Võimatu missioon? Eesti oma rahvusliku sümboli otsingul Eesti hädas oma väiksusega Võimalike identiteedikandjate hulk paistab olevat nii suur, et nende seast ei peaks olema raske leida midagi ka Eesti tarvis, eriti kui silmas pidada väikeste riikidega seostuvate sümbolite suhtelist rohkust maailmas. Aga just siin tuleb ilmsiks peamine probleem: Eestil lihtsalt pole rahvuslikku sümbolit, mis oleks juba piisavalt tuntud kodus ning võõrsil ja mis ootaks, et seda promotaks kui rahvusliku identiteedi kandjat. Isegi väljavaade seda toota tundub Eesti puhul kaunis tume. Võibolla on händikäpiks riigi ja rahva äärmine väiksus, mis on allpool seda strateegilist piiri, millest alates tundub vähemalt teoreetiliselt võimalik rahvuslikku sümbolit leida ja promoda? Eesti hädas oma geograafilise asendiga Väga üldiselt võttes asub Eesti Kirde-Euroopas. Hullemini ei saagi minna, ja mitte ainult silmas pidades seda kõike, mis Eestile on tema asendi tõttu läbi aegade juhtunud. Euroopa vana stereotüüp Põhjalast kätkes vaenulikku kliimat ja maastikku, kaugust, barbaarseid rahvaid, tsivilisatsiooni täielikku puudumist, paganlust ja muud säärast. Selles kontekstis on tähendusrikas, et kui vene kasakad 1815. a. Pariisi sisenesid, ei kujutanud prantsuse ajalehed kasakaid ida, vaid just põhja barbaritena. Sama kehtib ka vene rahvusliku sümboli karu kohta, kes elab rohkem põhjas kui idas. Vana stereotüüp tsiviliseerimata Põhjast vastandina tsiviliseeritud Lõunale muutus XIX sajandil tänini käibivaks stereotüübiks tsiviliseerimata Idast vastandina tsiviliseeritud Läänele. Seda hullem Eestile: asukoha tõttu seostub ta kergesti Euroopa geograafia mõlema negatiivse stereotüübiga. Asukohaga seostub ka Eesti kliima, mis teeb tema promomise turismi mekana massiturismi ajastul võimatuks. Kui jätta kõrvale Skandinaavia alkoholiturismi, on Eesti globaalsel turismiturul nii staatuses. See on OK eesti turismiärile, aga kaunis mõttetu, pidades silmas laia publikut, kes otsib laante ja nõmmede asemel palme ja päikesepaistet. Eesti ning tema järved ja laaned Tuues näitena Saksamaa, valitseb maailmas väiksemate maade suhtes totaalne võhiklikkus, välja arvatud, kui nood on populaarsed turismiatraktsioonid. Viimati mainitud lahtrisse sobivad lahedalt Portugal, veits ja koguni kauge Kreeka, aga isegi Skandinaavial tekib raskusi, kuna nemadki on niiturismi staatuses. Erinevalt paljudest väikestest maadest pole Eestis isegi üht ainulaadset maastikku, mida võiks siduda välismaalase kujutlusmaailma. Laaned, järved ja saared pole Euroopas midagi ainulaadset. Eesti ja tema pealinn Maastikku võivad asendada kaunid, huvitavad ja dünaamilised linnad. Kogu Kataloonia majanduse silmapaistev areng pole midagi prestiii kõrval, mille Barcelona on viimasel ajal rahvusvaheliselt saavutanud. Siin võiks peituda võimalus lätlaste jaoks: promoda kogu Läti asemel ainult Riiat, mis on kindlasti väga dünaamiline ja huvitav linn. Siinne arhitektuuristiilide kooslus gootikast ja renessansist juugendi ning nõukogudeaegsete tumedate majakarpideni on tõepoolest paeluv, isegi eksootiline. Aga Tallinn? Linn on tõesti ilus ja kaunis, aga kas ka eksootiline? põnev? dünaamiline? Eesti ja impeeriumid Eesti väljavaated on veelgi