Noore ajaloolasena võin ma ilmselt uhkust tunda, et Lauri Vahtre ise minu raamatule reageeris. Olen (nagu teisedki minu põlvkonnakaaslased) imetlusega lugenud tema artikleid, kuulnud ja nautinud esinemisi. Need on teravad, kohati tigedad, aga reeglina siiski mitte labased. Keegi minu kursusekaaslastest väitis, et Lauri Vahtre on Isamaa kardinal. Ja mitte hall.
Sisulises mõttes oli Vahtre artikkel järjeks Erki Bahhovski kirjutisele Postimehes. Bahhovski kirjutas loo raamatut avamata. Vahtre luges. Kui Sirbis kirjutatut uskuda, siis vähemalt 24 lehekülge 124st.
Lauri Vahtre kirjutis püsib kolmel vaalal:
Mis tahes jutt müüdi tasakaalustamisest on puhumine, sest ajalugu on juba valmis, ja teised ärgu tulgu meie õue peale kaklema.
Kui keegi kasutab 1991. aasta 20. augusti kohta sõna iseseisvuspäev, aga mitte taasiseseisvuspäev, siis on see pühaduse rüvetamine. Kadri Must seda teeb ja on seetõttu (nagu ka konnaperspektiiviga Ruutsoo või auto kastis rahulduse saav Valk) vaenlased.
Kui keegi ajalugu võltsib, siis on need Rahvarinde rolli rõhutajad. Ja loomulikult tehakse seda Eesti ühele suurele naaberriigile mahamüümiseks (järjekindlam olnuks küll kirjutada, et mõne vene helilooja, mitte Wagneri pasunakoori saatel).
Ma ei üritagi väita, et minu raamat esitab 1991. aasta augustisündmuste kohta lõpliku ja kanoniseeritud pildi. Vastupidi. Senistes suurtes ja kapitaalsetes käsitlustes on veel palju küsitavusi, ebakõlasid, vigu, ilustamisi. Pean tunnistama, et ma näiteks ei saa tänaseni täpselt aru, kas Eesti Komitee delegatsioon käis Toompeal 19. augustil kell 17 (nagu kirjas Mart Laari, Urmas Oti ja Sirje Endre raamatus) või kell 18 (nagu kirjutab Vardo Rumessen). Ja kui see nii oli, miks hakkas samal päeval kell 18 kokku tulnud Eesti Komitee juhatus arutama, kas ikka minna Toompeale või mitte (nagu kirjas Eesti Komitee protokollides). Ütlete, et täiesti tähtsusetu kild? Kuidas soovite.
Rahvas millegipärast armastab ajaloos ümmargusi arve. Seetõttu olen ma kindel, et taasiseseisvumise 10. aastapäevaks ilmub terve laviin uurimusi, mälestusi, ehk isegi dokumentide kogumikke. Ja lõplikele tõdedele pretendeerivaid käsitlusi. Probleeme tõstatavad ja müüte korrigeerivad käsitlused peavad ilmuma piisavalt vara, enne juubelit. Siis on ka suurtel autoriteetidel raske neist mööda minna. Isegi, kui tuju rikuvad. Aga seda, et meie taasiseseisvumisloos on jäänud just Ülemnõukogu tegevuse kajastamine hämmastavalt pealiskaudseks, väidan ma ka praegu.
1991. aasta 20. augusti tähtsustamine on Lauri Vahtrele ikka olnud väga valuline teema. “Kas te tõesti peate võimalikuks sätestada riikliku pühana meie kalendrisse tähtpäeva, millele me ei oska anda nime, järelikult me ei tea ise ka täpselt, mis siis juhtus, mispoolest see päev tähtis on,” küsib Vahtre (Riigikogu stenogramm 1. VIII 1995).
Sain just äsja kirja Ameerika Ühendriikidest, kus on juttu 20. augusti tähistamisest eestlaste ringis. Lauri Vahtre lohutuseks tsiteerin esmalt talle olulise lause: “Savisaarlastena end ei tundnud”. Aga samas kirjas on arutelu 20. augusti osast üldse: “Öelda, et oli päev nagu iga teine olnuks ju patt […] Tegemist on paljude inimeste jaoks püha daatumiga ja selle tähtsust tühistada tähendab tühistada 1987 – 91 sündmuste roll üleüldse. Inimesed tundsid selle päevaga sidet, 24. veebruar 1918 on liiga kauge aeg, et sellega sidet tunda”.

Iseseisvuse ja taasiseseisvuse terminoloogia polnud minu raamatus tõepoolest kesksel kohal. Vaatamata sellele, et sõna taasiseseisvumine esines vaid 42 korda iseseisvuse 125 vastu, oli jutt Eesti riikliku taasiseseisvumise protsessist. Ka Kenderi raamatu puhul olnuks “Taasiseseisvuspäev” ilmselt parem olnud? Ühes loengukursuses räägiti, et nõukogudeaegsete ideoloogiakubjaste jaoks oli väljend nõukogude võimu kehtestamine 1940. aasta kontekstis kuritegu. Loomulikult ei nõutud sõna okupatsioon. Tuli kirjutada nõukogude võimu taaskehtestamine. Seda tambitud ka koolis. Minu põlvkonna jaoks kipuvad sellised tabud ähmastuma. Aga ajaloolasena pidanuks ma kindlasti täpsem olema. Seega – terminoloogiliste märkuste eest aitäh!
Lauri Vahtre süüdistab mind ajaloo moonutamises. Istun oma laua taga, mõtlen, mida talle vastata, ja silmitsen enda ees laual vana fotot Balti ketist. Sellel on käsikäes kolm minulegi tuttavat ajalooprofessorit: Sulev Vahtre, Tiit Rosenberg, Aadu Must. Kõigil peas sündmuse tähtsust rõhutavad rõõmus-pidulikud näod. Sama foto on ära trükitud püsiväärtusega “Eesti ajaloo kronoloogias”. Aga mitte päris. Vahtre on, Rosenberg on. Aga Musta näo asemele on kunstnik igaks juhuks kujundanud saapa. Või ütleme siis pehmemalt, udukogu. Võib-olla tehti seda lihtsalt kellegi tuju rikkumiseks? Pigem ikka ajaloo huvides, sest savisaarlase pilt oleks hea ajalooraamatu tõesti ära rikkunud.