Väljavõte kalendrist 2000.	Väljavõte Eesti maanteede atlasest.

Kas teate, mis linn see on, mis on Valgaga ühes tükis, ainult et riigipiir läheb vahelt läbi? Jah, muidugi – see on Valka. Aga kas teate, kuidas seda linna veel mõnikümmend aastat tagasi nimetati? Ei tea? Seda linna nimetati Läti-Valgaks.
Oli Valga ja oli Läti-Valga.
Nüüd võiks vastu küsida: mis tähtsust sel on? Aga vaat on.
Tähtsus seisab selles, et see nihe kajastab üht üsnagi põhimõttelise tähendusega protsessi meie kultuuris. Asi puudutab iga kultuuri tuumas peituvat binaarsust, mis jaotab maailma omaks ja võõraks ehk meieks ja nendeks. Ka õigeks ja valeks, millist jaotust võib osalt samastada oma ja võõraga. Otse loomulikult ei tähenda see, et ei ole pooltoone või erandeid, kuid need kõik lähtuvad ikkagi tollest algsest jaotusest. Ka eesti kultuuril on see algjaotus olemas; see on muutunud ja muutub ka edaspidi, kuid seejuures püsib seni, kuni püsib eesti kultuur. Õieti vastupidi: eesti kultuur püsib seni, kuni on olemas meie järjepidev oma ja võõras. Rääkida saab eeskätt kahesugustest muutustest. Esimesed on need, mis oma ja võõra vahelist piiri nihutavad. Mis enne oli võõras, saab omaks; mis enne oli oma, saab võõraks. Teiseks need, mis muudavad seda salapärast valemit, mille alusel osast omast saab võõras ja osast võõrast saab oma. Võiks öelda, et esimesed muutused on mehaanilised (või kvantitatiivsed), teised orgaanilised (ehk kvalitatiivsed).
Nihe Läti-Valgalt Valkale on kahtlemata kvantitatiivne muutus, kuid kas selle taga peitub ka kvalitatiivne? Tundub küll. Võõrpärisnimede osas valitses sajandeid reegel, et mida enam sisenes võõras isiku- või kohanimi eesti keelde, seda omakeelsemaks ta muutus. Mida omasemaks, seda omakeelsemaks. Selline seaduspära on ülimalt loomulik. Nii käitume me ka inimestevahelises suhtlemises. Võõrana oli isik X meie jaoks härra Roht, siis mõningase tutvumise järel Richard (Roht) ja lõpuks sõbrana juba Riks. XX sajand on toonud aga (ka) vastupidise reegli: mida omasemaks-kodusemaks on mingi isiku- või kohanimi eesti keeles saanud, seda suurem on tõenäosus, et seda kirjutatakse nii nagu originaalkeeles. Mida tuttavam, seda võõram. Näiteks ei tulnud nõukogude ajal kellelgi pähe kirjutada Helsingi asemel Helsinki. Nüüd, mil seal käimine on igapäevane asi, mõni seda teeb. Miks? Sest nii tehes väljub ta hetkeks eesti keelest ja kultuurist, tuleb seejärel tagasi, võõrapärane nimi salakaubana või laevajänesena kaasas. Nõnda on asjad ka Valgaga. Öeldes Läti-Valga, vaatame me sellele linnale eestlase silmadega. Öeldes Valka, vaatame lätlase silmadega. Öeldes Lüübek ja Breemen, on meil ees eestlase silmad; öeldes Lübeck ja Bremen, pole meil peas isegi mitte sakslase, vaid mingi umbmäärase maailmakodaniku või vähemalt eurooplase silmad. Me ei tea, et seda maailmakodanikku ega eurooplast ei ole tegelikult olemas. Me matkime iseenda väljamõeldist.
Millest selline veider soov ja taotlus? See on omaette küsimus, millele paugupealt vastata ei oskagi. Arvatavasti on siin kuidagi tegu meie teatava ebakindlusega, mis põlvneb sajanditepikkusest alaväärsustundest sakste ees. Seega me nagu ei usu hästi, et meie meie on meie jaoks parim, nii nagu usutakse kõigis hea tervisega kultuurides. Seetõttu üritame me vaadata maailma korraga sadade eri silmadega, Ameerikat ameerikalikega, Saksamaad saksalikega, Lätit lätilikega jne., jne. Kuid see tundub olevat sama lootusetu kui maalida saja koondumispunktiga pilt, või õieti veel lootusetum.

