Ladina keele õpikud ja sententsikogumikud

sots1.jpg (12788 bytes)

Viimase kolme-nelja aasta jooksul on meil üle hulga aja ilmunud mitmeid ladina keelega seotud publikatsioone. Välja on antud kaks ladina keele õpikut: K. Türk, Ladina keele õpik: Omne initium difficile est, Tallinn: Avita, 1998; ning H. Gschwandtner, W. Widhalm-Kupferschmidt, Ludus I. Ladina keele õpik algajaile, Tallinn: TEA, 1998; viimane on tõlkeõpik, mille juurde on koostatud ka õpetaja (või iseõppija) käsiraamatuke: A. Lill, K. Viiding, Ludus Estonicus. Abimees ladina keele õppimisel, Tallinn: TEA, 1999; samuti on ilmumas õpiku teine osa. Lisaks õpikutele on avaldatud vähemalt kolm ladinakeelsete kõnekäändude ja sententside kogumikku: V. Hromov1, Dicta et proverbia Latina. Ladinakeelseid väljendeid, vanasõnu ja kõnekäände eestikeelsete vastetega, Tallinn: Perioodika, 1997; 1001 ladina sententsi eesti vastetega, Tallinn: Valgus, 1997; K. Türk, Lendsõnade leksikon, Tallinn: Avita, 1998. Raamatuid on hinnatud kümnepallisüsteemis. Hinded peegeldavad autori subjektiivset suhtumist.
Pööran järgnevas rohkem tähelepanu õpikutele, sest need on allikaks, kust hangitakse algteadmised keele kohta. Kui need teadmised on korrektsed, ei ole ehk probleemiks ka vigase sententsikogumiku kasutamine. Õpikutega on asi selgem ning ühtlasi kurvastavam. Ühelt poolt on tore näha, et õppijale ning õpetajale pakutakse valikuvõimalust, teiselt poolt on kahju tõdeda, et mõlemad õpikud näivad olevat ilmutatud kiiruga, mis avaldub eelkõige (trüki)vigade rohkuses. Kui minult küsitaks nõu, millist kahest nimetatust kasutada ladina keele õpetuses gümnaasiumis, siis oleksin sunnitud tõdema, et pigem mingit kolmandat, aga kui on valida, siis kindlasti “Ludus’t” koos selle juurde kuuluva abivihikuga, mis kõrvaldab nii mõnedki puudujäägid õpiku põhiosas.
“Ludus” I puhul on tegemist peamiselt väiksemate apsudega eesti keelde vahendamisel ning õpiku ladinakeelne osa on korrektne, tuginedes kauaaegsele ning tugevale saksa klassikaliste keelte õpetamise traditsioonile. Tuleb arvestada, et tõlkeõpiku puhul on tähtis osa just tõlkijal (N. Aljes) ning toimetajail (A. Lill ja M. Langemets). Eesti keele süsteem erineb oluliselt saksa keele omast, seetõttu on originaaliga võrreldes vajalikud mitmed muudatused ning kohandused. Üldiselt näib see raamatu vahendajail olevat õnnestunud.
Õpiku ostja teeb esialgu ilmselt nõutuks lause, mida võib lugeda raamatu tagakaanelt: “Õpetajat ja iseõppijat aitavad ka metoodiline juhend ja kassett, mis kuuluvad õppekomplekti.” Ilmunud on küll nimetatud metoodiline juhend, ent kassetti ei ole vähemalt mina siiani (s. o. poolteist aastat pärast õpiku ilmumist) müügil näinud. Eelistatum olnuks kahtlemata, kui kogu “õppekomplekt” ilmunuks müügile üheaegselt.
Õpik on jaotatud 56 õppetükiks ehk pensumiks, iga kümne või viie õppetüki järel leiame ka lisaharjutuste osa. Raamatu lõpuosas on väga olulised käänamis- ning pööramistabelid, mis on millegipärast pealkirjastatud kui “Väljavõtteid vormiõpetusest (morfoloogiast)”. Samuti on siin deklinatsioonid mingil põhjusel reastatud teisiti kui eelnevates õppetükkides toodud grammatikaosas (sellele juhib tähelepanu ka “Ludus Estonicus”, lk. 12 m. 4). Õpiku lõpus on ka lühike ladina-eesti sõnastik; eesti-ladina sõnastik puudub.
