Propaganda Talitus eksisteerib. Kui mitte ametlikult, siis asjaosaliste vaikival kokkuleppel nagu nii mõnigi muu asi. Võibolla nagu paar aastat tagasi eriteenistus kaitseministeeriumi juures? Propaganda Talitus ei tee oma tööd väga pealetükkivalt, ent teeb ometi. Tema ülesandeks on elanikele selgeks teha, et tegelikult elavad nad hästi ja et see on riigivõimu, eelkõige momendi tippametnike saavutus. Selle nimel juhitakse elanikkonna tähelepanu elus esinevatele positiivsetele näitajatele ning hoitakse nende mõtted eemale kurjast ja kahtlustest. Negatiivseid ilminguid ei vaikita muidugi surnuks, sest elame avatud ühiskonnas ja vaikimine meenutaks silmatorkavalt eelmist reiimi. Aga ebameeldiv mängitakse väiksesse plaani, kuhugi lehtede keskmistele külgedele, selle üle palju ei arutata. Kui ka kõik muu kõrvale jätta ja uskuda, et valitseb faktide erapooletus ja infovabadus, siis üks on kindel: eesti teabelevis otsitakse agaralt võimalusi fakte soodsas valguses interpreteerida.
Muidugi pole see ainult Eestile omane. Inimpsüühika on üldjuhul nii loodud, et ta võtab meelsamini vastu positiivset informatsiooni kui kuuleb halba. Ja hädaolukorras haarab inimene nagu uppuja õlekõrre järele. Eks oota mõnigi ema oma poega tänini “Estonialt” koju, “Kurskist” rääkimata.
Ent väikeriigi puhul omandab see õlekõrre otsimine ja positiivse interpretatsiooni nõksude leiutamine peaaegu riikliku poliitika taseme ja võtab haleäärmusliku kuju.
Need mõtted tekkisid mul esmaspäevases “Postimehes” kolme Balti riigi majandusliku edenemise küsitlusandmeid lugedes. (Ma ei ründa konkreetset kirjutist – seda enam, et see norrakate abiga tehtud suurprojekt on ilmselt autentsem kui mõni teine). Seesama trummipõrin kajab meie avalikkuses vahel valjemini, vahel vaiksemalt, aga päris ära ei kao kunagi. Ikka taotakse eestlastele pähe, et nad on paremad. Kas olete kuulnud, et Ameerika Ühendriigid pidevalt rõhutaksid, kui palju on nende areng kiirem Kanadast või Mehhikost? Või kas Norra pidevalt kiitleb, kui kiiresti on nad arenenud, võrreldes Taani või Rootsiga? Ma ei tea, ei loe kõiki lehti. Ilmselt ka seal võrreldakse vahel oma arengut mujal maailmas toimuvaga, sest võrdlemine on tunnetuse alus. Aga seda ei mängita kindlasti nii suurde plaani, ei panda esi- ega siseküljele. See-eest kaldun arvama, et seda teevad Saddam ja Kaddafi, tegid Miloševic ja Suhharto.
Minulgi on hea meel, et eestlaste elujärg paraneb selles sektoris, mis väljendub kodumasinate ja autode ostmises, “ootamatutes väljaminekutes” ja eriti internetis (see on tegelikult ainus, mis loeb). Aga miski hakkab vastu, kui selle edemuse tõestuseks kasutatakse pidevalt võidukaid võrdlusi lätlaste ja leedulastega. Vähemalt vaimuinimestele peaks see läilaks minema. Palju pehmemas vormis muidugi, aga ikkagi meenutab see võiduka välissõja propagandistlikku nippi, millega juhitakse elanikkonna tähelepanu kõrvale siseriiklikelt raskustelt. Neid ei hakka siinkohal loendama. Ikka on keegi, kellest üle oleme, kellele võiks nagu pähe lasta. Miks me ei võrdle end Islandi või Luksemburgiga?
Väikeriik jääb väikeriigiks talle eriomase psüühikaga ka siis, kui muidu läheb hästi. Propaganda Talitus mõtleb välja kõiksugu nippe. Kas keegi peale väikeriikide tuleks selle peale, et hakata arvestama olümpiamedalite hulka elanike arvu kohta? Siis peaks Hiina saama 1200 kulda, et olla Eestile vääriline partner. (Nii palju alasid muidugi polnudki kavas) Kui üks 60-kilone türklane tõukab üles kolm oma kehakaalu, 180 kilo, siis kas üliraskekaallane, kes kaalub 133, peaks tõukama 400? Sipelgas, kes tassib kõrt, ületab neid kõiki kümnekordselt.
Meil on liiga hästi meeles, kuidas vene ajal alalõpmata korrutati, kui palju kiirem on N. Liidu majanduse kasvutempo USA omast. Üliharva mainiti rahvuslikku koguprodukti ja teisi absoluutnäitajaid. Nii luuakse illusiooni. See rajaneb kaudselt sofismil, mille kohaselt Achilleus ei saa kunagi kilpkonna kätte. Kumb on see konn ja kumb Achilleus?
Aga mis peamine: eelmainitud kolme Balti riigi võrdlev analüüs väljendab asjade materiaalset seisu. Kuidas on lugu hingeseisuga? Kas nagu Juhan Viiding ütles: “Ei seisa nigu”? Mõni aeg tagasi oli meil moes rõhutada, et riigi üle otsustatakse selle järgi, missugused on seal loomaaiad, avalikud peldikud ja surnuaiad. Need kolm, jumal tänatud, hakkavad meil suhteliselt korda saama, isegi avalikud WC-d pärast presidendi isiklikku hurjutamist. Seejuures on jutt olnud mõistagi praktilistest materiaalsetest nähtustest. Aga oma surnuaiad, peldikud ja loomaaiad eksisteerivad ka seesmiselt, eksiteerivad rahva hinges, tema mineviku-, oleviku- ja tulevikuvaadetes.
Mis on eestlaste, lätlaste või leedulaste mõtetes enne õhtul uinumist? Kui paljud neist mõlgutlevad meelt kõige tähtsama üle – miks nad üldse siin maamunal koperdavad? Mismoodi suhtutakse ühel või teisel pool näiteks vanematesse, õpetajatesse, loomadesse ja kunstnikesse? Jumalasse? Kui head või halvad, kui võõrandunud või elusad on kusagil inimesed? Mida nad loevad, millest räägivad, kui tehinguks on muutunud armastus? Seda ja palju muud me nii lihtsalt teada ei saa. Kaudselt küll, enesetappude arvu, keskmise eluea, haiguste ravi, tasuta luuleõhtute ja supiköökide külastatavuse ning palju muu järgi. Pole kindel, kas värvide jaotus Postimehe diagrammidel paigutuks siis samamoodi kui praegu. Sest neil poleks uue muusikakeskuse või teleri muretsemisega suuremat seost. Pigem võib see olla vastupidi. Sest meis kõigis eksisteerib lisaks loomaaiale, käimlale ja kalmistule ka Propaganda Talitus.