Fantaasia

kirjand3.jpg (33665 bytes)

Yggdrasil, põhjarahvaste müütiline maailmapuu, ühendab kolme maailma.

Eestikeelne ulme ühendab endas asju, mis mitte igal pool kokku ei kuulu. Algselt võinuks ulme definitsioon kõlada siin ehk umbes nii: kõik, mis ilmub “Mirabilia” sarjas, välja arvatud krimkad. Ingliskeelses maailmas on science fiction, fantasy ja horror iseseisvad ning üsna erinevate reeglitega valdkonnad. Kohalike ulmehuviliste kõige aktiivsemas koosluses – ja muidugi pean ma silmas meililisti sf2001 – tekib küll vähemalt kolm korda aastas terav vaidlus piiride tõmbamise ja alajaotustele maakeelsete nimede andmise asjus, kuid vähemalt seni on kõik rahulikult lõppenud. Millest on vaid hea meel, sest vaenlane on ju üks. Millest allpool. Ja mida rohkem ulmehuvilisi EstConile kokku sõidab, seda toredam – vähemalt esialgu, kuni korraldajate jõud üle käib.
Eestikeelsete ulmeteoste hulk on hoogsalt kasvanud ja siinse kirjutise ajendiks olid kirjastuse Fantaasia kolm esimest romaani. Seni on kirjastajate tegevus olnud suht juhuslik. Mitte niivõrd avaldatavate teoste kvaliteedi üle otsustamisel, vaid just sellest seisukohast, et “üks ulme kõik”. Fantaasia on otsustanud selge vahe sisse teha ja ehk on ka aeg.
Robert E. Howardi 1936. aastast pärinev “Draakoni tund” on oma anri klassika, mis hilisemat fantasyt oluliselt mõjutanud. Autor kirjeldab Atlantise hukkumise järel tekkinud maailma, mille geograafias on meile tuntuga vaid üksikuid aimatavaid kokkupuutepunkte, varustades selle elanikud raua kasutamise oskusega. Niisama meelevaldselt (ent seejuures kindlakäeliselt) on autor kokku sobitanud mitmesuguseid mütoloogiaid ja religioone. Peategelaseks on nii Howardi enda varasemates lühemates juttudes seigelnud kui Howardi surma järel teistegi autorite poolt “taaselustatud” Conan. Filmisõpradele sobiks siinkohal märksõnaks Arnold Schwarzenegger (kuigi Conanit on filmides mänginud teisedki) – tugev, osav, leidlik, räägib vähe, eriti ei naerata. “Draakoni tunni” alguses on Conan suure riigi kuningas, ent neli võimuahnet “paha” äratavad ellu nõiakunstis eriti osava muumia. Loitsude vastu on Conan võimetu, tema sõjavägi purustatakse ja riik langeb. Conanil tuleb üles otsida Ahrimani süda, kalliskivi, mis muumia võlujõudu vähendaks, ning uus sõjavägi koguda. Lugeja võib ju aimata, et ta sellega lõpuks hakkama saab, aga ega see liiga hõlpsasti ei õnnestu.
Poul Anderson kuulub Eestis vaat et krestomaatiliste ulmeautorite sekka – nagu kõik, kelle lood kuulusid 1976. a. ilmunud kogumikku “Lilled Algernonile”. Värsketes tõlgetes on juttu viikingitest; ka Anderson ise on Taani päritoluga. “Murtud mõõk” algabki sellest, kuidas Ormi-nimeline viiking endale Inglismaal uue eluaseme võidab. Ent mõni jääb selle käigus ka ellu ja manab tema perele needuse kaela. Esiklapse vahetab haldjakuningas endale ning inimestele saavad haldjate ja trollide sõjas osaks vaid pahandused. Ormi poeg ja haldjate kasulaps Scafloc etendab selles sõjas aga üsnagi olulist rolli, sest aaside käskjalg toob talle nimepäevakingiks murdunud mõõga, mille vaid jötun Bolverk võib terveks teha. Needused ja ettekuulutused lähevad täide, ent enne viimase lehekülje pööramist võib lugeja kaasa elada paljudele kummalistele ja põnevatele seiklustele.
Andersoni teises romaanis “Kolm südant ja kolm lõvi” on trollid ning haldjad liitu astunud, otsustades inimesed kui tüütu korra kandjad minema peletada. Nende vastu aitaks vaid võlumõõk Cortana, ja kes oleks sobivam seda kandma kui taanlaste rahvuskangelane Holger Danske. Kust teda aga leida? Siis aga leiab suurt kasvu, kuid malbe loomuga insener Holger Carlsen, kes hetk tagasi veel Teises maailmasõjas sakslastega võitles, end äkki tundmatust metsast, kõrval ratsu ja rüütlivarustus.
Oleks üsna lihtne siinkohal ümber jutustada, mis Holgeriga juhtub. Märksa raskem aga loogilistesse kategooriatesse suruda võlumaailma, kus sündmused toimuvad. Liiatigi oleks selline tegevus ebaaus nende suhtes, kes raamatut veel lugenud pole.
Vahemärkusena kõik kolm romaani tõlkinud Eva Lutsu tubli töö kohta: tekst on ju ladus ja veenev. Aga tegijal juhtub. Mitte palju, ehk paar korda romaani kohta. Kuid fantasy-sõber on kiire nurinat tõstma, kui leiab süsiniku kohalt salapärase karbooni või voki asemelt spinningu. Ning – mitte ainult nende raamatute puhul – võiks ajastukohast sõjatehnikat arvestades ju vahet teha oda kui viskerelva ja piigi kui ratsaväe vastu mõeldud torkerelva vahel.