Vormiliselt torkab kohe silma see, et raamatus ei tähistata ladina vokaalide pikkust, selle asemel märgitakse kohati ära sõnarõhk akuudiga rõhulise silbi vokaalil (millegipärast alles alates lk. 20, ehkki seda võiks teha ka varem, nt. arvsõna quattuordecim puhul lk. 9). Raamatu alguses puudub igasugune ülevaade ladina keele hääldusest või rõhust, õnneks käsitleb seda ilmunud metoodiline juhend. Muus osas on õpik tõepoolest kaasakiskuv; olulist infot rooma tavade ning kultuuri kohta pakuvad lühikesed nupukesed, mida võib leida igas õppetükis. Illustreeriva materjalina on kasutatud kujutisi antiikseist ehitistest või kunstiteostest; lk. 10 leiame ka Rooma impeeriumi kaardi (ehkki sellel mainitud keisrit on eesti keeles tavaks nimetada Traianuseks, mitte Trajaanuseks, mis oleks häälduspärane variant).
Sääraseid pisimöödalaskmisi ning ebajärjekindlusi on õpikus veelgi, olgu neist mõned nimetatud: kirjapilt Julius ning samas Iulia (lk. 7); ladina käänete vastete juures on nominativuse ning genitivuse vasteks vastavalt nimetav ja omastav, alates daativist on aga kasutatud võõrsõnalisi vasteid (lk. 11); forum Romanumi kujutisel on alles jäänud saksakeelne sõna Rekonstruktion (lk. 16); Rooma seitsmest künkast saab kaheksa, sest Kapitooliumi küngast mainitakse kaks korda: kord kujul Kapitoolium, kord Capitolium (lk. 19); eesnime Titus eesti vasteks on millegipärast Tiitus, Ianuse vasteks Jaanus (lk. 28) – kas on selline eestindamine olnud kavatsuslik?; ladina- ning kreekapäraseid nimevorme kasutatakse kohati paralleelselt: nt. Daedalus (lk. 55), aga Daidalos (lk. 57); ablativus instrumenti on tõlgitud kui ‘viisi tähistav ablatiiv’ – p. o. vahendit tähistav ablatiiv ehk lihtsalt vahendiablatiiv (lk. 66); omapärase võõrkehana mõjub lk. 71 karikatuuri juurde lisatud tekst (kui see oli nii ka originaalis, siis ei ole muidugi midagi teha, ent karikatuuride autorina on raamatus mainitud Ülle Reemetit.) Ülearusena mõjub pärisnimede lõputu kordamine tekstide sõnavaras, seejuures erinevate seletustega (nt. nimi Moerus lk. 78, 79, 80, 81, 127; nimi Kirke lk. 106, 109, 111, 113, 114, 115, 117, 119, 125, 133, 134 – siin on kord tegemist ‘nõiaga’, kord ‘võluvõimetega naisolendiga’, kord lihtsalt ‘Kirkega’). Segaseks jääb mõiste elatiiv kasutamine superlatiivi ühe vormina (minu teada eesti koolipraktikas esmakordselt); läbisegi kasutatakse käändenimetust genitivus ning paralleelvormi genetivus (lk. 96).
Üldiselt on õpiku tekstid väga lühikesed. Minu meelest võiks gümnaasiumis suuremat tähelepanu pöörata just tekstidele, sest nende kaudu on kergem omandada ka grammatikat. Muidu kipub ladina keele õpetus mõnikord muutuma kuivaks deklinatsiooni- ja konjugatsioonitabelite tuupimiseks.
Negatiivse joonena raamatu üldkujunduses võib veel märkida õpiku suurt formaati, mis teeb kasutamise ühelt poolt küll lihtsaks (tekst on hästi näha), teiselt poolt aga ebamugavaks. “Ludus’e” retsensiooni puhul olen piiratud teadmisega, et tõlkeõpiku põhistruktuuri ei ole üldiselt lubatud oluliselt muuta. Seetõttu oleksid mitmed meeles mõlkuvad parandused-täiendused suunatud pigem autoritele kui tõlkijale-toimetajaile. HINNE: 7.