Märkus. Kaua usuti kõigis kultuurides, et “meie meie on absoluutselt kõige parem”. See viis lõpuks selliste nähtusteni nagu fašism. Nüüd on ära nähtud selle tagajärjed ja mõistlikud inimesed annavad endale aru, et “meie meie on küll kõige parem, kuid vaid meie endi jaoks”. Leidub aga ka väikesearvuline vastandäärmus, kes väidab, et “meie pole halvem ega parem kui nende, ja seda ka meie endi jaoks; meid polegi, on vaid mina.” Seda võiks nimetada kultuurirelativismiks või õieti kultuurinihilismiks, sest siit jõutakse peagi väideteni, et pole õiget ega valet, pole kõlblust ega kõlblusetust.

Siit siis seesugused muutused nagu pea alaspidi keeratud tekst raamatuselgadel (sest nemad teevad nii!), vasakusse kätte pandud abielusõrmus (sest nemad teevad nii!) jne. Tean, et traditsioonilises asendis teksti kohta raamatuseljal ja paremasse käte pandud abielusõrmuse kohta öeldakse: see on saksa komme, ega seegi meie oma ole; mis on halba ühe võõrapärasuse asendamises teisega? Niisugune väide on aga nõrgem kui pealt paistab. Teksti asetus raamatuseljal võis tulla saksa kultuurikontekstist, kuid see juhtus nii ammu, et tegu on juba sajandeid eesti kombega. (Niisamuti kui oleks õige nimetada Gustav Adolfit mitte (ainult) Rootsi, vaid (ka) meie kuningaks, sest seda ta oli: võluge siia XVII sajandi eesti talumees ja ta ütleb teile, et Kustav on “meie kuninga-herra ja kõrgeauline majesteet”. Ka Karl XII oli meie kuningas ja Aleksander I meie keiser.)
Ebakindlusega, et mitte öelda kultuurilise alaväärsuskompleksiga, on tihedalt seotud teine nähtus: edevus. See viib teoviisini, mida võiks nimetada pahupidi ahvimiseks. See, kes käis korra Rootsis ja seepeale oma abielusõrmuse paremast käest vasakusse tõstis, üritab korraga kaht asja: esiteks olla nii, nagu nemad, teiseks erineda omadest, st. paista endasuguste hulgas silma ja perspektiivis mitte enam olla üks “meist”. Vanasti oli selle nimi kadakasakslus. On kokkuleppe küsimus, kuidas me seesugust alpimist võiksime nimetada täna, sest saksad pole tänapäeval enam sakslased, aga see pole praegu oluline. Oluline on, kui ehmatavalt lai on kultuurilise alpuse kandepind. Öeldu tõestuseks olgu see, mis juhtus kõigile arusaadava ja üldlevinud eestikeelse terminiga “muhameedlane”. Juhtus see, et ma pole seda sõna juba aastaid leidnud avalikust kirjasõnast. Ta on nii kadunud, et oleks justkui ära keelatud. Võib öelda “musulman”, võib öelda “moslem”, võib öelda “muslim” – aga Aabrahami habeme nimel mitte “muhameedlane”. Noortest võiks ju aru saada, aga mis on viga keskealistel ja vanematel, kes eluaeg tundsid ja kasutasid seda juurdunud eesti terminit? Nüüd teda enam pole ja poosetajaks osutuvad juba üksikud minusugused, kui nad ei taha poosetajate kooriga ühineda. Aga see on üksikisiku pisiprobleem, mis on tühine selle kõrval, mis kangastub laiemas plaanis. Kas me tõesti oleme võimelised otsekui mingis psühhoosis heitma kõrvale suvalise senise traditsiooni? Hmm.
Kusjuures see oht ja häda, millest kõnelen, pole ei turumajanduse, Laari valitsuse, kolhooside kadumise ega rahareformi süü. Seda kah veel.