Kõik lülid ühes ahelas
Kommentaare uue teatrileksikoni juurde Reet Neimarilt

teater1.jpg (17364 bytes)

Mis eristab teatrileksikoni vana aja leksikonidest?
See on üldse kõigi aegade esimene teatribiograafiline leksikon Eestis. Elulooline faktoloogia ilma lisalausete ja iseloomustusteta. See näitab minu arvates leksikoni tegijate respekti teatri päristegijate suhtes. Hinnangud ja nende keel, stiil, teatavasti vananevad. Algselt proovitigi “lausetega”, kuid need hakkasid korduma. Aga kui miski kehtib paljude kohta, siis ei kehti see kellegi kohta.
Teatrileksikoni kohta pole seni ilmunud ühtegi retsensiooni.
Aga kas neid saakski olla? Säärast, mille kirjutaja on leksikoni lihtsalt kergelt sirvinud, leidnud kaks viga ja otsib meeleheitlikult kolmandat, et nende najal üldistust teha – seda ju autorid ei igatsegi. Põhjalikuma arvustuse suhtes julgeksin öelda, et pea kõik potentsiaalsed retsensendid, kes sügavamal tasandil oskaksid leida, mis andmeid siin avastatud ja kus varem käibinuid korrigeeritud, aga kes osutaksid ka olemuslikele vigadele – need isikud on enamasti ise tegijate hulgas. See töö on ühtlasi välja koolitanud eesti teatri parimad faktoloogia tundjad.
Kelle hulka kuulub Reet Neimar ise?
Minul on “rollikonflikt”. Algul olin retsensent, st. selle mammutkäsikirja esimene lugeja. Aga olude sunnil kujunesin vigade parandajaks. Enamik parandusi aktsepteeriti, mõned vaidlustati koostajate poolt. Nende printsiibid, mida ma algul võib-olla tähelegi polnud pannud, said mullegi selgemaks. Siis püüdsin ise neid süvendada – aidata kaasa, et reeglid oleksid võimalikult järjekindlalt läbi viidud. Sel eesmärgil uurid ja “kaevad” ise ka.
Seega olen liikunud juba tegijate seltskonda. Rõhutan, et nii kapitaalse töö puhul on endastmõistetav, et see on kollektiivne jõupingutus kollektiivse autoriõigusega. Ja mulle meeldib mõelda, et see on väga teatripärane, sest ka teatritöö on alati meeskonnatöö.
Algfaasis enam kui kümne aasta eest oli olemas isegi mingi toimetuskolleegium, millest ma suurt ei tea. Aga Ingo Normet üks päev meenutas, et kunagi olevat seal vaieldud, kas parteilist kuuluvust näidata või mitte. Oli just aeg, kui hakati massiliselt EKPst välja astuma. Otsustati mitte panna. Seepärast pole seal mainitud ka uusi erakondi. Võib-olla ongi hea, et teater on selles mõttes poliitikast vaba.
Kuivõrd tulemus erineb algkavatsusest?
Väga. Kui autoritelt hakati tellima lugusid, siis anti neile natuke teistsugused juhised kui see vorm, milleni tekstid lõpuks on ühtlustatud. Iga elukutse vajab ju olemuslikult natuke erimoodi vormistamist ja oma aspektide esitamist. Artiklite autorid kohandasid suunised oma objektiisikutele sobivaks. Muusikateater tähtsustas teisi asjaolusid kui sõnalavastus. Lõpuks tuli leida ühtne kompromissvormistus. Aeg läks ja fakte lisandus. Artikleid on parandatud, täiendatud ja tõenäoselt ka mõned vead sisse tehtud. Igatahes autorid lõppteksti eest enam kuigi palju ei vastuta. Aga olgu nad kõik tänatud, sest toimetaja saab tööle hakata ikkagi mingi alusteksti põhjal.
Kes siis vastutab?