Õpiku juurde kuuluv, ent aasta hiljem välja antud metoodiline abivahend “Ludus Estonicus” on koostatud eesti klassikaliste filoloogide poolt, ning seda vägagi korrektselt, ehkki iseõppija jaoks liiga keeruliselt. Olgu siiski ka siin välja toodud mõned ebakohad ning ära mainitud üksikud täiendused. Nii on lk. 4 nn. muta cum liquida konsonantühendi mõju puhul sõnarõhule toodud näitesõnaks lacrima, mis ei tahaks hästi sobida, sest siin on rõhk nii ehk naa tagant kolmandal silbil. Lk. 18 ei ole vokatiivi puhul mainitud 2. käändkonna ius-lõpuliste sõnade vokatiivivormi -i. Lk. 21 räägitakse verbi põhivormide puhul täiendava selgituseta läbisegi mineviku passiivi partitsiibi ning supiinumi tüvest. Lk. 25 esitatud väide, et ladina perfekti tuleks eesti keelde pea alati tõlkida liht-, mitte täisminevikuga, on liialt kategooriline. Mitmel puhul sõltub aja valik ka sisust või stilistilisest taotlusest (vrd. nt. omnia vidimus ‘me nägime kõike’ või ‘me oleme (juba) kõike näinud’). Kohati tunduvad vägivaldsed ka juhised ladina keele kindla kõneviisi tõlkimiseks tingiva kõneviisiga (lk. 26; eriti näitelause c: miks on esitatud tingimuslauset peetud ebareaalseks?). Mõningad väiksemad vead: regum asemel regem (lk. 27); movere ja moveri tavatähendusteks on siiski ‘liigutama’ ja ‘liikuma’ (lk. 27); ‘rääkisid’ pro ‘räägivad’ (loquuntur, lk. 28). HINNE: 9.

Järgmine, seekord maavillane ning seega kindlasti rohkem kriitikanooli pälviv ladina keele õpik on K. Türgi “Omne initium difficile est”. Tegemist on meie tingimustes traditsioonilisema ülesehitusega õpikuga, mis sisaldab paraku mitmeid möödalaskmisi just ladina keele osas. Õpilastele esitatakse ladina sõnavorme, mida ei ole olemas; tekstid (millest enamik on autori enda koostatud) sisaldavad nii grammatilisi kui stiilivigu; grammatiliste nähtuste seletused on pealiskaudsed ning kohati puudulikud; õpiku kujundus on väljast vägagi kena ja kasutama kutsuv, seestpoolt aga graafiliselt üsna eksitav.
Eessõnas selgitab autor oma õpiku eripära, lootes sellega vastata ka mõnedele, ilmselt retsensentide ning konsultantide tõstatatud probleemidele. Siinkohal jäävad aga mitmed väited ikkagi küsitavaks. Näiteks võiks küll eeldada, et emakeele või kirjanduse tundides on tutvutud värsiõpetusega ning et õpilasel on (mingigi) ettekujutus heksameetrist, kui ka mitte pentameetrist, ent kindlasti ei tea ladina keelt õppima asuv gümnasiast mitte midagi ladina heksameetrist ja pentameetrist ning nende iseärasustest. Õpikus on esitatud mitmeid värsinäiteid, mille korrektne lugemine (elisioonid!) eeldaks kindlasti lühikest ülevaadet ladina meetrika olulisematest punktidest (nt. lisas).