Ulme poolt vaadates
Pole vahest juhuslik, et fantasy-tegelaste juurde käivad ratsud, raudrüüd ja mõõgad. Reaalseski ajaloos on rüütel ühest küljest võimsam eelnenud sõjameestest, teisalt oli see viimane aeg, mil ühe mehe (või harvemini naise, sest Jeanne d’Arc oli siiski erandlik) isiklikust vaprusest võis sõltuda terve sõjakäik. Musketärid olid ju ka toredad, aga lahingu tulemust ei otsustatud enam kahevõitlusega ning mida edasi, seda totaalsema hävitustegevuse vorme on sõjapidamine võtnud. Aga – mitut ratsanikku terve Ameerika allutamiseks vaja oligi? Või, väiksemas mastaabis, mitu rüütlit tuli toime Eestiga?
Rüütellikkuse mõiste on siinmail ehk – eeldades mingi kollektiivse mälu olemasolu – pisut nihestatud. Sest need, kes tule ja mõõgaga Eestisse võõra usu tõid, ei kuulunud just rüütelkonna parima osa hulka. Nii et nagu ristiusk, on ka romantiline kujutlus rüütellikkusest imporditud. Toimivad aga mõlemad sellegi poolest.
Pole minu võimuses selgitada, kuidas ikkagi rüütli kujund lugeja teadvusele mõjub ja selle kaasa haarab. Kirjanduse piiridesse jäädes torkab aga silma kolme nimetatud romaani ühisosa. On vaja kalliskivi kätte saada, mõõk ära parandada või üles leida. Suur narratiiv, eks ole, suurim ja levinuim nende hulgas, “kangelase teekond”. Küllap ongi ulme tugevaimaks küljeks püsimajäämine suurte narratiivide juurde. Fantasyt ei kujuta ilma hästi ettegi ja ka scifi puhul, milles rõhk teaduslike hüpoteeside edasiarendusel, ei pääse jutustavast algest. Lugeja tähelepanu ja vastuvõtuvõime on haaratud nende hüpoteeside omaksvõtmisest ning imho* oleks liig tahta, et ta samal ajal nuputaks, millest ja miks üldse räägitakse. Juttu hoiab koos jutustav alge, narratiiv, süee, faabula või kuidas iganes keegi seda nimetab. Seesama alge, tänu millele säilisid suusõnal edasi jutustatud sündmused ammu enne kirjasõna sündi ja mis – jällegi imho – elab sama kaua kui inimkond. Vanasti oli lihtsam, kehva juttu ei jutustatud edasi ja sinnapaika see ka suri. Paradoksaalsel kombel on reaalsusest pealtnäha kauge ulme osutunud kirjanduslike traditsioonide kindlaks kantsiks.
Eespool nimetasin vaenlast. Ulmehuvilise vaenlaseks ei ole see, kes loeb veendunult krimkasid, armastusromaane, ajaloolisi või dokumentaalromaane, kõike seda, milles autor vähemalt enda meelest annab edasi mõtestatud sündmustejada. Maitse on erinev, igaühele oma. Pigem on vaenlasteks need õnnetud narratiividest loobujad, kelle tõttu on tekkinud sügavamõttelisusele pretendeerivad arutluskäigud teemadel “romaan on surnud” ja “autor on surnud”. Millele paratamatult järgneb olukord “lugeja on surnud”. Jäävad vaid kriitikud...
Ulme poolt vaadatuna ilmub arusaamatult palju mõttetuid tekste. Mõttetu teksti etalon Eestis on ehlvest. Ei midagi isiklikku, igal alal võib leida õnnetuid hingi, kes mingi lapsepõlve kinnisidee tõttu on otsustanud, et just see tegevus peab neile mitte ainult eneseteostust, vaid ka elatist pakkuma. Kõrguskartlikud korstnapühkijad – või need, kes loodavad kahe lehma ja lapikese kartulimaaga mõnusasti talupidamisest ära elada.
Selgituseks üks pisiseik. Eestis on vahest üsna kõrge prestiiiga Tuglase novelliauhind. Enne kirjandusadministraatoriks hakkamist, ammu enne eskapismist nõretava Illimari kirjutamist – ja üsna loomulik ju, et mõnigi inimene vanaks saades lapsepõlve taga igatsema hakkab – kirjutas Tuglas päris, päris häid fantasy-novelle. Ei vaidle vastu, ta arendas novelliteooriat edasi ka üldisemal kujul. Nii et jäägu novelliauhind pealegi peavoolu hooleks, ulmes on oma ja tegijatele ehk tähtsamgi auhind. Ometi, kui austatud ürii andis novellipreemia Kivastiku tekstile, milles ei juhtu muud, kui et miski joodik piljardimängu vahel endal sokid täis kuseb, siis leiab mõtestatud jutustamisviisi austav publik, et nendegi sokid on kõrges kaares täis lastud. Mis parata, kui trükis ilmuv kirjandus juhtus sel aastal nii abitu olema – kas ürii oli sel ajal võrgus avaldatust üldse teadlik?

