Inglise nüüdisdramaturgi Patrick Marberi näidendi pealkirjas “Closer” kohtuvad lähedus ja suletus, nii ka nelja tegelase kokku-lahku-segapaarismängus. Tõlge “Ohtlik lähedus” ei tundu väga tabav: “ohtlik” annab sirgema hinnangu kui lavastuse neutraalsus eeldab, tekib ka häiriv seos “Ohtlike suhetega”.
Marberi dialoog on pinterlik, vihjeline, tosin stseeni osavalt puänteeritud. Tekstis on sentimentaalsuse ja banaalsuse karisid, millest Tiit Palu lavastus mööda loovib, hoides peent distantsi. Esmavaatamisel tundus, et viibin heas mõttes võõrkeelses teatris: minimalistlik, samas sundimatu mängulaad on siinmail üsna haruldane (hetkiti mängiti riskantselt kuuldavuse piiril). Nullstiilil balansseerimine ei lase osatäitjaid ega publikut mänguelule liiga lähedale – läbipaistev uks on vahel, uksel plinkiv tulikiri “Suletud”. Muuseas-toon ja vaimukad misanstseenid lisavad huumorit. Klišeelauseid à la “ma näen, kuidas armastus sinust välja voolab” serveeritakse pilklikult, naljatleva esti saatel. Formaalne küsimus “on sinuga kõik korras?” hüpleb mehe-naise vahel kaalutu pingpongipallina, aga õhutab tüli. Intelligentne huumor aitab tegelastest hoolida, välistab lääge härdameelsuse ning üksühese äratundmisefekti. Tiit Palu ei lavasta olmedraamasid (loe Madis Kolgi kirjutist “Peeglikillu väikekodanlik teatri-ideoloogia”, 10. mai Postimees).
Lavastus on rütmikas, vormitäpne: muigvel muusika pildivahedes, lõputiitrid arvutiekraanil, kuhu happy endi asemel ilmub küberroos… Silver Vahtre stiilses lavapildis ja kostüümides domineerib must-hall-valge. Nagu Tiit Palu lavastustes tihti, on osade jaotus meeldivalt ootuspäratu. Näitlejate kvartett mängib ühtlase ansamblitunnetusega. Muide, tegelaskujude elukutsetest loob autor ajakohase pealispindsuse süsteemi, samas mõista andes, et see võib petlik olla.
Alice (Piret Laurimaa) töötab striptiisiklubis. 7. stseen toimubki peeglitagusel maal, kus klient tohib striptiisitari ihaldada, aga mitte puudutada. Plõks-plõks! lülitab Alice valvenaeratust sisse ja välja… Alice’ile sobib Piret Laurimaa lavanatuuri kaitsetu õrnus, uje-lapselik sarm, tasakaalustatud huumoriga. Madis Kolk kirjutas Alice’ile külge sildi “psüühilise kõrvalekaldega siiruseotsija” – mulle tundub, et lavastus nõnda diagnoosima ei tõtta. Mänguliselt kõnekam, põhjatum võiks olla Alice’i maski langetamine, kui Larry on jälile saanud tema nime saladusele.
Anna (Karin Tammaru) on fotograaf, kes pildistab võõraid inimesi. Ta “laenab kujutist”, aga püüab portreefotole olemusliku kurbuse. Eks Marberi näidendki klõpsuta momentvõtteid, jäädvusta intiimses lähivaates nukrust, lootust… Karin Tammaru vaimukas osalahendus on lavastuse rõõmsaim üllatus. Väärt roll näitleja arengus, sest vabastab Karin Tammaru lapsnaise ampluaast. Anna on hõrgu huumorimeelega täiskasvanud naine. Kaks naistegelast on välisilmes huvitavalt sarnased, õelikud, mõlemad mustapäised ja haprad. Tekstist aimuv vanusevahe on laval pigem sisemine.