Seitsmeliikmeline töörühm, grupp, kes kolmel-neljal viimasel aastal iga nädal koos käis, arutles, vaidles, andmeid täpsustas ja töö lõpule viis. Peatoimetaja Kalju Haan, kes oli algselt ka üks koostajaid koos Vilma Paalma ja kadunud Heino Aassaluga, Eesti Entsüklopeediakirjastuse poolt toimetaja-projektijuht Mall Põldmäe, muusikateatri toimetajana juurde võetud Mare Põldmäe, Eesti Rahvusraamatukogust Tiina Ritson, viimastel aastatel bibliograafiaosa peamine koostaja ja toimetaja. Ning Reet Neimar, kes ma muutusin retsensendist toimetajaks.
Kas see on tähtis raamat?
Ma arvan, et see on eesti teatrikirjanduse kõige tähtsam teos. Ses mõttes, et kõik, mis on interpretatsioon, ajalooõpik, isikumonograafiad, protsessikirjeldus, memuaristika vms. peaksid sellisele leksikonile järgnema. Eesti kultuuris on tihti vastupidi, fundamentaalteosed jäävad hilisemaks. Olen leksikoni esitlusest saadik öelnud, et seda tuleb käsitada kui eesti teatri andmebaasi, mida üha täpsustatakse ja täiendatakse.
Praegu on siin lünki, mida tegijad ise teavad. Oodatakse lisateavet.
See on kapitaalne teos, mil on igal juhul väärtus, kui palju siin ka vaidlustatavaid aspekte esile ei kerkiks ja vigu leitaks. Ikkagi ligi 2700 märksõna ehk isikut, paarkümmend viga, mida juba teame, ei määra väga palju, kuigi elavatele inimestele võib see paraku valu või pahameelt põhjustada.
Raamatu haare on suur.
See läheb ajas kaugemale tagasi Koidula teatrist, mitmed sünniaastad on XVIII sajandist. Siin on saksa, vene jt. teatrite tegelasi, kes on mingit niiti pidi eesti teatriga seotud. Siin on väliseesti teater koos kodueesti teatriga. Siin on koos kõik teatriliigid, -anrid ja -elukutsed. Arvan, et varasem osa on paremini läbi töötatud, see oli alguses kõige hõredam. Lugeja ei kujuta ette, kui vähe alguses kõike teada oli, kuidas materjali on kildhaaval kokku korjatud. Erinevate allikate lahknemise puhul on aetud jälgi mööda kirikuraamatuid, kõikide linnade perekonnaseisubüroosid jne. On peetud kirjavahetust väliseestlastega ja otsitud sealsest ajakirjandusest. Kalju Haan on käinud surnuaias lume alt hauakivilt daatumeid üles kirjutamas. Samas tänapäev, millel mina püüdsin meeleheitlikult silma peal hoida, on haavatavam, kõik aspektid ei tule lihtsalt korraga pähe, üksikuid eksitusi on juba selgunud. Surnud ei tule ju ka ütlema, küll aga elavad.
Millised on valiku üldprintsiibid?
Kõige üldisem põhimõte on vähemalt kolmeaastane teatristaa või pidev tegutsemine teatrikriitikuna. Kirjanikel veel see, kui nad on olnud teatris päriselt palgatööl nagu Sütiste või Visnapuu. On küsitud, miks pole näiteks Vahingut või Smuuli. Jah, pole ka Rannetit, Kõivu ega Eino Tambergi. Tammsaare ja Semper aga on, sest nad tegutsesid teatrikriitikutena. Printsiibid võivad tunduda formalistlikud, aga mulle on selgeks tehtud, teatmeteos peabki materjali formaliseerima. Pealegi leiab kõik näitekirjanikud kirjandusleksikonist. Üks printsiipe ongi, et kui inimene on mingil muul alal tuntum, siis peaks tema koht olema tolle ala leksikonis. Näiteks Hardi Volmer, kes on küll teinud teatrikujundusi, ent on kuulsaim filmimehena. Arvan, et mõnel juhul oleks tulnud teha erandeid. Erandid avavad aga paraku ukse teistele. Siis oleks siia tulnud võtta veel tohutu hulk nimesid läbi aegade.
