogilisse võrku. Seoses revolutsioonilisusega tasub tsiteerida Melamidi, kes väitis, et kõikide revolutsioonide eesmärk on peatada aeg. Aja mõiste avaldub otseslt ka maali pealkirjas “Now–nüüd”.
Nagel intrigeerib vaatajat ka erinevate poliitilis-ajalooliste sündmuste tsitaatide rohkusega. Kunstnik ekspluateerib osavalt maalipinnal tänapäeva meedia klišeesid, mille tulemusena on maal hakanud kergemini vaataja teadvusega kommunikeeruma. Kõik see vihjab aga noore autori ühiskonnateadlikkusele ja informeeritusele: “Mai lapsed – The Children of May”, “Stepheni tool – nüüdisaja suurim mõtleja”. Nõnda avaldub ka ambivalentne ja immanente alge kunstniku näituseprojektis. Nagel laseb erinevatel semiootilistel märgisüsteemidel vabalt suhelda ja kombineeruda: maalifaktuur, värvikasutus, eesti-, vene- ja ingliskeelsed fraasid jne.
Väljapanek kinnitab veel kord, et igal kunstnikul on vaatajale sõnum, mida ta ei suuda selgeks teha verbaalselt – ta toob selle vaataja ette visuaalselt.
Autor püüab vabastada oma maali staatilisusest. See ei toimi aga maali eitamisena, mis oleks ka maalikunstniku eetikale vastukäiv, vaid vastupidi – traditsioonilise kunstianri piiride võimendamisena. Sellele vaatamata on appi võetud ka video, mis vihjab pigem ajastu märgile ja tehnika arengule. Teisalt on video aga sõnumi ning kogu terviku komplitseeritumaks tegemise vahend. Nõnda toimib ka kogu näitus kohati liig informatiivsena, kokkupressituna. Siinkohal oleks sobilik vihjata Baudrillard’i mõttele: “Me ei otsi muutusi ega vastanda liikumatut liikuvale; me otsime liikuvast veel liikuvamat: metamorfoosi”. Viimaste sõnadega võiks kokku võtta ka Karl Nageli väljapaneku: “Suffer like animals”.

Riin Kübarsepp