Dan (Hannes Kaljujärv) on ajakirjanik, kes kirjutab nekrolooge – pinnalisemat, trafaretsemat anrit annab otsida. Alice’iga kohtudes teeb Dan teoks oma unistuse saada päriskirjanikuks, kirjutab romaani sellest võõrast-lähedasest tüdrukust. Madis Kolk leidis Hannes Kaljujärve rollist paradoksi, et “kõige ebaõnnestunum näitlejavalik oli laval kõige nauditavam” ja väitis, et Kaljujärve lavalolekust kiirgas “pigem aus ülestunnistus: seda, mida ma praegu teen, teen ma niikuinii veenvalt ja hästi, kuid minu rollid on teistsugused“. Ei näe põhjust häid näitlejaid iga hinna eest ampluaasse vangistada. Justkui Kaljujärv ei võikski mängida introvertset, kurguni kinninööbitud meest, pöörase liikuva välisjooniseta, üksnes pingest krampuvate põselihastega. Ega Dani roll tal nii ainuline olegi, meenub kasvõi “Kaksteist vihast meest”. Hannes Kaljujärv mängib intensiivsetel kontrastidel: tema Dan on lähedust anuv ja isekas, vagur ja raevukas, otsustusvõimetu ja ründav. Kuidagi ei oska sugestiivsest lavaelust välja lugeda “minu-rollid-on-teistsugused”-tooni, selleks ei anna ka lavastus vähimatki põhjust. Dan on ilmselt autorile lähedasim tegelaskuju. Finaalis aimub Dani leinast ka kergendustunnet – ju ta kirjutab nüüd uue romaani Alice’i surmast, nekroloog seegi… Kummaline paralleel sündis hotellitoastseenis, kus Alice ja Dan meenutavad lahkumineku eel oma esimese kohtumise armsaid lihtsaid üksikasju. See tuli väga tuttav ette – Undiin ja Hans! Ei tea, kas Marber nimme tsiteerib Giraudoux’ “Undiini”, aga esimesel kohtumisel ütleb Alice Danile: “Sa oled rüütel…” Hannes Kaljujärve Dan ei ole rüütel ega “raevukas romantiline kangelane”. Ta on kirjanik, kes toitub sõnadest, sulgeb läheduse sõnusse.
Larry (Indrek Taalmaa) on nahaarst, temagi tegeleb justkui patsientide pealiskihiga, ent selgub, et ka vaimuhaigus võib ilmneda nahapinnal. “Inimkarnevali kliiniline vaatleja”, ütleb Larry enda kohta. Ilmselt hea arst: empaatiavõimeline, rahumeelne, sõbralik. Indrek Taalmaa mängib flegmaatilisema siserütmiga (loiduse oht?), tema rollis on terake rohkem puhtsüdamlikkust, vähem komöödia-kõrvalpilku. 10. stseenis, meeste dialoogis saab hästi kuuldavaks vastastikune sõnadetagune mõistmine. Kuna Indrek Taalmaa mängib päris palju lopsaka koomikaga karakterrolle, on teda huvitav avastada pihtimuslikus, seespoolses laadis. Larry kuulub samasse ritta kui “Kahekesi kiigel” Jerry ja “Mägede iluduskuninganna” Pato.
Kui meenutada, et Tiit Palu seni parim lavastus “Kolmekesi kahevahel” jõudis lavale samuti hooaja lõpul (kevad 1998) ja sai oma tuleristsed “Baltoscandalil”, siis “Ohtlik lähedus” on esietenduseks tunduvalt valmim, viimistletum tervik. Kas aga arenguruum on sama avar kui “Kolmekesi kahevahel” mõnusas kestmises, näitab aeg.
Tsipa koomiline näib kriitikute kahevahelolek Tiit Palu lavastuste läheduses: oh miks ei vali topeltkõrgharitud intellektuaal tõsivaimseid keerukaid näitemänge, vaid komöödiaid. Ma ei arva, et Tiit Palu seniseid lavastusi (neid on tal juba üle kümne!) peaks vaatlema kui sissejuhatust millelegi “suuremale”. Kui paar juhutükki välja arvata, on Palu inimkarnevali (kliinilised?) vaatlused intrigeerivad ja tõsiseltvõetavad. Tere jälle, võõras!