Ja veel: see on kutselistes teatrites töötanute leksikon. Seetõttu ei ole näiteks sees pikaajalisi rahvateatrite juhte, kui nad pole töötanud mõnda aega kutselises teatris.
Tehniliste töötajate puhul on märkamatult kujunenud nii, et varasemast ajast on sees need, kes väga pika teatristaaiga. See, et leksikoni tegemise käigus on mõnelegi elavale ka 30 – 40aastane staa kujunenud, on jäänud koostajatel kahe silma vahele.
Miks pole paljusid nooremaid?
Kuhugi peab tõmbama piiri. Teatmeteose spetsiifika olevat, et uute andmete (isikute) lisamiseks vajatakse aega ja uut infot lisandub selle ajaga ka teistele. Ja nii üha edasi, surnud ring. Vahe nimekirja sulgemise ja leksikoni ilmumise vahel oli praegu kaks aastat. (Infot on antud aastani 1998). Aasta olnuks normaalne, kui väga kiirelt teha, kuid ei tohi unustada, et kõik tegijad töötasid leksikoniga ju oma põhitöö kõrvalt. Täiendatud trükis pääsevad noored sisse ja ukse taha jäävad ootama uued noored, kes vahepeal jõuavad juurde tulla.
Milliseid põhimõtteid tuleks andmete sorteerimisel välja tuua?
Kui sünnilinna nimetus on ajas muutunud, siis on see ühtlustatud. Ka need, kes sündisid vahepeal Kingissepas, on kirjas kui Kuressaares sündinud. Olen kuulnud vastukajasid ja imestamisi perekonnasuhete esitamise üle. Jah, kui mina neid algul nägin, siis esimese hooga pakkusin ka välja, et jätaks nad ära. Mulle vastati: aga laias maailmas on leksikonides eraelufaktid sees, ka soomlastel on, ja mis siis meie häbeneme? Aga mida võtta aluseks? Paberiga kinnitatud abielusid jääb järjest vähemaks. Juba tuntud teatriajaloolisel paaril Liina Reiman – Raimund Kull ei olnud abielutunnistust. Ebajärjekindlust eksabikaasade ja elukaaslaste esitamisel kindlasti leidub. Võib juhtuda (mille peale mõned loomulikult solvuvad), et praegust abikaasat polegi sees, küll aga eksabikaasa. Või, vastupidi, puudub esimene abielu. Lähtutud on sellest, et mainitakse vaid neid elukaaslasi, kes olid või on teatri- või üldtuntud kultuuriinimesed.
Tuleks vist lugeda ka leksikoni eessõna?
Seal on valiku põhimõtteid seletatud ja pahased arusaamatused jääksid ära. Näiteks, et isa on märgitud elukutsega, ema tihtipeale ei ole. Ema oli sel juhul kodune. Vanemad on nimeliselt viidatud siis, kui nood olid teatriinimesed. See viitestik peab olema mõlemapoolne, st. ka teatriinimeste teatraalidest lapsed peaksid olema esitletud. Algul oli selles väga palju lünki. Või kui suures perekonnas osa õdesid-vendi on teatriinimesed, osa pole, kuidas siis märkida? Sääraseid kompromissotsuseid on kogu aeg tulnud teha.
Mina oleksin tahtnud, et rohkem saanuks esile tuua dünastiaid, keda meie kultuuris siiski juba leidub. See oleks nõudnud paralleelsugulusridasid, onupoegi ja täditütreid jne. Mõnel puhul tuleb see siiski välja, näiteks et Pille Lill ja Lilja Blumenfeld on sugulased, kuna mõlema vanavanaisa oli Karl August Hermann.
Mõni veanäide?
Vigu juhtub ikka nendega, kellega mingil juhul juhtuda ei tohiks. Leida Talts, kes on ise kaante vahele korjanud faktitäpse Pärnu Endla teatri ajaloo ja kes on esitanud käesolevasse leksioni hoolega otsitud andmeid, tema enda eluloos (mida ta ju ise ei toimetanud), on juhtunud nii, et kõik daatumid esinevad kümneaastases faasinihkes.
