Jummal sekkä

On tänapäevale ja kohalikule kirjandusele omane, et esimesed uidud vendadest Kenderitest jõudsid minuni enne, kui raamat “Iseseisvuspäev” läbi sai loetud. Nii nagu Rummu Jüri jutustasid hobusevargast oluliseks kangelaseks jutuvestjad, nii ka noorema venna Kenderi tõstis pangalt autode ümbertõstjast heeroseks teise venna raamat “Iseseisvuspäev” ja tollele antud Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia. Paralleelselt sõlmusid meedias lõimed kahele müüdikangale. Põhja müüdile Taanilinnas ja “Iseseisvuspäevas” tegutsevatele vendadele külgnes samas ajas (metsa)vendade Voitkade müüt lõunas (tegelikult ka minu raamatus “Paat”, mille vendade prototüübid on Voitkad). Nii, et Taanilinnas sõidavad suured kelmid tõllas (tsiibiga) ja lõunamaa metsastel mägedel kaovad lindpriid nii, et oks ei praksu. Mitme kõrvuti, aga mitte haakuva müüdi kooseksisteerimine – prükkarid, keda “Iseseisvuspäevas” jahitakse, ei samastu lõuna lindpriidega, sest neid ei saa kätte, nad ei tule kuhugi kasti viina peale. Tegelikult ongi juba ammu Eestisid mitu, Eesti mitmetes osariikides. Linnriigid ja maalinnad ja linnkülad oma mitmekesistes alaliikides. Peatuks praegu ajaloolisel lõuna ja põhja eristusel. Jätaks ajalooülevaate ära ja alustaks iseseisvuspäeva-eelsest ööst. Lõuna vabaduseihaluse ja kolonni number 1 sünnitas konservatiivne omavaimul rajanev jänu vabaduse järele. Õiguse eest olla oma lehmaga vaene kehval karjamaal ja tarvitada oma metsa. Elada oma tahtmise järgi, kasvõi halvasti, mitte lastes end segada võõrastel ideoloogiatel. See vabaduse vaim ajas metsa ka Voitkad. Majandusliku põhja aga ajas vabadusele sinna paistva soome televisiooni reklaamid sampoonidest, sukkpükstest, teodorantidest. Piiri kinniminek tegi lahtise piiriga Lõunast, kelle linn oli Riig ja turg Pihkva ja Peterburg, suletud piiriga ala ja Põhjas ühendas Tallinna Helsingi ja Stockholmiga.
See on eellugu. Mis on Lõuna ja mille poolest ta hea on, on kasulikum mitte pikalt seletada. Voitkadest on vaja vähem juttu teha, et klaperjaht vaibuks. Nii ma siis proovingi lõuna poolt vaadates läbi Kaur Kenderi nime all ilmunud raamatute paberkandjale risuitada põhjamüüti.
Nüüd on juttu tehtud müüdist ja vendadest. Mõlemad sõnad viivad rahvajutu juurde. Vennad, sest rahvajutu kogumine ja uurimine algas vendade Grimmidega ja vennad on paljude muinasjuttude teema. Kuigi otseselt ei ole nimetatud vendadeks Karli ja Marksi, mõjuvad nad kaksikvendadena ja niisama Siffer, Jaffa ja Mada - kaks vanemat kelmi ja loll Ivan. Folklooripärasuses on ka võti, miks üldse need raamatud muutusid minu kui etnofuturisti jaoks huvipakkuvaks, pole ma ju sõna võtnud Õnnepalu proosa puhul. Nimelt “Iseseisvuspäev” ja tema menuni kultuseobjektiks muutumine ongi sellepärast, et see on linnafolkloori kajastav ja sellele toetuv teos. Tegemist on kohati linna õudusjutu (inimjaht prügimäel), memoraadidega (lood vene sõjaväest), Kaval-Antsu lugude teisendiga töölkäimisest Soomes, kaval mees – loll naine rahvanaljandi analoogidega, kelmijuttude tänapäevaste versioonidega. See lopsakas linnajutu stiili valdamine ja terav kajastamine on eriline ja sellisena kaasaegses eesti kirjanduses, mis muidu ülemäära literatuuritsev on nauditav ja uudne. Teine raamat “Yuppiejumal” on teistmoodi. Siin on linnafolkloori aluspõhja välja vahetanud jumalaotsing põimituna olme ja kelmiromaaniga. Ka see on eesti maa ja meremeesteks jaotuva kirjanduse taustal midagi uut. Uus kokteiliretsept. Miks see religioonijutt, eestlased ju pole kirikust väljaspool jõule huvitatud. See jäigi mõistatuseks, kellele Kender selle jora kirjutas, või milleks see siin vajalik on. Loodan et filmiversioonis pikki kristlikke monolooge ei tule, võib kahandada menu.
