Kolme nulliga aasta 8. – 10. juulini kolmandat korda toimunud noorte kirjanike seminar-laager “Lätete pääl” toimus sedapuhku Kauksi Ülle sünnitalus Saarlase külas Võrumaal. Seminari ametlikeks märk sõnadeks olid kirjanduse lätted, kirjanduse ja rahvaluule suhted, etnofuturism ning noore kirjanduse kehtestamise strateegiad. Toimunud loengud kandsid valdavalt ajalise ja/või geograafilise distantsi ning kirjandusteoste mehhaanilise konstrueerumise märke.
Algatuseks viis kuulajaid aja taha Berk Vaher, kelle lahkamisalusel lebas kadunud Käkker (kadunud Pikri punaaegne huumorilisa, nagu keegi naljatades (?) märkis), torumehe- ja vorsti sa bavode villi dest puutumatu kaksiklehekülg, milles naljamaski varjus Eesti kultuuriasju aeti-ar vus tati ning kus ütlejad läbipaistvate varjunimede all kasvõi iseennast parodeerides uut eksperimentaalset kvaliteeti tootsid. Vaheri nägemuses muutus Käkker omalaadseks kollektiivseks tehisintellektiks. Arvata valt-loodetavalt saate te seda ette kannet kunagi kusagilt lugeda.
Märt Väljataga alustas Oulipo rühmituse loomemeetodeid tutvustades ning jõudis peatselt sonetimasinani. Vist. Mina ei kuulnud, mind ei äratatud. Vist. Aga ma lugesin hiljem igaks-juhuks Vikerkaart , 1999. aas ta 5-6 numbrit. Hasso Krull rääkis angloindia kirjandu sest. Jaanika Kronbergi õõva tekitav loeng avas pagulaskirjanike elusaatuste ning loometeemade suhet. Miks õõva? Sest kunagi hakkab keegi kurat tänaste NAKlaste pärandiga samamoodi käituma. Aga toppige nüüd oma ettekujutuse viljad kotti tagasi, Jaanika loeng oli väga hea. Hasso ja Jaanika käsitletud teema desse haakuvad ka praegused võrukeelsed poee did: kirjakeelsed esiluuletu sed, mitte-Võrumaal elamine jne. Lõbusaim ettekanne päri nes Taive Särjelt, kes tutvustas kellegi teise (kellel veab, et mulle ta nimi meelde ei jäänud) püüdlikku kirjatööd Võru noortest kirjanikest Rahmanist, Contrast ja Ruitlasest. Selles golemipajas püüti luuletustest autorit teha. Rahmaniks loodu sai kiita, aga Ruitlase kodune olukord tundus autorile värsside põhjal halb olevat. Nojah: Esä varast tüü mant üte üleliigse kellu…, Sõtsõ oll salakütt…
Kauksi Ülle kynõl tuust, mille ja kuis ta tei tuu näitemängo, midä Kalev Kudu nüüd inemestele oppas ja midä ti Kaika suvõ ülikuulin nätä saat ja kos mul tulõ pastorit mängi. Sys om sääl tegelasis viil Jaan Vaht ra, Juhan Jaik, Vares-Barbarus ja tysõq tutva nimõq. Tuud tükki tetäs vist Seto Ku ning riigi Päiväl kah, tulkõ kaema.
Suur osa ette kantud materjalidest oli kas varem juba ilmunud-ette kantud või vars ti kusagil ilmumas, aga elav ning dispuudiks kippuv loeng vabas õhustikus teeb kuivale, valmis ja edasikaebamisele mitte kuuluvale kirjatükile alati pikalt ära.
Sys käveme mi egä õtak sannan ja luime uma värsse külärahvale ja võtime napsi (sest sääsed imesid verd ja saunalavad higi ning vedelikukaotust tuli ju kompenseerida) ja teime trikke tuu kiige pääl, mille Evar Saar edimetsel päiväl püstü sai; Ruitlane satte viil maaha, a jäi ello.
Roheliste silmadega Irina Orehhova laulis udmurdi laulu ja tegi pelmeene. Nii käituvad udmurdi tütarlapsed oma sünnipäevil. Üüse läts Kalev Kudu külä puudi manu viinaperra ja laskse ütel pinil uma prillisanga är lahku, ma es saagi arvo, kuis.
Indrek Rüütlet kahtlustati Eesti parimaks luuletajaks olemises. Puuleq loenguq saiva mingist aost Kivisildniku umades. Vihma sadas meeldivalt vähe. Mul katte püksü nöps äräq, a Kauksi Ülle andse uvve ja Ka der, hää inemene, õmmel ette. Tallinna Noo ri Tegijaid esindas Eesti kõige pikem kirjanik Wimberg.
Kauksi Ülle tei iks süvva ja kantseld väke. Veiko Märka oli Võrust kolm paru kat hankinud, soovijad said olla proovijad. Kiä ki ull oll Pärlijõõ tammi pääle pallo plast massist ingleid topnu.
Teisel päeval matkasime Rõugesse. Sys oll vahepääl sääl Ülle man viil mänegi tele miis, kiä tahtse väega võrokeelseid luulõtajaid filmi; no me sys luime Ruitlasega.
Pidevalt oli väga lõbus ja tore. Seda ka sääskedel ja Rõuge kihelkonna poodi de käibel. Pallo kynõldi võro keelen ja iispäivä õdagus sai laagre otsa ja mul nakas pohmell.