hullemad, kui võrdleme neid näiteks kahe teise Euroopa uustulnuka, Sloveenia ja Horvaatiaga. Mõlemad maad võitlevad elu eest, et vabaneda assotsiatsioonidest Balkani ning kurikuulsate hõimusõdadega. Sloveenia lihtsalt osundab, et maa on alati olnud Kesk-Euroopa integraalne osa. Kuna see asub täpselt Itaalia, Ungari ja Austria vahel, pole sellist imagot raske saavutada. Nii et Austria-Ungari impeerium funktsioneerib edukalt ehkki tagantjärele inimeste kujutluses ja esitlemiseks välismaailmale. Horvaatia olukord on mõneti keerulisem, aga edukalt lahendatav, kui kasutada seoste tõmbamiseks Aadria mere rannikut, mida asustasid ja valitsesid (praegused) itaallased. Sellesse pilti mahuvad niihästi vanad roomlased kui ka Mussolini. Itaalia stiilis kampaniilid kannavad tõepoolest hästi infot Horvaatia Aadria ranniku kohta ja vastavat identiteeti. Zagreb on kaugel, Itaalia nii lähedal. Aga mida pagana pihta võiks välja käia Eesti puhul? Teutooni Ordu ei kaalu üles Rooma impeeriumi, Lüübek ei kaalu üles Veneetsiat ja Romanovid ei kaalu üles Habsburge. Sloveeniat saab liiati promoda kui regiooni iseeneses. Aga Eesti seostub enamiku eurooplaste jaoks esmalt Tsaari-Venemaaga, seejärel Nõukogude impeeriumiga ning Balti regiooniga, mida kaardil kuigi täpselt lokaliseerida ei osata. Esmapilgul tundub, et oleks produktiivsem nihutada fookust Kirde-Euroopalt ära, asendada see Põhjala perspektiiviga. Niisiis Eesti kui tilluke kaasratsanik Skandinaavia kogukonnas? Eesti asub parvele! Vähemasti on skandinaavlased olnud Balti mere ümber ainsad, kel on õnnestunud saavutada mõningat ühistunnet ja kokkukuuluvust. See teenis mitte viimases järjekorras Skandinaavia ühishuve külma sõja päevil. Kirjule koosseisule vaatamata õnnestus skandinaavlastel sellest neljakümneaastasest sõjast peaaegu kõrvale jääda. Külma sõja lõppedes on see kontsept aga oma aja iseäranis poliitilisest aspektist ära elanud. Soome paistab tahtvat saada regionaalseks priimuseks ning teha lõppu Venemaa domineerimisele oma majanduses. Rootsi on (nagu alati) hõivatud iseenesega, olles küll Euroopa Liidus, aga väljapool euroländi. Norra on veel rohkem hõivatud iseendaga kui Rootsi ja on üksnes NATOs. Taani on Euroopa Liidus ja NATOs ja võib ühineda rõõmsa euroländiga. Kui kadus ära Venemaa väline surve, mis pani Skandinaavia riigid ühte hoidma ja mille kadumise järel igal Skandinaavia riigil on praegu mandri liitudega erinev suhe, pole täpselt selge, kelle või millega Eesti ühineb, kui esitleb end Põhjala kaasreisijana. Oletatavasti mitte millegagi, kui võrrelda Põhjala riikide poliitilist, majanduslikku, ajaloolist ja etnilist baasi. Ja Põhjala klubiga liitumise soov ei tähenda kaugeltki, et sind sinna ka kutsutakse. Siiani pole Skandinaavia poolt tulnud ühtegi julgustavat märki ning paistab vägagi tõenäone, et seda ei kavatsetagi anda. Isegi Soome puhul, mis erineb enamikus aspektides Eestist drastiliselt, nõudis see vahvatelt soomlastelt kaks sugupõlve aega. Ehk koidab just siit mingi lahendus? Eesti on üheaegselt liiga palju Ida-Euroopa riik, et saada Põhjala riigiks; liiga palju Põhja-Euroopa riik, et olla lihtsalt Ida-Euroopa riik; liiga palju Kesk-Euroopa riik, et olla lihtsalt Ida- või Põhja-Euroopa riik