Luule, see ei tule tuulest

Tiina Tammetalu näitus “Eesti maastikud. Imaginaarne raamat: raud, rooste, hape. Poeesid ruumis. Liikuv kogumik”
Tallinna Linnagaleriis 12. novembrini.

kunst3.jpg (10302 bytes)

Veiko Märka ja Jürgen Rooste teel imaginaarse raamatu “Raud. Rooste. Hape” poole.

Õigete laulude asemel väärad, neidki ei esitata. Maine määraja, mida sa määrad – kuhu see mõte matta?

Juhan Viiding, “Kirjatöö”

Tänaseks pole enam uudis, et Eestit iseloomustava märgi ning põhjapaneva sümboli otsingutest on saanud rahvuslik harrastus. Tiina Tammetalu on aga siinkohal huvitav nähtus, kes jätkab juba ligi kümme aastat kestnud katsetusi “Eesti maastiku” kaardistamisel.
Läbivaks materjaliks on sealjuures ikka jäänud puit. Eesti rahva hirm häviva, kaduva ja müüdava metsa ees kipub taanduma pilaks. Kuid Tammetalu püüab irooniast välja rabeleda noorte luuletajate abil, konstrueerides uue eesti maastiku ja keha tasandit uues kontekstis.
Kogu kultuur – ja seda ka eesti oma – on tegelikult ju inimkontaktide süsteem. Sealjuures pole see mitte õnnelik kokkusattumus, vaid loomulik kunstide sünteesi tulemus, et eesti noored kirjanikud (Ehlvest, Kruusa, Fagira D. Morti, Serpent, Rooste, Wimberg, Sild, Lepik, Mägi, Muld ja Tartu Nak – Ilves, Märka ja Pehk) osutusid Tammetalu kui kuraatori käe all nõnda koostöövalmiks. Presenteerides seega oma karismaatilist orgaanikast kihisevat imaginaarset raamatut “Raud, rooste, hape”, lõid nad kunstisaalis piisavalt morbiidse õhkkonna. Avalikus kohas väljapaisatud luule toimib kui kaitserefleks intellektist tühjaks nõrutatud füüsilistele kehadele, kuid pakub publikule parima ja hõlpsaima pagemistee kõikehõlmavast reaalsusest. Seetõttu pole projekt mõeldud obskurantidele.
Nõnda püüab näituse autor luua omamoodi kontaktide kooslust ning tõmmata ühendavat jämedat nööri kunstnike ja kirjanike vahele. Interdistsiplinaarse kunsti diskursus ning okastraadi kui kunstiliikidevahelise piiri lõhkumine on kunstimaailmas juba pikemat aega kestnud: siin pole midagi uut, sest juba futuristide, dadaistide ning noor-eestlaste liikumises olid kunstnikud ja kirjanikud ühendanud oma tegevuses käed. Uue lainena tõusis sõbralik loominguline lähenemine päevakorda 1960. aastatel, kui ülemaailmne avangard asus purustama kunstiliikide müüre, üritades luua paljudest plastilistest kunstiliikidest koosneva sünteesi. Sarnaselt Tammmetalu väljapanekul esinenud noortele luuletajatele lugesid ka 1969. aasta kevadel Tartu ülikooli kohvikus kunstirühmituse Visarid III aastanäituse ajal oma luulet Ave Alavainu, Leelo Tungal, Sirje Kiin, Jaan Kaplinski, Jüri Üdi, Päärn Hint jt. Näiteid võib tuua teisigi. Kuid selline propagandistlikult skandeerivas laadis anarhistlik ja mässumeelne õhkkond, mis lummas Tammetalu näituse avamisel, pole pealinna galeriides enam ammu valitsenud.
Lisaks sellele, et Tammetalu seekordne etteaste on kunstniku järgmisesse aastasse kavandatud kuraatorinäituse pilootprojekt, võib viimast väljapanekut pidada ka 1999. aasta Tartu kunstimajas esitatud “Eesti maastikud: keha” edasiarenduseks. Kunstnik on leidnud uue keha, seda nii endas kui kunstis. Vaatamata sellele, et populaarne kehadiskursus hakkab XXI sajandi hakul end ammendama, on Tammetalu selles esile tõstnud uue telje – poeetiliste kehade loomise. Sealjuures on see ka küllalt vähe uuritud nähtus kunstiajaloos. On uuritud küll masin-keha, küberkeha, elektroonilis- ja datakehi, kuid mitte poeetilisi.
Arvestades kunstitarbija dünaamilist loomust, oli Tammetalu oma installatsiooni visuaalse sõnumi selgesti loetavaks ja äärmuseni ökonoomseks taandanud (materjaliks on ju puit). Viuaalsusele sekundeeriv poeetiliste kehade keel pole aga anonüümne, vaid kuulub konkreetsetele persoonidele.

