Lehte Hainsalu mitmekihiline ohvriromaan

Kui “Kukelokuti” aprilli-mai Loomingus ilmus, siis nähti selles eeskätt tudengiromaani (“Pahase lugeja kiri” juuni Loomingu ringvaates), kuid see on minu meelest vaid üks romaani tasand või kihistus – ja kindlasti mitte kõige olulisem.
Selle raamatu tutvustamisel võiks välja tuua vähemalt seitse märksõna.

Esiteks on see otsast lõpuni Tartu-romaan, ja eriti Supilinn astub siin lausa käegakatsutava selgusega meie ette.
Teiseks on see tõepoolest tudengiromaan, autor on püüdnud sisse elada tudengite hingeellu, kõnepruuki, serveerida rohkesti tudengihuumorit. Ehk on siin natuke palju tühjajutuveeretamist, ent mind see küll suurt ei häirinud – hoopis olulisemad on ju järgmised tasandid.
Ja nimelt – kolmandaks on see filoloogiline romaan, peategelasest filoloogineiu Reti vaimuilma juhib ja suunab kuulus Wiedemanni sõnaraamat, mille kohta romaanis nii kenasti öeldakse: “Ja ometi – võta või seesama Wiedemann, eks hõnga sealt igast sõnast vastu esivanemate puhas karge maailm, mis üha toimib ja kehtib, inimeseksolemise ülim pühadus, mida ei saa kõverpeegeldamisega lämmatada.” Samuti on romaan küllastatud kõikvõimalikest luuletsitaatidest, enamasti uuemast eesti luulest on leitud ja kõlama pandud päris palju efektseid kujundeid ja luuleridu.
Kui see filoloogia mind esimesel lugemisel mõnevõrra häiris ja kippus andma teosele üksjagu literatuurset maiku, siis hiljem hakkas tunduma, et mine tea, ehk pole see autoril üldsegi mõeldud “filoloogiana filoloogia pärast”. Ehk on see just osav psühholoogiline võte, et näidata tudengineiu teadvuses toimuvat sublimatsiooni, hüperkompensatsiooni, väljatõrjumist – ta püüab meeleheitlikult ehitada filoloogiast enda ümber kaitsevalli ja nii on vastavate assotsiatsioonide rohkus (nagu ka näiliselt sihitu tudengilõõp) teoses õigustatud.
Neljandaks on “Kukelokuti” romaan meie kõige vahetumast kaasajast, praegusest eesti elust, tegevus toimub aastal 1998, näidatakse vaimseid orientiire kaotavat ühiskonda, kus agressiivsus, vägivald on paljudele saanud loomulikuks elunormiks, enesestmõistetavaks eneseteostuse vahendiks. Selgi tasandil on palju päevakajalist arutamist: Nagano taliolümpiast, Rein Kaarepere surmast, või romaani peateemale lähemale tulles, Clintoni ja Lewinsky suhtest.
Viiendaks on see psühholoogiline romaan, kus noore neiu kannatusi, alandust ja hingepiinu avatakse ettevaatlikult ja diskreetselt, kerides tema sisemonoloogide kaudu samm-sammult lahti toimunut, kusjuures sündmustik jääb võrdlemisi tagaplaanile, põhirõhk on hingeelul.
Kuuendaks on see romaan inimsuhete võõrandumisest, peaaegu et “mikrosotsioloogiline” vaatlus, mis diagnoosib noorte inimeste sisulist suhtlemisvõimetust: Reti piinleb ja lausa piinab ennast päevade ja nädalate kaupa, ent pole võimeline oma lugu ära rääkima, ennast avama isegi oma kõige lähematele kaaslastele. Otsekui klaassein seisab ka tudengineiu ja tema vanemate vahel.
Ja seitsmendaks on see romaan vägistamisest, mida teoses küll päris otse ja lähedalt ei kujutatagi, ent mis on psühholoogilises plaanis oma fataalsete järelmõjudega ikkagi teose keskmes.
Mulle jätab alati sügava mulje, kui leidub autor, kes võtab mõne näilikult igivana ja ammutuntud valdkonna või probleemi, eriti veel psühholoogiliselt raskesti avatava nähtuse, ning selle nii-öelda põhjani lahti kirjutab.
Lehte Hainsalu on seda suutnud teha nii raske teemaga nagu vägistamine, ta on selle teema oma romaaniga tõepoolest mingi nurga alt sügavuti ammendanud, omamoodi kinni pannud, ja ma usun, et kui keegi tahab tulevikus veel midagi sel teemal kirjutada, siis peaks ta küll arvestama sellega, mis on “Kukelokutis” juba ära tehtud.
Olgu veel lisatud, et meil on viimastel aastatel üsnagi moodi läinud rääkida “seksuaalsest ahistamisest” ja “ärakasutamisest”, mis on minu meelest küll suurelt osalt imporditud pseudoprobleem. Universaalse “ahistamise” alla võib liiga kergesti tõrjuda igasuguse seksuaalse huvi ja nii võib selle terminiga vehklemine vaid süvendada ühiskonna võõrandumist. Kas näiteks daami käe suudlemine on seksuaalne ahistamine või ei ole ta seda mitte? Aga silmapilgutamine? Vahel tundub, et säärastel probleemitsejatel on küll midagi õige kõvasti paigast ära nihkunud.
Lehte Hainsalu vooruseks on see, et ta ei postita ega ürita lahendada pseudoprobleeme, ta seisab tubli peajagu kõrgemal ka meie ümmarguse ja uinutava jutuga psühholoogidest ja psühhoterapeutidest, kujutades ehedalt, detailselt ja kohati ehk isegi armutult ühe vägistatud naise seesmist traagikat. Kuid just see selge, ainitine silmavaatamine traagikale ja samas vaimselt avar autorihoiak annab ohvriromaanile ülimalt süngele lõpplahendusele vaatamata lunastava ja ülendava mõõtme, mis pärast läbilugemist teose kohale justkui valgussärana hõljuma jääb.