_{Mozarti opera buffa “Cosí fan tutte”. Lavastus ja kujundus Stefan Herheim, muusikaline juht ja dirigent Mihkel Kütson, kostüümid Pille Jänes.
Esietendus Vanemuises 26. veebruaril.}

“Cosí fan tutte le belle” – “Nii teevad kõik kaunitarid,” laulab Mozarti “Figaro pulma” esimeses vaatuses lauluõpetaja don Basilio. Lause algussõnad said pealkirjaks Mozarti viimasele opera buffale, sõnadega kaasnenud muusika kõlab uhkelt ooperi avamängus.
Igal Mozarti ooperil on oma karid ja keerukohad, ja “Cosí ...” on sealhulgas keerulisemaid. Vist ühtki teist Mozarti ooperit pole nii kaua põlatud, vääriti mõistetud, ümber töötatud. “Cosí ...” loomisaastal 1790 leidis publik teose olevat šarmantse ja amüsantse. Ent juba kaks aastat hiljem hakati ooperit tähistama sõnaga “frivoolne”, moraalitu. Keegi ei tahtnud tunnistada varje moraali palgel. Võimalik, et sellest ajast on pärit legend, nagu oleks da Ponte oma libreto ainestiku ammutanud Viinis tõestisündinud loost. Tegelikult ulatub libreto põhimotiiv, truuduseproov, kaugele klassikasse, alates Ovidiuse “Metamorfoosidest” ja lõpetades Metastasio ning teiste XVIII sajandi ooperilibretistidega. Kaks ohvitserist armastajat veavad kihla kibestunud elufilosoofi don Alfonsoga peaaegu et poole varanduse peale, et nende kihlatud jäävad neile igas olukorras truuks. Kihlvedu käivitab mängu, abiks juba commedia dell’ artest tuntud võtted ja kujud – ümberrõivastumine, koomiline doktor ja notar (mõlemad kammerneitsi Despina ületamatus kehastuses). Mängureeglid nõuavad, et eksootiliseks idamaalaseks rõivastunud noormehed püüavad kumbki just sõbra armastatut võita. Kõik kaotavad, sest kõik on truudusetud – mitte ainult neiud, vaid ka noormehed, kes armsamaid proovile pannes neid tegelikult petavad, seda endale teadvustamata. Mängujuht filosoof don Alfonso vaatab ja naudib, liiatigi rändavad tukatid tema tasku.
Väheseid XIX sajandi inimesi, kellele “Cosí ...” korda läks, olid E. T. A. Hoffmann ja Stendhal. Ja kui Mozarti “Cosí ...” vastu huvi tuntigi, siis tugevasti ümber töödeldes, nii et Mozarti teos oli pööratud pea peale. Üks populaarseid töötlusi näiteks põhjendas tegelaste käitumist isamaa-armastuse ja rahvustundega! Ja alles fin de siècle’i erootiline sära, juugendlik lainejoon avastas ooperi uuesti. Aga ei vastanud küsimustele, mis siis tegelikult toimus, mis saab edasi, kus on tõde ja ehtsad tunded. Tänapäevani on “Cosí ...” jäänud ligitõmbavaks mõistatuseks.
Seda mõistatust on püütud lahendada õige eri moodi viimastelgi aastatel. Näiteks on taustaks võetud XVIII sajandi “Wertheri”-vaimustus (tunded, mis võivad muutuda sõnakõlksuks) ja sellest kainenemine – välistelt, moodsatelt tundepaisutustelt tõelise tunde ja iseenda tunnetamiseni jõudmine. Või on toodud tegevus 1950. aastate Ameerikasse autotee äärde, kus Despina peab coffee shopi. Või lahendatud külma ja steriilse marionetiooperina, mis välistab igasuguse lootuse ja inimarmastuse.
Vanemuises lavastas “Cosí ...” Norras sündinud ja Hamburgis õppinud Stefan Herheim. Tema Mozarti-lavastus on hele ja nüansirikas, muusikaga peenes kooskõlas. Kolmekümneaastase Herheimi viies iseseisev lavastajatöö reedab head kooli ja muusikatundmist.
Herheimi lavalahendus (reissöör kujundas ühtlasi ka lava) ei seo ennast konkreetse ajaga: lähtepunktiks on Mozarti aeg, millest liigutakse tänapäeva. Aegade vaheldumisele vihjavad kaunid kostüümid (kostüümikunstnik Pille Jänes) ja soengud. Laval olev mängupaik jääb samaks – XVIII sajandi valgusküllaste akendega ja heledate seintega saal, mille põrand meenutab mängulauda. Siiski ei saa väita, et tegelased oleksid üksnes hingetud mängunupud sel mänguväljal. Nende tegevust kamandavad küll don Alfonso ja kammerneitsi Despina, ent nende reageering sündmuste arengule on vaba ja ehtne.
Ooperi algus pärast avamängu leiab kaks armastajapaari sündsalt rüüiliste alusrõivaste väel üksteist taga ajamas, ja see kena vaatepilt ajendab don Alfonsot oma truuduseproovi kihlvedu välja käima. Kas just kadedusest, aga kindlasti kibedusest ja uskumatusest tahab don Alfonso juhatada armastajad iseendani, illusioonideta tegelikkuseni, kus miski pole jäädavalt lihtne ja kindel. Taisto Noore Alfonso on kindla käega mängujuht, kes oma “reii” tarvis organiseerib kohe vaatajaskonna seast vajaliku koori (õigupoolest on see ikka Vanemuise koor pidulikus õhturiietuses). Samas pole ta siiski läbinisti küünik, tema pettumus esimese vaatuse lõpul, et daamid on ikka veel peigmeestele truud, sisaldab ehtsat hämmeldust. Alfonso tõi hästi esile keskse mõtte teisest vaatusest, et noormehed Ferrando ja Guglielmo isegi pärast oma neidude truudusemurdmist neid ikkagi armastavad.
