Glamuur ja glamuur ehk Zolad oodates
´ |
Hiljuti võis lugeda Arterist kurtmist selle üle, et
eesti kirjandus ei kajastavat reaalset tegelikkust ja kellele siis sellist, ainult
literaatide endi keskel arusaadavat jama vaja on. Visalt, kuid siiski see olukord muutub.
Meil on nüüd Kenderi Yuppiejumal ja Hirami Mõru maik.
Nad mõlemad on justkui tegelikkuse pealt maha kirjutatud, ja see, nagu näha tõesti
müüb. On iseküsimus, kas igasugune realistlikus võtmes kirjutatud romaan müüks. Kas
müüks näiteks selline romaan, mis täie teadlikkusega, halastamatult ning armutult
lahkaks poliitika, äri, meelelahutustööstuse telgitaguseid? Ei tea, senini meil sellist
romaani veel ei ole. Kuid arvatavasti midagi glamuurset nagu Mõru
maigus või Yuppiejumalas, kus tegu küll hoopis teist liiki glamuuriga,
seal ei oleks, seega arvan, et ega vist ikka ei müüks küll. (Tuletaks meelde Vindi
Kunstnikuromaani, mis lahkab kunstielu telgitaguseid, mis on terav ja hea
romaan, kuid millele pressis kaugeltki nii suurt tähelepanu ei pööratud.)
Glamuurne on Mõru maigu Alexi sõnavaras enim kasutatud epiteet.
Kes ei tahaks olla glamuurne? Arvatavasti tahavad seda enam-vähem kõik. Sõna
glamuur toob meelde Pariisi moed, efektsed interjöörid, nooblid
öölokaalid, edukad, kuulsad ja rikkad, keda kadestatakse, ihaldatakse ning alateadvuses
vihatakse. Glamuur on eelkõige kõik väline. Kas glamuurse inimese sees ka mingit
glamuuri on, seda glamuuri järgi õhkav endalt ei küsi, nii keerulise küsimise peale ta
ei tulegi. Bestsellerid, seebiseriaalid, reklaamid müüvad eelkõige glamuuri, sest
inimesed ostavad ju ikka seda, mida neil ei ole, mitte aga seda, mida neil juba
küllaldaselt varuks. Kuid glamuur on huvitav kaup, osta seda kui palju tahes, maksa selle
eest mis tahes, koju jõudes avastad ikkagi, et glamuuri on sul kotis vähevõitu või on
ta sealt täielikult lendunud. See on ka loomulik. Glamuuri põhisisu on olla keegi teine.
Keegi selline, keda üldse kusagil olemas ei ole, sest ka glamuurseks peetud isikute sees
varjub oluliselt hoopis teistsugune tüüp (seda näitab ka Hiram oma Alexi kaudu, ja
päris õnnestunult). Naiivne ostja seda muidugi ei taba. Ta ostab jätkuvalt imaginaarset
glamuuri, makstes selle eest oma ajaga, tähelepanuga ja konkreetsete rahatähtedega
(näiteks jookseb kaubamajja ostma eile õhtul reklaamitud kosmeetikasarja). Enamgi veel
ta maksab iseendaga. Tahtes olla keegi teine, ei olda mitte keegi.
Hirami Mõru maigus on sellist massile peale minevat glamuuri häirivalt
palju. Siia on sisse segatud kõik, mis võiks vähegi tähelepanu äratada. 1. Tegevus
toimub mingis x lääne linnas, oletatavasti kuskil Inglismaal või Ameerika
Ühendriikides. 2. Tegelased on noored, erakordselt ilusa välimusega, ekstravagantsed ja
andekad. 3. Romaani taustaks on rockmuusika, narkomaania, bi- ja homoerootika. 4.
Armastust ja kirge on kuhjaga. 5. Vägivalda on piisavalt. 6. Romaani keel on
bestsellerlik, sündmustik, eriti lõpupoole, meenutab krimkat, vahele on segatud
psühholoogilise romaani elemente. 7. Raamatus on kõvasti traagikat, see ka lõpeb
traagiliselt, järelikult tahab ta tõusta kõrgemale bestsellerite magedast maailmast.
Õnneks ongi Mõru maik parem kui üks tavabestseller, milliseid meile juba
terved lademed tõlgitud. Mu meelest siiski ainult natuke parem.
Mind Hirami arvutist väljaimetud reaalsus ei veena. Ma ei näe ühtegi
tegelast, kuigi nende välimust ja tegemisi kirjeldatakse põhjalikult. Neil ei ole elusa
inimese isikupära ja tõepära, nad on nagu käpiknukud, keda Hiram paneb oma suva järgi
rääkima ja tegutsema. Võib võrrelda neid ka seebika tegelastega vaatad, mingid
sündmused toimuvad, on mingid kulissid, kirg, armastus, pettus, afäärid, sündmused
kuhjuvad sündmuste otsa, aga see ei liiguta sind karvavõrdki. On lehekülgi, kus romaan
elustub, need on ilmastiku kirjeldused, Alexi enda sees veeretatavad mõtted, Adriani
kassivõtmise lugu ja veel üht-teist, mis tõenäoliselt kirja pandud Hirami enda
elukogemusest. Tänu neile, aeg-ajalt ette tulevatele headele kohtadele lugesin ka romaani
läbi.