Seega riik, mis on natuke kõike! Eesti ja lohutu Ida-Euroopa Enne kui kaaluda nüansse variantide puhul, mis kõik võiksid saada rahvuslikuks sümboliks, oleks ehk targem püüda neutraliseerida neid äärmiselt negatiivseid assotsiatsioone, mida Eesti endise N. Liidu osana tekitab: vaesus, korruptsioon, seaduslikkuse puudumine, organiseeritud kuritegevus, illegaalse immigratsiooni transiit läände, pidev abikerjamine rahvusvaheliselt kogukonnalt ( ) Vähemasti siin on Eesti olnud kaunikesti edukas. Need kõikidele Ida-Euroopa maadele iseloomulikud jooned kas peaaegu puuduvad või on võitlus nende vastu olnud edukas. Muuseas, Eesti koos Ungari ja Sloveeniaga on jäänud püsima sellest kuulsast EU esmase idasuunalise laienemise viisikust, sest Tehhimaa ja iseäranis Poola jäävad üha rohkem ja rohkem maha. Aga kas inimestele Prantsusmaal, Itaalias või Inglismaal läheb tegelikult eriti korda, missugune taotlejariik on natuke edukam kui teised? Lääne vaatevinklist on erinevused vaid astmelised ning teekond võtab edukamatelgi mitu põlvkonda, rääkimata vähem õnnelikest. Ja Ida-Euroopas luhtumiste ning seisakute küllus haagib idakad pikaajaliste negatiivsete assotsiatsioonide sleppi. Isegi Euroopa lõunapoolseid riike peetakse siiani paljudes põhilistes aspektides endiselt lõunamaadeks. Ja Euroopa Ida jääb palju pikemaks ajaks idamaaks kui Euroopa Lõuna jääb lõunamaaks. Eesti ning tung Läände Sellele vaatamata Eesti üks väheseid võimalusi kujundada endale Lääne silmis positiivne imago on mõjuda riigina, kes soovib Euroopa Liitu astuda ning on seejuures kasulik ja koostööaldis, mitte võimalik tülitekitaja probleemriik. Aga sellest teemast hoolib üksnes väga väike bürokraatide, diplomaatide, ärimeeste ja teadlaste eliit. Ja nendegi huvi kannustab elukutse, mitte emotsioonid. Eesti ja tema majanduslik välksõda Muuseas tuleks kahelda, kas Eesti suhtelisele majanduslikule edule osutamine on suuteline kandma püsivat positiivset imagot. Ehk peaks Saksamaa olema vastupidiseks näiteks. Viimase saja aasta vältel on saksa majandus olnud Euroopa riikide seas summaarselt kõige paindlikum ja dünaamilisem. See on kena, aga efektiivsus tekitab kohe kadedust vähem edukates trend, mis Eesti puhul ilmneb Läti ja eriti Leedu poolt. Nii öeldi nende ridade kirjutajale kord leedukate ringis konfidentsiaalselt, et soomlaste propaganda tagas 1997. aastal eestlaste eduka läbilöögi EU liikmeks pürgimisel. Muuseas, kogu maailmas hindavad inimesed saksa autosid, aga kas nad kordki ostavad saksa rõivaid või läheksid saksa restorani? Veel kord: kõvad faktid mõjuvad mõistusele, mitte tunnetele. Ometi oleks sel juhul olemas vähemalt mingisugune alus sümboli leidmiseks, ent Eestil puuduvad kaubamärgid nagu Mercedes või BMW. Seega jääb Eesti suhteline majanduslik edukus väljastpoolt vaadates üsna abstraktseks ja statistiliseks, kuna see ei seostu mõne spetsiifilise tootega. Ja pole eriti tõenäone, et säärane toode tekiks. Eesti turu äärmine väiksus ning piisava tagamaa puudumine teevad Baltimaad huvipakkuvaks peamiselt Skandinaavia investoritele. See on loomulik, sest Skandinaavia firmad on harjunud väikeste turgude, väikeste brandide ja keelebarjääriga. Need firmad on ise suhteliselt väikesed ja mitte eriti