Samal leheküljel kinnitab autor, et on püüdnud vältida ladina keele õpikutes esinevaid “kanoonilisi” tekste, sest “üldjuhul ei huvita gümnaasiumiõpilast, kui suur oli roomlaste sõjavägi konkreetses lahingus, vaid hoopis see, kuidas kõlavad uues õpitavas keeles nädalapäevade ja aastaaegade nimetused, kuidas inimesed omavahel räägivad, kuidas öelda ladina keeles tere ning küsida, kuidas käsi käib.” Seda lõiku esimest korda lugedes olin lausa hämmastunud: nädalapäevade, aastaaegade, tervitus- ja hüvastijätuväljendite õppimine kuulub ju kaasaegsesse ladina keele õpetusse nii ehk naa, aga kas tõesti saab autor läbi ilma tekstideta Rooma ajaloost, mütoloogiast ja kultuurist? Tekkis küsimus, mis on sel juhul ladina keele õpetamise eesmärk? Kas esindab õpik tendentsi, mis on tänapäeval vägagi levinud, ja mitte ainult õpilaste seas, vaid ka teatud kõrgemates akadeemilistes ringkondades ning ajakirjanduses: ladina keelest tuleb õppida selgeks paarsada sententsi, millega saaks seltskonnas hiilata ning oma erudeeritust näidata. Hea on, kui nende tähendus ka meeles püsib, aga ega sellest lugu pole, kui need vahel segi lähevad, nii et vales kohas vale mõttetera jutu sisse või paberile potsatab: “seda, millest sa üldse aru ei saa, tuleb ikka tsiteerida keeles, mida sa ise kõige vähem oskad” (Voltaire, “Mikromegas”).
Õnneks jätkab K. Türk järgnevas lõigus rahustava mööndusega, et juttu tuleb siiski ka Rooma ajaloost ja kultuurist, sest “eks peab ju õpilane saama midagi teada ka rahva kohta, kelle keelt ta õpib.” Jupiteri nimel, mille kohta siis veel?! Aga ei, nad on ju nii igavad, need vanad roomlased. Mütoloogia, ajalugu jne. Võib-olla õpiksime tõesti ainult sententse? Jääb mulje, et autor on õpikut koostades kasutanud ainult eelmise sajandi või sajandi alguse ladina keele õpikuid, mis võivad tõesti tänapäeval tunduda kuivade ja igavatena. Aga ajalugu ei ole ju seisma jäänud: ilmunud on uusi ja huvitavaid ladina keele õpikuid, mis sisaldavad sageli ka vahelugemistena väärtuslikku informatsiooni Rooma kultuuri kohta. Eriti paistavad silma mõned saksa õpikud (vt. nt. Walter Siewert, Werner Straube, Klaus Weddigen, Ostia. Lateinisches Unterrichtswerk. Band I-II. Stuttgart, Zug: Klett und Balmer, 1985. Kas ei tahaks mõni meie kirjastus ette võtta hoopis selle kaheköitelise ning värvitrükis õpiku tõlkimist?). Selle taustal on K. Türgi õpik paraku vananenud lähenemisega ning diletantlik. Siinkohal ei taha ma küll kahelda autori ladina keele oskuses, ent märkigem, et erialalt on tegemist siiski ajaloolasega, mitte filoloogiga.
Mõningaid konkreetsemaid eksimusi või küsitavusi. 3. pöördkonna verbide infinitiivi lühikest e-d märgitakse õnnetul kombel diakriitilise märgiga, mis tähistab vokaali (üli)pikkust (vt. nt. lk. 18 ning passim; kas on mingil – kirjastuse trükitehnilisest saamatusest tuleneval? – põhjusel vastav märk lihtsalt tagurpidi keeratud?), mõnel juhul (lk. 9) aga ka kaksikpunkti ehk treemaga, mis tavaliselt tähendab seda, et kaks kõrvuti asetsevat vokaali kuuluvad eri silpidesse. Eessõnas põhjendab autor, miks ta ei ole tekstides kasutanud pikkade ja lühikeste vokaalide tähistamiseks pikkusmärke. Põhjenduseks on õieti toodud ainult asjaolu, et “sõnade rõhust on eraldi nagunii juttu, pealegi võiks õpikus rõhumärkidega harjunud õpilast tabada ebameeldiv üllatus, kui ta avab mõne ladina autori väljaande – nendes teatavasti rõhumärke ei esine.” Kurb on tõdeda, et autor ajab juba esimesel leheküljel segi rõhu- ja pikkusemärgid. Mis siis jääb üle õpilasel, kes selle õpiku kätte võtab? On muidugi õige, et mitmetes ladina keele õpikutes ei pöörata erilist tähelepanu ladina keele vokaalide kvantiteedile (ka “Ludus’es”). Seda märgitakse sageli vaid grammatilistes tabelites. Ise soovitaksin kompromissi: õpetuse algperioodil võiksid pikad vokaalid olla tähistatud grammatikaosas, uute sõnade puhul ning teatud tekstides ja harjutustes. Samas peaks olema tekste ja harjutusi, kus vokaalide pikkust ei ole tähistatud. Kui õpilased on keelega juba rohkem tuttavad, võiks vokaalide pikkust tähistada vaid grammatika ning sõnavara puhul, kus see on tihti väga oluline, eristades erinevaid vorme, mille kirjapilt on sama. Kvantiteedi olulisus tuleb eriti esile värsside lugemisel. Õpetuse algstaadiumis võib vokaalide kvantiteedi tähistamine kaasa aidata ka sõnarõhu mõistmisele, ehkki sageli kiputakse alguses segi ajama pikka vokaali ja rõhku, eeldades, et esimene on automaatselt ka rõhuline. Trükitehniliselt ei ole pikendusmärkide lisamine muidugi tänapäeval mingi probleem.