Religiooni puudumine ei ole võimalik juba sellest ajast, kui inimene õppis kätte kivikirve ja hirmu lahendamise huilgamise (laulmise) või kauplemise (ohverdamise) teel. Religioonide ähmastumise või nende võimu lahjenemise korral tekivad need sulamid, mida valitseda püüdvad, näiteks kristlus, nimetab ebausuks, satanismiks või millekski muuks. Praegune sajandilõpp või millennium ja need teised kaubandust ja meelelahutust müüvad kampaaniad soosib eriliselt niueitsi värki. Miks jätkan ma Kaur Kenderi “Yuppiejumala” kallal, mis on välja reklaamitud kui reklaamialane teos, targutamist religiooni otsast. Eks see raamat ise paku ennast sellisena, kaanel sõna “jumal”, algus maailma loomise motiividel, naispeategelane Eva ja lõpp ka religioossesse targutusse suunduv. Jumala kristlik kirjanik. Tegelikult proletaarne. Talviku orjade koori lisamine järelsõna asemel ja sotsiaalselt terav kriitika eluasemelaenu aadressil on veenvad. Etnofuturistlikust seisukohast see religiooni kandvaks sättimine ja just selle kõrberahva teekonna valik taandavad selle kirjanduse omarahvakirjandusest koopiakirjanduseks (on range juutide jumal, kuid meie ei taha teist).
See seisukoht vastandub Ehlvestile, kelle raamatutes religioossusel on suur osa, kuid mitte kunagi samastumine niisugusel kujul.
Moodne konverents ja kõnekoosolek põimib ikka sisse ka naisküsimuse (võimalikud rahaeraldused). Eks sugu sunni mindki. Nii monumentaalse naiskuju nagu Aive Simson loomise eest tahaks kiita. Ta on eesti kirjanduse naistegelaste rodus (Kitzbergi Mari, Tammsaare Kõrboja Sauna Evi ja Pearu eide, Remsu Malle ja teiste veart eitede lõpule viidud ideaal, kelle loomisel keegi niipea järele ei küüni. Nii täpset portreed eesti naisest (ei kala ega libu, nagu luuletab Kivisildnik noorena) pole loonud ka Kati Murutar, Maimu Bergist kõnelemata. Naiskujude skulptorina on Kenderil õnnestumine ka järgmises raamatus. Aadama küljeluu, muinasjuttude vaeslaps, noorpõlve Kadri, samuti väga iseloomulik tänapäeva noorele naisele ideoloogiate ja hoiakute mitmekesisuse tõmbetuultes. Niisamuti Bärbide-bambide-nugiste liigi tabav edasiandmine.
On veel imelik, et reklaamimaailmast kirjutas olmeromaani mitte keegi väljakujunenud kirjanikest, kes koopiakirjanikeks end müüsid (tuletagem meelde Leeberehti, Vares-Barbarust, Smuuli ja üht eelmistest müümistest), nagu näiteks suurepärased kirjanikud (Sauter, Kivirähk, Kivisildnik, Sinijärv - muide suulise info kohaselt Kivisildnik mõned aastad tagasi lubas seda teha), vaid uue kirjanikuna tulnud mees.
Mis puutub reklaamialasena pähämääritud teose välimusse, siis Dali Le Roy Soleil ainetel loodud lõhnaõlipudeli (vastiku haisuga lõhn, käisin igaks juhuks nuhutamas) aineline kujundus on küll massikultuuri maailmakultuuriga samal lainel, aga miks just yuppiejumalast filmi teha kui on juba palpviksen Meerikas ära tehtud. Ah jälle läks meelest - Taanilinna kirjutajate kirjutatud kirjandus on ju koopiakirjandus ja see ei tohi muu maailma seast millegi imelikuga (originaalsusega) silma paista. Ometi räägib ingliskeelt siin põhiliselt looja ja külalised. Aga koopiakirjanik peab kirjutama nii, et kui inglise keelest tõlgitud tekst tagasi eesti keelest inglise keelde tõlkida, erinevust ei tohi olla. Ilmselt on see selle teose muukrauaks sobilik võte. Just, sest ka põlisrahva ideede kandjana esineb siin neegrivanamees. Nii et peaks läbi minema eurokultuurikomisjonidest.
Mis aga veel lõuna ja põhja ideoloogiatesse, müütidesse puutub, siis jupijumala (sotsialismiaegses folklooris väikese tootmisasutuse väikse astme juht) tegelane tahab mäed keelata ja katuselt vaatamise, et paremini massi valitseda. Nii olemegi tagasi lõuna emase looduse metsastes mäekinkude süüs vendade Voitkade müüdi tekkes ja kui Munamäe torn ei varise, võib miski takistada koopiakirjanduse ainuvalitsemist eesti kirjanduses etnofuturistliku üle. Nojah, see pealkirja “jummal sekkä” on tervitus, kui keegi astub sauna. Talle vastatakse, et Jummal hää miis, aga vahel ka jummal sekäq sannakõist. Polegi ammu sauna saanud, ega mujal polegi käia kui tädimehe Kenderi pool. See on meie kandis levinud tädimehe suguvõsa perekonnanimi. Igaks juhuks jätsin välja uurimata hõimluse võimalused, muidu tuleb välja, et jälle ei saa retsensiooni kirjutada ilma sekeldusteta ja teiselt poolt, kus see nali, kui ta Taanilinna koopiakirjanike eesotsas on metsavendade kandi mees. Või mis te arvate.

Kauksi Ülle