kapitalirikkad. Või kui öelda otse: kuna nad ei suuda tungida näiteks Prantsuse või Saksa turule, siis tungivad nad Eesti või Läti turule. Nii näiteks oli 1998. a. Eesti import (FDI) Skandinaavia maadest 68,8 protsenti, samas kui neist suurematest riikidest ainult 12,2 protsenti. Niisiis pakub Eesti suhteline majanduslik edukus huvi peamiselt Skandinaavias. No ja siis? Kas rahvuslik sümbol üldse päevakorrast maha võtta ja asi klaar? Mitte ilmtingimata. Võiks otsida sobivat lähenemisnurka kogu problemaatikale. See praegu puudub. Teiste maade juba olemasolevate sümbolite imiteerimiskatsetel pole ilmselt mõtet. Ja praeguses seisundis ei paista Eesti olevat võimeline tootma ühtegi sümbolit, mis rajaneks üksnes ta enda piiratud ressurssidel. Pole ka ime, arvestades, et Eesti välisministeeriumi üheks prioriteediks peetakse tänini Eesti tutvustamist maailmas! Võibolla polegi mõttekas otsida rahvuslikku sümbolit enne, kui inimesed maailmas harjuvad elementaarse mõttega, et Eesti-nimeline riik eksisteerib? Lisaks tuleks võimalikult distantseeruda ajaloost, mis pakub vähe positiivseid assotsiatsioone. Eesti ja ammu unustatud Baltikum Hurraa, me elame veel! Ometi pakub ajalugu Eestile neutraalset mõistet, mida on kerge tõlkida igasse keelde. Need on varemast tuttavad saksakeelsed Baltikum ja Baltimaad (Baltische Länder) See termin on ajalooliste assotsiatsioonide poolest neutraalne ja märgib kõikides suuremates keeltes geograafilist asukohta (the Baltics, paises Balticos, pays baltes jne.) Erinevalt tänapäevasest mõistest Balti riigid, osundab Baltimaad ainult regioonile, mitte konkreetsetele rahvusriikidele. See on avatud mõiste, mis piiritleb geograafiat, mitte poliitikat. Mõistel on veel teinegi funktsioon. See on avatud Läti jaoks! Kui aktsepteerida lihtsat tõsiasja, et üksi oma jõududega ei suuda Eesti praegu endale rahvuslikku sümbolit toota, peab lähenemisnurka laiendama. Ainus loogiline ja elujõuline tee on Läti kaasa haarata. Riia näol on Lätil dünaamiline metropolitaanne piirkond, mis Eestil puudub. Teisalt on Eesti tervikuna dünaamilisem, ehkki väljaspool Balti riike seda keegi enamasti ei märka. Kui õnnestuks need kaks faktorit ühendada kollektiivseks imagoks, siis saavutaksid mõlemad maad strateegilise eesmärgi Euroopa normaalse väikeriigi rahvastiku näol, selle asemele et esindada kaht kääbusriiki, sel juhul, olgu öeldud, muutuvad need kääbusriigid peaaegu nähtamatuks. Euroopa, nagu see paistab Tallinnast, on väga erinev sellest, millisena Euroopa paistab Madridist või Pariisist. Meeldib see või mitte, aga juba praegu käsitleb maailm Baltikumi ühe tervikliku piirkonnana, mis koosneb kahest, võibolla ka kolmest riigist. On kaheldav, kas seda kujutlust saab muuta, arvestades teatavat üleüldist võhiklikkust ja suhtelist huvipuudust Baltimaade asjade vastu. Läti sobib eespool pakutud kontseptsiooni, kuna tema põhijooned ja probleemid on Eestiga ühised. Ajalugu on väga sarnane, alates 1990. a. keskpaigast on Läti teinud märgatavaid edusamme kõikidel aladel ning mõlemal maal on rahvuspoliitilised küsimused aktuaalsed. Muuseas on koostöö Eesti ja Läti vahel viimastel aastatel ka oluliselt suurenenud. Muidugi ei paku siinne autor Balti Ühenduse ideed, aga