Lk. 6 toodud ladina ja eesti keele sõnade järjekorra näited on vormistatud eksitavalt; mitmeid vigu on ladina sõnavormides: via pro viae (tabelis lk. 10); sõna aurum genitiiv auris pro auri (lk. 11); nimevormi Caius kasutamine traditsioonilise Gaiuse asemel ilma igasuguse kommentaarita (passim); liialt kategooriline on väide, et ladina keeles järgneb omadussõna alati nimisõnale, mida ta iseloomustab (lk. 13); suus, sua, suum võiks eesti keeles olla pigem ‘enda oma’ (lk. 15); verbi parere kasutatakse daativiga, mitte akusatiiviga (lk. 19); 4. käändkonna kesksoost sõnade puhul võinuks esitada veel mõne näite peale cornu, eriti kuna neid sõnu on ülimalt vähe (olgu mainitud veel genu, gelu, veru, pecu) – sama kehtib muide ka “Ludus’e” kohta; alates lk. 29 on segi paisatud verbivormide tabelid, mille tulemusena on pöördkondade nimetused liikunud üks koht paremale: I pk. tähist ei ole, II pk-st on saanud I jne.; lk. 32 võinuks olla pisuke seletus tuleviku tähenduse ja selle vormide tõlkimisvõimaluste kohta, sest eesti keeles tulevikku teadupärast ei ole; samal leheküljel on kasutatud kummalist mõistet ‘viimane pööre’: mina tunnen kolme pööret ainsuses ja kolme mitmuses, seega tuleks öelda ‘mitmuse kolmas pööre’; verbi parcere kolmas põhivorm ei ole mitte pariturus, vaid parsurus; isc pro is (tabelis lk. 34, samast tabelist jääb eksitava paigutuse tõttu mulje, et teatud käänded on ainult meessoost vormidel); kõrva riivab ladina sõna unus ‘üks’ kasutamine saksa või inglise umbmäärase artiklina, mis on ladina keelele võõras (vt. lk. 38: unus vir..., lk. 90: in unam insulam); sõna lingua on ladina keele nimetuse puhul läbivalt kirjutatud suure algustähega (austusest?); lk. 51-52 omandab perfekti passiivne partitsiip imelisel kombel isikustatud tähenduse ka ilma abiverbita; verb nasci kuulub kolmandasse, mitte teise konjugatsiooni (lk. 54); konjugatsiooninumbrit ei ole edaspidi depoonensitel üldiselt (targu?) tähistatud; utendum est ei ole ‘kasutage’ (lk. 56); Troianis vicerunt pro Troianos vicerunt (lk. 64); lk. 70 on verbi esse konjunktiivi vormide hulka lisatud oleviku ja tuleviku imperatiiv, mis on ju hoopis omaette kõneviis; quaere pro quare (lk. 77, 82); mis vorm on scripsebas? (lk. 82); versi pro versus (4. käändkond, lk. 86); quod pro quos (lk. 87, vrd. lk. 85); akusatiivi kasutamine väljendites utinam pictorem / sculptorem jne. essem on kohatu; ridebat pro ridebant (lk. 112); vigu on ristsõnas (lk. 116). Siinkohal ei ole koht tekstide stiilivääratustesse süvenemiseks.
