Glamuur ja glamuur ehk Zolad oodates

´

Hiljuti võis lugeda Arterist kurtmist selle üle, et eesti kirjandus ei kajastavat reaalset tegelikkust ja kellele siis sellist, ainult literaatide endi keskel arusaadavat jama vaja on. Visalt, kuid siiski see olukord muutub. Meil on nüüd Kenderi “Yuppiejumal” ja Hirami “Mõru maik”.
Nad mõlemad on justkui tegelikkuse pealt maha kirjutatud, ja see, nagu näha tõesti müüb. On iseküsimus, kas igasugune realistlikus võtmes kirjutatud romaan müüks. Kas müüks näiteks selline romaan, mis täie teadlikkusega, halastamatult ning armutult lahkaks poliitika, äri, meelelahutustööstuse telgitaguseid? Ei tea, senini meil sellist romaani veel ei ole. Kuid arvatavasti midagi “glamuurset” nagu “Mõru maigus” või “Yuppiejumalas”, kus tegu küll hoopis teist liiki glamuuriga, seal ei oleks, seega arvan, et ega vist ikka ei müüks küll. (Tuletaks meelde Vindi “Kunstnikuromaani”, mis lahkab kunstielu telgitaguseid, mis on terav ja hea romaan, kuid millele pressis kaugeltki nii suurt tähelepanu ei pööratud.)
“Glamuurne” on “Mõru maigu” Alexi sõnavaras enim kasutatud epiteet. Kes ei tahaks olla glamuurne? Arvatavasti tahavad seda enam-vähem kõik. Sõna “glamuur” toob meelde Pariisi moed, efektsed interjöörid, nooblid öölokaalid, edukad, kuulsad ja rikkad, keda kadestatakse, ihaldatakse ning alateadvuses – vihatakse. Glamuur on eelkõige kõik väline. Kas glamuurse inimese sees ka mingit glamuuri on, seda glamuuri järgi õhkav endalt ei küsi, nii keerulise küsimise peale ta ei tulegi. Bestsellerid, seebiseriaalid, reklaamid müüvad eelkõige glamuuri, sest inimesed ostavad ju ikka seda, mida neil ei ole, mitte aga seda, mida neil juba küllaldaselt varuks. Kuid glamuur on huvitav kaup, osta seda kui palju tahes, maksa selle eest mis tahes, koju jõudes avastad ikkagi, et glamuuri on sul kotis vähevõitu või on ta sealt täielikult lendunud. See on ka loomulik. Glamuuri põhisisu on olla keegi teine. Keegi selline, keda üldse kusagil olemas ei ole, sest ka glamuurseks peetud isikute sees varjub oluliselt hoopis teistsugune tüüp (seda näitab ka Hiram oma Alexi kaudu, ja päris õnnestunult). Naiivne ostja seda muidugi ei taba. Ta ostab jätkuvalt imaginaarset glamuuri, makstes selle eest oma ajaga, tähelepanuga ja konkreetsete rahatähtedega (näiteks jookseb kaubamajja ostma eile õhtul reklaamitud kosmeetikasarja). Enamgi veel – ta maksab iseendaga. Tahtes olla keegi teine, ei olda mitte keegi.
Hirami “Mõru maigus” on sellist massile peale minevat glamuuri häirivalt palju. Siia on sisse segatud kõik, mis võiks vähegi tähelepanu äratada. 1. Tegevus toimub mingis x lääne linnas, oletatavasti kuskil Inglismaal või Ameerika Ühendriikides. 2. Tegelased on noored, erakordselt ilusa välimusega, ekstravagantsed ja andekad. 3. Romaani taustaks on rockmuusika, narkomaania, bi- ja homoerootika. 4. Armastust ja kirge on kuhjaga. 5. Vägivalda on piisavalt. 6. Romaani keel on bestsellerlik, sündmustik, eriti lõpupoole, meenutab krimkat, vahele on segatud psühholoogilise romaani elemente. 7. Raamatus on kõvasti traagikat, see ka lõpeb traagiliselt, järelikult tahab ta tõusta kõrgemale bestsellerite magedast maailmast. Õnneks ongi “Mõru maik” parem kui üks tavabestseller, milliseid meile juba terved lademed tõlgitud. Mu meelest siiski – ainult natuke parem.
Mind Hirami arvutist väljaimetud reaalsus ei veena. Ma “ei näe” ühtegi tegelast, kuigi nende välimust ja tegemisi kirjeldatakse põhjalikult. Neil ei ole elusa inimese isikupära ja tõepära, nad on nagu käpiknukud, keda Hiram paneb oma suva järgi rääkima ja tegutsema. Võib võrrelda neid ka seebika tegelastega – vaatad, mingid sündmused toimuvad, on mingid kulissid, kirg, armastus, pettus, afäärid, sündmused kuhjuvad sündmuste otsa, aga see ei liiguta sind karvavõrdki. On lehekülgi, kus romaan elustub, need on ilmastiku kirjeldused, Alexi enda sees veeretatavad mõtted, Adriani kassivõtmise lugu ja veel üht-teist, mis tõenäoliselt kirja pandud Hirami enda elukogemusest. Tänu neile, aeg-ajalt ette tulevatele headele kohtadele lugesin ka romaani läbi.