Draamateatri õppestuudio ühe ja sama lennu lõpetanutest on ühtedel lõpetamise aastaks 1968, teistel 1969.
Inna Taarna tuli küsima, et “kust te võtsite Karmile Lenini ordeni, tal pole seda kunagi olnud”. Muuseumi kartoteek aga näitab, et ta sai ordeni samal aastal NSV Liidu rahvakunstnikuks nimetamisega. Keegi katalogiseerija on kunagi arvanud, et need käisid automaatselt käsikäes.
Ühe näitleja biograafias on Dostojevski-Undi “Pihtimus allilmast” muutunud Dostojevski-Allaberdi omaks. Õnneks on Undi enda ja peaosalise A. Roo artiklis kõik õigesti. Nii, et vigu on allikates, vigu on teinud nii algautorid kui ka toimetajad. 2700 on 2700!
Kas kõik vead on subjektiivsed või on ka mõned muud põhjused?
Osa asju on ajamärgilise tagapõhjaga. Näiteks kokku esineb ainult paar-kolm Eesti Leegioni meest. Eesti Korpuses on olnud aga õige paljud. Tegelikult ajaloos proportsioon ju nii ei olnud. Põhjus on selles, et koostajad võtsid alati aluseks mingi dokumentaalse jälje. Aga kust elulugusid vaadatakse ja kontrollitakse? Need on omaaegsed toimikud ja ankeedid. Ja nõukogude ajal loomulikult välditi saksa sõjaväe märkimist. Näiteks teatrites tuntakse ja mäletatakse Almer Tulvi jutustusi Sinimägede lahingutest, kus ta olnud saksa poolel. Mina hakkasin nõudma, miks ei ole see fakt siin sees. Haan käis otsimas julgeoleku arhiivis ja ei leidud toimikust mingit dokumenti.
On teisigi naljakaid ajamärke. Kui nooremad inimesed on hiljuti pidanud oma käega märkima vanemate elukutset, siis tuli välja, et meil pole olnud ühtegi kolhoosnikku! Kõik olid põllumehed, kuigi inimese enda sünniaasta jäi 1950. – 70. aastatesse...
Viimane korrektiiv?
Heino Aassalu surmadaatum aastast 2000. Otse trükikojas viidi sisse. Erandina, sest ta oli otsene osaline, üks koostajaid.
Fotode valik ei ole vist kõige adekvaatsem?
Taheti igast inimesest fotot tema kuldajast. Ei ole läinud korda, sest paljude puhul üldse polnudki valikut. On ka juhuslikkust, mõtlematust. Pedajase foto on sattunud sellest east, kui ta polnud veel ühtegi lavastust teinud, Karl Menningul aga diplomaadipäevilt, kui ta teatrist ammu lahkunud.
Vahel teeb meelehärmi fotode paigutus. Jäi nii, nagu tehnilisel poolel makett esmalt välja tuli. Ei nõustutud sisutoimetajate palvel maketti siin-seal ümber tõstma, kombineerima, teisi variante leidma. Tähtaega peeti olulisemaks kui perfektsust. Pildid on paigutatud kobaratena, ja see on kujundusprintsiip. Ent siiski on vahel sattunud ka mõni foto üksikuna vastava artikli juurde. Kuid seda n.-ö. tehnilistel põhjustel. Kes selle au pälvib, pidanuks aga väga läbi mõtlema. Et üht suurusjärku ja samas funktsioonis tegutsejate puhul valitseks ühtne põhimõte. Aga nüüd on priimabaleriinid Kaie Kõrb ja Tiiu Randviir soolopildiga, Helmi Puur pole, Peeter Lilje on, Neeme Järvi pole, Voldemar Panso fotot ei soostutud ümber paigutama jms. Tulnuks korrastada Kalmetite ja Malmstenite fotode loogiline järgnevus jne.
Kas see on ainult teatmeteos?