Õpikule lisatud autoritekstide sõnastikud oleksid tunduvalt kasutajasõbralikumad, kui need sisaldaksid ka rea- või lõigunumbreid, ning üldsõnastikku õpiku lõpus oleks võimalik korralikult kasutada siis, kui sõnad selles oleksid ka tähestikuliselt järjestatud (vt. nt. täht C, lk. 129, 2. tulp). Lõpetuseks tahaksin avaldada ka imestust õpiku illustratsioonide üle. Karikatuurid, mis sobiksid võib-olla kooli seinalehte, mõjuvad ladina keele õpikus küll ülima maitsevääratusena. Ette võiks veel heita harjutuste vähesust ja grammatika kuhjumist, mille tulemusena ei pruugi õpitu kinnistuda.
Kriitiline pilk leiab vigu muidugi kõiges, ent mõnede tänapäeva kirjastuste töös tundub siiski olevat väga levinud trend, millele on ka varem ajakirjanduses viidatud: kompetentsus ei ole moes. Kuna tänapäeval on pea igaühel hea asjaajamise puhul võimalik oma üllitis publitseerida, siis tuleb ainult loota, et kasutajad ja kriitikud oskavad terad sõkaldest eraldada. Võib küll aastaid korrutada, et errare humanum est, kuid lõpuks tuleks meenutada ka Cicero ütlust cuiusvis hominis est errare, nullius nisi insipientis in errore perseverare: iga inimene võib eksida, kuid ainult rumal jääb oma eksimuse juurde.
HINNE: 3.

Mõni sõna ka mainitud kolme sententsikogumiku kohta. Neist korrektseim tundub olevat kirjastuse Valgus “1001 ladina sententsi eesti vastetega” (koostajat ei ole märgitud, toimetajad I. Sulsenberg ja S. Ootsing). Siit võib leida üksikuid vigu: tunquam pro tanquam (nr. 95; viidatud on väljendi järjenumbriga); fraasi caelo tonantem credimus (Horatiusel tegelikult minevikus credidimus) Iovem regnare (nr. 196) ei ole Horatius kasutanud käesolevas kogumikus pakutud tähenduses. “Oodid” 3.5 algab hoopis tõdemusega, et kui me varem uskusime, et taevas valitseb müristav Jupiter, siis nüüd tuleb jumaluseks pidada Augustust.
Grammatiliselt vigane näib olevat Hippokratesele omistatud lause (venus pro veneris; nr. 228); lingus pro lingua (nr. 268); fraasi de se ipso modifice, de aliis honorifice (nr. 295) parem tõlge oleks ‘iseendast (räägi) tagasihoidlikult, teistest aupaklikult’, mitte ‘ennast alanda, teisi ülenda’; ‘krooniline ütlus sõnamurdlikkuse kohta’ peaks vist siiski olema ‘ütlus kroonilise sõnamurdlikkuse kohta’ (nr. 416); caesa pro caeca (nr. 427); segi on aetud Aisopose ja Plutarchose eluaeg (nr. 459); väljendile ibi iacet lepus in pipere võinuks lisada ka otsese tähenduse ‘siin lamab jänes pipra sees’ (nr. 489); ‘maletajal’ pro ‘valetajal’ (nr. 610); ‘kindel (nagu) müür’ pro ‘(kindel nagu) vaskmüür’ (nr. 630); ‘mitte siga’ pro ‘ärgu siga’ (nr. 643); Tartu Inglisillal olevat kirja ei saa siiski nimetada raidkirjaks (nr. 740); väljendis nr. 800 peaks koma olema sõna vult järel; quosque pro quousque (nr. 829); pauperitatis pro paupertatis (nr. 924); väljendi beati possidentes päritolukohana on mainitud Ovidiuse “Oode”. “Oodid” on kirjutanud siiski Horatius, ent nimetet väljend näib olevat pärit hoopis mujalt. Häirib veel see, et kreeka kirjanike või filosoofide ütluste ladinakeelsetele tõlgetele viidatakse nii, nagu oleksid need ka nende eneste suus just nõnda (s.o. ladinakeelsetena) kõlanud (vt. nr. 106, 143, 228, 251, 308, 324, 459, 722, 730, 795, 933, 957, 980). Mitmel puhul on kahtlane, kas mingi väljend ikka pärineb väidetud autorilt, teistel juhtudel aga saanuks nimetada autorit, ent seda ei ole tehtud (see kehtib ka V. Hromovi kogumiku kohta).
