See töö on omamoodi kvintessents, sest siin on esindatud Undi-maailma mitmed vältimatud tunnused: teater, noorsugu, globaalsus ja kass. Lühidalt on asi järgmine. Näitlejal (Tõnu Oja) on plaanis esitada raadios Gustav Suitsu “Elu tules” ilmunud krestomaatiline luuletus “Lõpp ja algus” ning ta kavatseb seda eelnevalt kodus harjutada. Tal on naine (Haide Männamäe) ja nooremas koolieas poeg (Pääru Oja). Naine on tema liinis, poiss aga teisest paradigmast, nagu tavaline. Säärasest jaotusest leiame märke Undi viimase aja suurenenud lembusest pealekasvava põlvkonna vastu ning osalemisest noorte otsingumaailmas. Noored on huvitavamad kui vanad. Näitleja ning ka naine püüavad poisile selgeks teha, esmalt, miks on üldse tarvis näitlejal harjutada, teiseks, mis on selle luuletuse tähendus. Mikrofon registreerib poisi haigutused. Ta tahab musa. Vanemad ei pääse noorele lähedale.
Siis jääb näitleja omapead ning hakkab harjutama. Ta proovib erinevaid lähenemisnurki (patrioodi, elumehe, küüniku, armunu, skeptiku jne. oma). Sealjuures ta räägib valjusti, mis on, muide, täiesti loomulik. Räägivad isegi kirjanikud, keeleots püüdlikult hammaste vahel, saati siis näitlejad. See osa kuuldemängust ongi minule tunnetuslikult kõige huvitavam, sest siin on alateadvuse piirimailt kostvat verbaliseerimist, logorröaga piirnevat vokaalset “sirgeldamist”. See on aus ja päris vahva. Pealetükkimatul viisil toimub ka Suitsu luuletuse dekonstruktsioon. Edaspidi hakkab näitleja eneseväljenduse kõrval ka jutustama ning kommenteerima. Ta räägib selleks, et meie, kuulajad, teada saaksime (jutustab Heinrich Bölli doktor Murkest, kes kogus vaikust – naljakas kokkusattumus, aga mäletan seda telelavastust!). See ei ole tänapäeva kunstireeglite kohaselt muidugi patt, aga vaatepunkt on kahtlemata poolel teel teisenenud, kuigi seda osavalt varjatakse.
Siis helistab keegi elumees (Aare Toikka), kes kutsub mingile jõmmkärakale. Aga oh piinlikkust, näitleja, kes mäletseb poeedi “alguse ja lõpu” kallal, ei tunne ära, kui need tähised teda tõelise elu hingusega puudutavad. See on iroonia.
Siis tuleb mängu kass (Balzac). Loomulikult üleloomulike võimetega. Ta näeb ja kuuleb midagi seinakontakti juures. Kassi häälitsusi registreerisin vähemalt nelja sorti, mis tähendas, et loom ja inimesed olid vaeva näinud.
Seejärel naasevad ema ja poeg. Tuleb välja, et sellal kui isa harjutas elevandiluust tornis revolutsioonilisi värsse, juhtus väljas, tõelises elus, mitmeid kataklüsme. Loomaaias oli tiiger lahti pääsenud ja koera ära purenud, samuti oli vee hinda tõstetud. Viimane vihjab loomulikult luuletuse värsireale, et “nüüd on kallastest tõusnud meri”.
Näitleja on otsustanud, et vana hea neutraalne ettekanne on kõikse parim (ei maksa punnitada subjektiivsusega), ning ta rahustab peret: kui ta luuletuse ette kannab, siis teenib ta raha, millega vee hinna tõusu kompenseerida.
Niiviisi on punutud võrgustik luule intensioonide ümber. Sündmus on maandatud ja profaneeritud. Targale aitab.
Jääb veel lisada, et autor on tõstnud kogu sündmuse ka kõrgemale astmele, fundeerinud Suitsu vihjetega 1905. aasta ning äsjase millenniumivahetuse paralleelidele. Mulle paistis, et teises kolmandikus oleks võinud teksti natuke krousida, sest pinge langeb pisut.
Esimesel hetkel tundub, et see on esoteeriline kuuldemäng, neile, kes kunstiküsimusi kitsamalt teavad, aga säärased tundmused on sageli ennatlikud. Populaarsel tasandil huvitab kunstielu väga paljusid. Sellest annab tunnistust näidendite, filmide ja romaanide populaarsus, kus tegevus toimub kunstimaailmas. See kihistus ongi laiemale ringile. Kitsamale on näitleja töö osaga, mitte päriselt Konstantin Sergejevitši vaimus, vaid vokaalne sürrealism. Kui me teaksime, mida inimesed teevad, kui arvavad end absoluutselt üksi olevat, saaksime palju targemaks.