Kuidas kellelegi. Ajakirjandus saaks ETBLi kasutades rohkesti vigu vältida. Teatud huvidega inimesele pakub see kindlasti mõtteainet kui lugemiseraamat. Kui hakata lehitsema ja süvenenult vaatama, tulevad välja kõiksugu tendentsid. Siit lähevad ilusasti läbi eesti ajaloo jõujooned, hakkavad silma tuntud aastaarvud (meie ühised aastaarvud, nagu ütleb Kõiv) 1940-41, 1944, 1949 – 51. Palju lisaandmeid on represseeritutest ja teadmata kadunuist. Laagrite ja arreteerimiste kohta on aetud hoolsalt jälgi, k.a. KGB arhiividest.
Teatmeteostel on alati parasitaarsete teadmiste võlu. Midagi otsides kaldud kõrvale ja saad paratamatult teada sedagi, mida muidu poleks iial teada saanud.
Issand, kui palju tundmatuid nimesid, kes need kõik on? – paljud lugejad on olnud sellest hämmeldunud. Hugo Lauri järel peaks ju tulema Lauter, aga seal vahel on veel trobikond. Jah, see annab aimu eesti teatri massiivist, inimmahust – kes siit kõik läbi käinud pole!
Me oleme harjunud mõtlema eesti teatriloost juba segmentidena, perioodide või anrite kaupa. Alfabeedi loodud kummalised kõrvutiseadmised võiksid anda mõtteainet. Küljetsi on Kotzebue ja Enn Kraam, Lydia Koidula ja Artur Koit, meie sõjaeelne ja -järgne balletiprints. Komissarovid on sattunud Hanno Kompuse ja Amalie Konsa lähedale. Piret Rauk ja Ott Raukas, Jaanus Rohumaa ja Jussi Romot, kes oli omaaegne töölisteatri näitleja, pärastine tähtis tegelane pagulasteatris, Heino Mandri ning Gertrud Elisabeth Mara (1749 – 1833), kellest täna keegi enam midagi ei tea.
Siin on võluvaid detaile, viktoriiniküsimusi. Missugune eesti näitleja on mänginud Hiinas? Vastus. Anna Tamm, kunagine Menningu, hilisem Põldroosi näitleja. Ta on mänginud ka vene teatris ja sattunud 1903 – 1908 Harbiini linna teatrisse, mis kuulus administratiivselt Hiinale.
Tiraa on 2000. Loodetavasti jätkub sellest kauaks?
Ei. Kirjastuses kardeti algul, et jääb seisma, sest mahukuse tõttu on raamat kallis. Ka ettetellimisi oli vähe. Aga kuuldavasti on nüüd juba viimased pakid kauplustes ja aasta lõpuks saab võib-olla läbi. Pealekasvavatele põlvedele ei jäägi. Võiks hakata mõtlema täiendatud ja parandatud trükile. Seetõttu on iga märkus teretulnud. Näiteks unustatud näitlejaist Võru, Narva, Valga või endisest Kuressaare teatrist. Nad on nimeliselt üles leitud, aga andmed on lünklikud, ehk teavad inimesed oma näitlejaist esivanemate kohta midagi lisada perekonnapärimuse kaudu?
Kas teatrilooga nii totaalsest tegelemisest kasvas välja mingi üldisem moraal?
Teater on kunst, kus alati palju inimesi kaasosaliseks, kellest kõik ei saagi kuulsaks, aga kes jätavad oma jälje. See raamat näitab, et nad on olnud lülid ühes mõttelises ahelas… Minu meelest on see tõdemus teatris rõõmsam kui näiteks kirjanduses, kus leidub ka unustatud autoreid. Teatri olemuses on ühise tegutsemise rõõmu. Solidaarsust, kollegiaalsust. Teatrist ei jää küll midagi järele. Aga ei jää ju ka suurtest nimedest. Ja on üks vaatevinkel, mille järgi nad on olnud kõik vajalikud ja võrdsed selles mängus. Suured ja väiksed. Andekad ja andetud. Õiglaselt ja ebaõiglaselt lahkunud. See ongi teatmeteose vaatevinkel.

Kirja pani
Mihkel Mutt