Imaginaarne poeetiline keha
Tammetalu eesmärk pole aga siiski totaalne kunst. Kunsti deformatsiooniprobleemid ja sellesse põimitud kirjandusmütoloogiad näivad olevat peamisteks kunstniku analüüsiallikateks. Kunstnik ei püüa oma installatoorsete töödega kellelegi ega millelegi vastanduda, vaid pigem ühtlustada nii erinevate kunstiliikide – nagu seda on kujutav kunst ja kirjandus – piire. Tammetalule, kes on samas nii kunstnik kui ka kuraator, jäi kõigele vaatamata aga kuidagi isoleeritud positsioon, sest süsteem ning selles peituv idee hakkas tõeliselt jõulise ja intrigeerivana tööle alles tänu noorte luuletajate agressiivsele esinemisele galeriiseinte vahel. Kunstniku staatiline installatsioon, mis vaheldub liikuva pildi ja häälega ruumis, loob aga omamoodi mängulise efekti. Sealjuures toimub mängus võitlus, milles selguvad võitja ja kaotaja. Nõnda püüab kunstnik vaatajani tuua verbaalse ja visuaalse igipõlist vastuolu. Kumb siis ikkagi võidab: kas kunst või kirjandus, oleneb aga täielikult vaatajast.
Ei tohi unustada, et poeetilised, see tähendab verbaalsed ning füüsiliselt mitte eksisteerivad kehad on materiaalselt kättesaamatud. Seetõttu on Tammetalu kujundatud imaginaarsel raamatul ka palju eeliseid. Natsid tähistasid II maailmasõjas oma võimuletulekut just raamatute põletamisega, viidates sellega vastsetele kuritegudele füüsilise inimkeha vastu. Imaginaarset ramatut ei saa aga põletada ega katki rebida, sest see säilib tahes-tahtmata nende autorite meeltes ning kaudselt võibolla ka folklooris. Põleb puit ja sellest valminud paber, kuid mitte luule.
Nõnda jääbki põhiküsimuseks luule visualiseerimine. Tänu sellele on Tammetalu koondatud poeetilise keha kurioosumid mitmekesised. Materiaalse maailmaga suhestuvad poeetilised kehad sama palju kui sürrealism realismiga. Sellele vaatamata tekib poeetiline keha aga just füüsilise keha metamorfoosi tulemusena. Poeetilisi kehi võib kaudselt pidada ka evolutsiooni tootmisjääkideks ja nad on täiesti immanentsed oma loojaga. Kui materiaalsed kehad on tihti ühetaolised ja ebahuvitavad, siis poeetilised kehad enamjaolt isikupärased. Lisaks sellele iseloomustab poeetilisi kehi enesehävituslik ja kontrollimatu retoorika. Samuti puuduvad sellistel kehadel hõlmatavad proportsioonid ja lokaliseeritud ruum. Nõnda hakkavad poeetilised kehad läbi viima mutatsioone just galeriipubliku tajukanaleis. Sellistes poeetilistes kehades, mida kuuleme antud väljapanekul, on nii tüdimust, mänglevat erutust, maskuliinsust, elujõudu ning naiselikkust, maitsenormide pahatahtlikku purustamist kui ka sulaselget piiratust ja kohati ei allu need kehad üldse teadvuse kontrollile. Ning lõppeks juhtub ikka see, et on “maha peetud kujundlikud kõned ja antud lööke allapoole vööd”.

Riin Kübarsepp