Tsitaatväljenditega on lood muidugi üldse segased: sageli on need kellegi nime all käibele läinud ning kanduvad nii edasi ühest kogumikust teise. Spetsialistidki peavad teinekord väljendi algupära tuvastamiseks kurja vaeva nägema ning autoriindekseid lappama või elektroonilistes andmebaasides järelepärimisi tegema. Mõnikord ka tulutult.
Väga hea on, et kogumikule on lisatud eestikeelne indeks, mis võimaldab kiiresti teema kohta ütlust otsida. HINNE: 8.

V. Hromovi “Dicta et proverbia Latina” paljulubava pealkirjaga raamatuke sisaldab endas tegelikult väga vähe vanasõnu ja kõnekäände, väljendeid on rohkem. Raamatu üldmahust (80 lk.) on mainitule pühendatud siiski vaid 28 lk., ülejäänud osa hõlmab ladina keele “baassõnastik”, grammatilised tabelid ning lisad. Viimaseid võibki pidada raamatu huvitavaimaks osaks. Siin annab autor ülevaate ladina arvsõnadest, rooma mõõtühikutest, rooma eesnimedest ning Rooma ajaloo tähtsamatest daatumitest, esitab valiku ladina vastetega kohanimesid ning kaks ladinakeelset teksti koos tõlkega eesti keelde (“Pater noster” ja “Gaudeamus”).
Kohe tuleb tõdeda, et raamatus on palju vormilisi vigu. Kõigepealt torkab silma sõnarõhu ja vokaalipikkuse ning -lühiduse väga ebajärjekindel tähistamine. Eriti jäid mulle arusaamatuks sõnarõhu märkimise põhimõtted. Seejuures on ilmne eksitus lühendite osas toodud väide, et rõhulist silpi märgitakse kaldkriipsuga (tegelikult tehakse seda ikkagi akuudi abil). Esimest korda on rõhku tähistatud lk. 9, ent sporaadiliselt, ja nii läbi kogu raamatu. Kurioosumina mõjub, et kuigi rõhk on ära märgitud väga vähestel sõnadel, on siin siiski suudetud ka eksida (nt. lk. 10: tempórum pro témporum; lk. 24: refícit pro réficit). Vokaalide pikkuse märkimist kohtab esmakordselt lk. 15, ent ainult ühel sõnal; järgmine kord tuleb seda ette alles lk. 21. Baassõnastikus tähistatakse harilikult 2. pöördkonna verbide infinitiivis esinevat pikka e-d. Grammatikatabeleis läheb asi veelgi segasemaks: käänamise puhul on siin tähistatud ainult 1., 2. ja 5. käändkonna mitmuse genitiivi pikka vokaali, pööramise puhul aga on, selle asemel et märkida kõikjal pikki vokaale, hakatud tähistama ka mõningaid lühikesi. Selle tulemuseks on ladina keele mittetundjale häälduslikult eksitavad tabelid. Pikkus- ja lühidusmärkidega on see-eest üle külvatud lk. 74 toodud kirjades kasutatavad lühendid.
Üksikuid vigu: “munadest õunteni” pro “munast õunteni”; accentus gravis ei ole mitte lihtsalt rõhumärk, vaid graavis (lk. 6); ad nausam pro ad nauseam; alea jacta..., samal ajal kui mujal raamatus on kasutatud klassikaliselt i-d (lk. 7); väljendite aquas in mare fundere (lk. 8) ning tutum silentii praemium (lk. 31) puhul võiks olla antud ladina fraaside otsene tõlge; väljendis ipso facto on tõlkes puudu ‘fakti’ (lk. 20); opere citato on ‘mainitud teoses’, mitte ‘mainitud teosed’ (lk. 24); Vergiliuse tsitaadis lk. 27 on äkki ära märgitud värsirõhk, sellal kui teiste värsside puhul on kasutatud tavalist sõnarõhku (vt. nt. lk. 15, feci quod potui...); issameie puhul on eestikeelne tekst esitatud pikemal kujul (lk. 77); ebatäpne on tudengihümni eestikeelne tõlge (lk. 78).