tihedamast koostööst lõikaksid kasu mõlemad pooled, ilma et neid välismaal seepärast päris ühte patta tarvitseks panna. Vastupidi, see võib olla eeltingimus, et üldse saada tõsiselt võetud. Midagi analoogilist vilkus ilmselt Skandinaavia maade hiljutise idee taga püstitada Berliini ühine saatkondade hoone. Hoone ületamatu koledus igatahes paelub kindlasti möödujate tähelepanu... Esimene praktiline samm võiks olla Eesti ja Läti ühiste kultuuriinstituutide avamine Skandinaavia maades. Koondada mõlema maa ressursid Skandinaaviasse kui katsepolügoonile oleks hea algus. Skandinaavia maad on ise väikesed, asuvad naabruses ja on praktiliselt ainsad maad, kes on (vähemalt majanduslikult) Balti riikides esindatud. Seega erinevalt suurematest riikidest võiks neis eeldada olemuslikumat huvi asja vastu. Seal omandatud kogemusi võiks rakendada juba mujal. Teine suund, millele mõlemad riigid võiksid keskenduda, on aktiivselt promoda niihästi Eesti kui Läti tungi Läände selle väikese Brüsseli eliidi hulgas, kelle rida see on. Eesti on juba saavutanud sellel alal mõningat edu, mida võiks edaspidi kasutada ühise platsdarmina. See tõotab olla seda tulemusrikkam, et just nimetatud diplomaatia-, ajakirjandus- ja teadusringkondades on tihti avaldatud imestust Baltikumi kahe reformiriigi vähese koostöö üle. Eesti ja Läti võiksid saata nüüd ühise vastusignaali. Selle esmaseks eesmärgiks võiks olla lihtsalt pressi suurema tähelepanu äratamine, et Baltikumi tuleks rohkem välisajakirjanikke. Baltimaade põhiprobleem pole enam selles, et neid kujutatakse meedias pealiskaudselt või ebatäpselt nagu varem, vaid et meedia neist üldse väga vähe kirjutab, iseäranis suuremad väljaanded. Pikemas perspektiivis oleks seepärast kasulik organiseerida näiteks kümnepäevane pressimatk mõlemasse riiki. Baltimaid kajastavad ajakirjanikud resideerivad harilikult Stockholmis, Kopenhaagenis või Moskvas ja peavad sealt kuidagiviisi kogu vastava piirkonnaga hakkama saama. Kuna nad ei oska kohalikke keeli ja neil pole olnud siinse eluga varasemat tihedamat kokkupuudet, võib säärasest sissejuhatavast reisist tulu tõusta. Lõpuks, end ühise geograafilise mõiste Baltikumi või Baltimaadena esitlemine jätab ukse lahti ka kohalikule venekeelsele elanikkonnale. Osundades ühisele areaalile, mida asustab kolm kogukonda, võiks teha integratsiooni tulemusrikkamaks niihästi lätlastele, eestlastele kui baltivenelastele, selle asemel et pidevalt rõhutada rahvusriiklikku aspekti. Sel puhul ei tähendaks Baltikum enam Venemaa Euroopasse raiutud ja kinni pandud akent, vaid avaust, mille kaudu baltivenelased rõõmsalt Venemaa alatisest viletsusest ja õnnetustest pääsevad. Ehk viib säärane pragmaatiline ja realistlik lähenemine lõpuks ootamatult ka kauaigatsetud Eesti rahvusliku sümboli avastamiseni. Kõik muu tähendaks aga praeguses situatsioonis tahta astuda teist sammu enne esimest. Eesti probleem pole rahvusliku sümboli puudumine, vaid lihtlabane fakt, et väga vähesed inimesed välismaal teavad, et Eesti on olemas. Aga kui Euroopas isegi eksisteerimise faktist üle vaadatakse, tuleb katsuda panna inimesed nägema, et säärane maa on olemas. Mis kasu oleks rahvuslikust sümbolist, kui enamik ei näe selle taga maad? Kai Duske, |