Meil ja mujal
Mõtestatud sündmuste jada on vaid kirjandust koos hoidev komponent. Ma ei taha sugugi väita, et inimhinge sügavamatele kihtidele, filosoofiale või tunnetele ei peaks kohta olema. Nagu ka järjest edasi arenevatele kujutamisviisidele ja stiilidele. Aga kui pole jutustust, pole imho proosakirjandust – nagu ma ei saa ka nonfiguratiivset maali kujutava kunsti hulka kuuluvaks pidada. Selle aasta seni suurimaks lugemiselamuseks on mulle olnud tutvumine Sergei Lukjanenko peeglite-diloogiaga. Pole vist uudis, et vene kirjanduse tugevaimaks küljeks on just oskus väljendada hingevalu inimkonna saatuse pärast. Igas vähegi märkimisväärses vene kirjanikus on killuke Dostojevskit. Nii on see ka Lukjanenko puhul. Ainult et filosofeerimine (virtuaal)maailma käekäigu teemadel toimub haarava tegevuse taustal.
Kinnitaksin, et Eestiski on kirjutatud head ulmet, Markus Vetemaa “Valgelinnu maailm” kannatab välja võrdluse mis tahes tasemel. Ja jääb teetähiseks vast veel mõnekski aastaks. Jätaks praegu kõrvale algajate autorite esimesed katsetused, millest Raul Sulbi aprilli Loomingus ülevaate andis. Aga hiiliv provokatsioon abitult narratiivivaba kirjutamisviisi kujul püüab vahel ka ulmesse tungida. Minu meelest on taoliseks äpardunud katseks Kaplinski “Hektor”, mis nagu muudki kord juba tunnustatud autorite tekstid leidis kahekordselt honoreerimist. Kõigepealt Loomingus ja siis raamatus. “Hektor” on Tuglase “Popi ja Huhuu” staatiline remix, millele lisatud kunstiandega lind ja kuhjaga targutamist. Küllap on Kaplinski hea luuletaja ja esseist, kuid proosa eeldaks nagu veel mingeid oskusi.
“Hektoris” on juttu geenmanipuleeritud loomadest ja oma Ameerika-reisikirjas mainib Kaplinski Elu Suurt Võrku. Mõlemast koos räägib näiteks Alexander Besheri ulmeromaan “Chi”. Milles autor mitte lihtsalt ei osuta võimalikkusele, vaid näitab ka toimimist, interaktsiooni, kogu (tuleviku)maailma oma loogilistes seostes. Jutt ei käi mitte ainult sellest, kuidas ahvi hinge ja inimese kehaga olevused ennast tunnevad, vaid ka sellest, kuidas nad käituvad. Millised on võimalused infovahetuseks, kui ka puudel on URL-aadress jne. Kusjuures “Chi” pole tehniliselt teostuselt sugugi lihtne ja lineaarne jutustus, vaid üsnagi komplitseeritud struktuuriga. Nii et on võimalik küll. Kirjutada kaasaegset ulmet.

*Võrguväljend. In my humble opinion. Elik minu alandliku arvamuse kohaselt.

Juhan Habicht