Kaur Kender “teeb” glamuuri hoopis teisel viisil. See mees ei mahu mingitesse piiridesse ega raamidesse. Ta ütleb ise välja, et ta on anarhist, ja nii see ongi, ta on seda oma isikuga ja oma tekstidega juba piisavalt tõendanud. “Yuppiejumal” on tal eriliselt peen ratsukäik: panna inimesed (loe praegu väikekodanlased) suurt huvi tundma raamatu vastu, kust nad vastu lõugu saavad, nii et aitab kohe (kui nad ikka oskavad Kenderi teravusi välja lugeda, Kender ise kahtlustab, et ega nad oma nii umbes 400 sõnast koosneva sõnavaraga ehk ei oskagi – ligilähedaselt nii ütles ta ise Tartus Kirjanduse Majas temaga toimunud kohtumisõhtul eelmise aastatuhande viimases detsembris). “Yuppiejumal” on igatpidi hästi kummaline raamat. Tema imago on hästimüüva bestselleri imago, keel napp, lööv, sugestiivne, õnnepalulik (igasugusest bestsellerist niisiis kaugel nagu kuu kirvest), sisu irooniline, ühiskonnakriitiline. See ühiskonnakriitilisus on varjatud – tõepoolest, kes mõtleb asjadest oluliselt teistmoodi kui Kender, võibolla ei saagi aru, millest jutt käib, vaid võtab raamatut hüva meelelahutusena, kus saab paksult nalja, või võtab veel mingit kolmandat moodi. Kender ei analüüsi, ei pihi, ei moraliseeri, ei “näita teed” ega vormi komplitseeritud karaktereid, aga tulemus on ikkagi analüütiline, pihtimuslik, teed näitav ja ta tegelased elusad. Ma arvan, et see kõik tuleneb Kenderi nägemisviisist, ühe tervemõistusliku, analüütilise ja teravmeelse aju nägemisviisist. Ta on asjad enda jaoks selgeks mõelnud ja need asjad käänuliselt ja kavalalt meile nüüd välja ladunud. Kirjanduslik anne on muidugi suurepärane asi (veel kord Hiramist – tal on seda, kõvasti kohe!), aga kui sellega ei liitu oma ihunahal läbi elatud kogemused ja neist kogemustest tulenev omaenda filosoofia, jääb jutt ikkagi millekski selliseks, mida on teatud määral huvitav lugeda, kuid mis ei põruta ega raputa ega pane ka naeru kätte “surema”. “Yuppiejumal” aga teeb kõiki neid asju.
“Yuppiejumal” on niisiis glamuurne teos, mis irvitab glamuuri üle. “Mõru maik” on aga tõesti glamuurne, seal on paljudest, paljudest asjadest – natuke vähevõitu. (Ehk oleks pidanud üle poole maha tõmbama, ma oletan, et oleks ROHKEM saanud).
Kui glamuurist veel rääkida, siis ma ei arva, et välisel ei ole üldse mingisugust tähtsust. Ma ei arva, et kohutav labasus on kanda mugavaid jalatseid, moekaid rõivaid või elada hästi sissesäetud korteris. Aga ma arvan, et kui ühe inimese elu piirdub ainult kõige välise jahtimisega, siis ei ole need mugavad jalatsidki tema jalas mugavad, ei tunne ta ka ennast neis moekates rõivastes mõnusalt ega saa ta naudingut oma hästi sissesäetud korterist. Ta pingutab üle, selles on asi (teeb selleks rohkem kui vaja, kulutab rohkem kui vaja, rabab selle nimel rohkem kui vaja). Ning sellevõrra jääb temasse üks suur must auk. Selle eest ta põgeneb, pingutades veelgi rohkem. Ja must auk muudkui laieneb… Ühinen tegelikult Arteris avaldatud mõtetega. Meil on igasuguses stiilis romaanimeistreid. Aga Zola on puudu. Lugenud läbi Vindi ja Kenderi viimased romaanid (mis Vindi äsjailmunud romaanis on, seda ma veel kahjuks ei tea), tahaks nüüd midagi veel kriitilisemat, veel teravamat. Meid on äiutatud jutuga modernismist ja postmodernismist. Aga elu käib raamatulehekülgede kõrval, neist väljaspool, omasoodu. Ja see elu on, vaatamata, mida räägivad moodsa maailma filosoofid ja kirjanikud, midagi muud kui postmodernismi eestkõnelejad ette laulavad. Sellest elust tahaks tõesti rohkem kuulda, see tähendab, ka ilukirjandusliku mõtte kaudu, ka eesti kirjanduses.

Berit Selberg