Kaur Kender teeb glamuuri hoopis teisel viisil. See mees ei mahu mingitesse
piiridesse ega raamidesse. Ta ütleb ise välja, et ta on anarhist, ja nii see ongi, ta on
seda oma isikuga ja oma tekstidega juba piisavalt tõendanud. Yuppiejumal on
tal eriliselt peen ratsukäik: panna inimesed (loe praegu väikekodanlased) suurt huvi
tundma raamatu vastu, kust nad vastu lõugu saavad, nii et aitab kohe (kui nad ikka
oskavad Kenderi teravusi välja lugeda, Kender ise kahtlustab, et ega nad oma nii umbes
400 sõnast koosneva sõnavaraga ehk ei oskagi ligilähedaselt nii ütles ta ise
Tartus Kirjanduse Majas temaga toimunud kohtumisõhtul eelmise aastatuhande viimases
detsembris). Yuppiejumal on igatpidi hästi kummaline raamat. Tema imago on
hästimüüva bestselleri imago, keel napp, lööv, sugestiivne, õnnepalulik (igasugusest
bestsellerist niisiis kaugel nagu kuu kirvest), sisu irooniline, ühiskonnakriitiline. See
ühiskonnakriitilisus on varjatud tõepoolest, kes mõtleb asjadest oluliselt
teistmoodi kui Kender, võibolla ei saagi aru, millest jutt käib, vaid võtab raamatut
hüva meelelahutusena, kus saab paksult nalja, või võtab veel mingit kolmandat moodi.
Kender ei analüüsi, ei pihi, ei moraliseeri, ei näita teed ega vormi
komplitseeritud karaktereid, aga tulemus on ikkagi analüütiline, pihtimuslik, teed
näitav ja ta tegelased elusad. Ma arvan, et see kõik tuleneb Kenderi nägemisviisist,
ühe tervemõistusliku, analüütilise ja teravmeelse aju nägemisviisist. Ta on asjad
enda jaoks selgeks mõelnud ja need asjad käänuliselt ja kavalalt meile nüüd välja
ladunud. Kirjanduslik anne on muidugi suurepärane asi (veel kord Hiramist tal on
seda, kõvasti kohe!), aga kui sellega ei liitu oma ihunahal läbi elatud kogemused ja
neist kogemustest tulenev omaenda filosoofia, jääb jutt ikkagi millekski selliseks, mida
on teatud määral huvitav lugeda, kuid mis ei põruta ega raputa ega pane ka naeru kätte
surema. Yuppiejumal aga teeb kõiki neid asju.
Yuppiejumal on niisiis glamuurne teos, mis irvitab glamuuri üle. Mõru
maik on aga tõesti glamuurne, seal on paljudest, paljudest asjadest natuke
vähevõitu. (Ehk oleks pidanud üle poole maha tõmbama, ma oletan, et oleks ROHKEM
saanud).
Kui glamuurist veel rääkida, siis ma ei arva, et välisel ei ole üldse mingisugust
tähtsust. Ma ei arva, et kohutav labasus on kanda mugavaid jalatseid, moekaid rõivaid
või elada hästi sissesäetud korteris. Aga ma arvan, et kui ühe inimese elu piirdub
ainult kõige välise jahtimisega, siis ei ole need mugavad jalatsidki tema jalas mugavad,
ei tunne ta ka ennast neis moekates rõivastes mõnusalt ega saa ta naudingut oma hästi
sissesäetud korterist. Ta pingutab üle, selles on asi (teeb selleks rohkem kui vaja,
kulutab rohkem kui vaja, rabab selle nimel rohkem kui vaja). Ning sellevõrra jääb
temasse üks suur must auk. Selle eest ta põgeneb, pingutades veelgi rohkem. Ja must auk
muudkui laieneb
Ühinen tegelikult Arteris avaldatud mõtetega. Meil on igasuguses
stiilis romaanimeistreid. Aga Zola on puudu. Lugenud läbi Vindi ja Kenderi viimased
romaanid (mis Vindi äsjailmunud romaanis on, seda ma veel kahjuks ei tea), tahaks nüüd
midagi veel kriitilisemat, veel teravamat. Meid on äiutatud jutuga modernismist ja
postmodernismist. Aga elu käib raamatulehekülgede kõrval, neist väljaspool, omasoodu.
Ja see elu on, vaatamata, mida räägivad moodsa maailma filosoofid ja kirjanikud, midagi
muud kui postmodernismi eestkõnelejad ette laulavad. Sellest elust tahaks tõesti rohkem
kuulda, see tähendab, ka ilukirjandusliku mõtte kaudu, ka eesti kirjanduses.
Berit Selberg
|