Kokkuvõtteks võiks öelda, et filoloogiakandidaadilt ning San Marino Rahvusvahelise Akadeemia teaduskolleegiumi liikmelt (vt. raamatu tagakaas) oodanuks ka pisut põhjalikumat ning korrektsemat lähenemist teosele. Samuti ei vasta raamatu sisu suures osas sellele, mida loeme pealkirjast, ehkki, nagu öeldud, just lisaosad teevad raamatu huvitavaks ning eestikeelsete väljaannete hulgas omanäoliseks. HINNE: 4.

K. Türk on lisaks ladina keele õpikule avaldanud ka “Lendsõnade leksikoni”, mille kvaliteet on õnneks tunduvalt parem. Siiski on kurioosne teose pealkiri. Iseenesest kõlav ja leidlik, eeldab see, et lendsõnadeks tuleb pidada ka selliseid väljendeid nagu in nomine Patris et Filii et Spiritus Sancti (lk. 86) või Index librorum prohibitorum (lk. 84). Kui autor tahab näidata oma kreeka keele oskust, võiks seda teha ka korrektselt, mitte nii, et kahes väljendis (lk. 5) on kokku kümmekond viga (k.a. rõhu- ja hõngusmärkide puudumine, ent kui seda pidada tüpograafiliseks puudujäägiks – tänapäeva tehnoloogia juures! – siis leidub ka teisi vigu).
Eessõnas võtab autor uuesti kokku oma kreedo, mis ilmnes juba õpiku juures: lendsõnu “tsiteerides saab oma erudeeritusega hämmastada seltskonda” (lk. 6)!
Üksikuid eksimusi: bovi pro bove (lk. 7); väljendi abyssus abyssum invocat tõlge on põhjendamatult ümberütlev (lk. 8); sõnadega arma virumque cano ei alga mitte “Aeneas”, vaid ikkagi “Aeneis” (lk. 20, sama vormi tundub autor olevat kasutanud läbivalt); otia ei ole ‘puudused’ (lk. 44); läbivalt on kasutatud vale nimevormi Publius Syrius (nt. lk. 79; p.o. Publilius Syrus); interpida pro intrepida (lk. 100); hortis pro horis (lk. 109); duoa pro duo (lk. 110); ‘õigesti’ ja ‘hästi’ on vahetusse läinud (lk. 140); obligator pro obligatur (lk. 178); vende on ‘müü maha’, mitte ‘raiska’ (lk. 184).
Positiivse joonena võib nimetada täpsete autoriviidete andmist paljude tsitaatide juures, mida ei kohta teistes meil ilmunud kogumikes. Lisaks on raamat mugavas taskuformaadis. HINNE: 6.

Siinkohal võiks avaldada lootust, et kunagi koostab ja avaldab keegi põhjaliku ning korralike allikaviidetega varustatud sententsi- ja väljendisõnastiku, mis sisaldaks fraase nii ladina kui vanakreeka keelest. Teise, mahukama variandina võiks kaaluda mitmeid keeli hõlmavat teost, kus väljendid oleksid esitatud ka originaalis. Sellist täiuslikku “Tsitaadisõnastikku” ei ole meil veel seni ilmunud, leidub ainult õhukesi ning suvalise printsiibi järgi koostatud vihke.

Ivo Volt,
projektijuht TÜ klassikalise filoloogia õppetooli juures,
klassikalise filoloogia magistrant,
Tartu Miina Härma gümnaasiumi ladina keele õpetaja
ivo_v@ut.ee

1 V. Hromov on avaldanud ka ladina keele õpiku, mis ei olnud mulle kahjuks kättesaadav: Lingua Latina Facilis. Tallinn: Institutum “I Studium”, 1995.