Alfonso käes mängib kaasa ka kavaleht, mis täidab sündmuste arenedes ka abielulepingu rolli. Ooperi lõpu tempokas virvarris uurib abielulepingut-kavalehte pettunud Despina, kes arvas ka mängu juhtivat ja oma noortele emandatele elutõdesid õpetavat, ent tedagi veeti ninapidi.
Kavalehel on lavastaja maininud, et don Alfonso on tema meelest nagu madu, kes ahvatleb pattulangemisele, ja Despina on tema abiline naismadu. Ilmselt on mõlemad kunagi armastuses petta saanud. Ja pettumusest on Despina oma kergemeelsed järeldused teinud. Aile Asszonyile on Despina esimene lavaroll, mida ta vormib ja avab imetlusväärse kindluse ja lustiga. Tore oli ta Despina veidi boheemlasliku notari rollis. Rõõmustas Asszonyi hea vokaalne alus, millelt saab järjest edasi areneda.
Lavastaja on hoidnud teose koomilist, maskeraadlikku poolust ja tõsist, kohati isegi traagilise värvinguga poolust veenvas tasakaalus. Koomika ei lähe labaseks ja nippide-detailidega pole liialdatud. Tore leid oli doktoriks kehastunud Despina ravivahend: doktor kui tollal moodsa Mesmeri magnetravi pooldaja ravib “mürki võtnud” noormehi kuuma triikrauaga. Pole imeks panna, et nood seepeale tublisti tõmblevad ka ilma teesklemata.
Don Alfonso algatatud mäng läheb julmaks, nii neidude kui ka oma sõbra pruuti võrgutavate noormeeste puhul. Ilusa lihtsusega laulab Fiordiligi teises vaatuses oma andekspalumise aariat (soleerivate metsasarvedega). Opera serialik kangelanna palub endamisi oma armsamalt andestust ühe truudusetu mõtte pärast – teadmata, et äsja võrgutas ta armsam Guglielmo ta õe Dorabella (ikka kihlveo pärast mõistagi). Miks alati pööratakse tähelepanu neidude truudusetusele, kui tegelikult on seda ka nende peigmehed? Heli Veskus jättis tugeva ja värske mulje juba Estonia “Don Giovanni” lavastuses donna Elvirana, nüüdne Fiordiligi kinnitas seda (eriti teises vaatuses). Dramaatiliselt elab olukorda läbi Ferrando, kes pigem meeleheitliku otsustavuse kui lõbuga piirab Fiordiligit. Mati Kõrts loob Ferrando rolli kogenud lauljana. Paiguti andis tunda väsimus, eriti hääles, varasemast kinnisemalt kõlavas ülaregistris. Suure arengu on nii vokaalselt kui ka lavaliselt teinud läbi Karmen Puis – Dorabella ja Rando Piho – Guglielmo. (Juba nende avanemine Händeli “Xerxeses” 1997 – 1998 oli paljulubav.) Rando Piho on õppinud lavadetailidest, teravmeelsetest nüanssidest rõõmu tundma ja neid mõnuga välja mängima. Karmen Puisi hääl kõlas mahlakalt ja kindlalt.
“Cosí fan tutte’t” dirigeeris teatri peadirigent Mihkel Kütson. Muusikaline ettevalmistustöö oli tehtud hoolikalt (pianistid Kadri Jakobson, Jaanika Rand-Sirp, Ele Sonn), eriti ansamblites. Rahul võis olla ka retsitatiividega, aga et neid saatis ikka veel spinetike, mida juba paar aastat tagasi peeti vajalikuks välja vahetada, on küll häbiasi. Aariates laagerdub järgmisteks etendusteks küllap rohkem detaile. Vanemuise orkestrile oli “Cosí ...” kindlasti üks paremaid saavutusi (ma ei ole näinud kõiki Vanemuise ooperilavastusi). Terve esimene vaatus kulges hoogsalt ja täpselt, “saatemootor” orkestrilt oli täpne ja karakteriga. Teise vaatuse algul näis maad võtvat väsimus, orkestri ja ka lauljate tähelepanu hajus. Just siin oli ka lavastuse nõrk ala, justkui oleks pärast erksat ja vaimukat esimest vaatust tekkinud väsimus lavastajalgi. Ma ei arva, et oleks pidanud tekitama kunstlikult actionit, aga vahest individuaalses töös lauljatega andma neile veel tõlgenduslikke pidepunkte. Samas on suurepärane, et nii dirigent kui ka lavastaja on usaldanud muusikat ja lasknud sel hingata, kõlada.
Mozarti muusika – nagu ka barokk – sobib Vanemuise väiksesse majja imeliselt. Tahaks kangesti fantaseerida, et Tartus võiks mõne hooaja peale kujuneda väike Mozarti tsükkel või (ilmselt veel võimatum) barokkooperi tsükkel... Ja lavastaja Herheim võiks edaspidigi tulla ülikoolilinna lavastama. Jääb ainult loota, et ka Tartu publik – sealhulgas ülikooliinimesed, keda on ju ikka mitu saalitäit – võtab vaevaks teatrisse tulla.