Kaheksa küsimust kunstnikutasu asjus

kunst3.jpg (8869 bytes)

Kurja juur: Marko Laimre “Lily” (1996) näitusel “Duchamp´i kohver”.

See, et Inglismaal Bristolis asuv Arnolfini keskus – koht, kus 1960ndatel eksponeeriti Vasarelyt ja 1980ndatel Beuysi – kutsus mind sel kevadel osalema viie kuraatori näitusel “Duchamp’i kohver” ja esitama valikut eesti kunstist, oli minu käsituses võimalus näidata rahvusvahelisel tasemel suurepäraseid töid ja andekaid kunstnikke.
Kui Inglismaal ilmus näitusest retsensioon ajalehes Independent (27. aug.), siis Eestis tõusis pinnale hoopis maisem aspekt. Nimelt kunstnikutasu. Meil pole sellest veel avalikult räägitud, ehkki olen juba ammu kuulnud, kuidas kunstnikud kurdavad nende vaimse ja füüsilise töö mitteväärtustamise üle – näituste toetusraha arvestab üksnes materjali- ja vahel transpordikulu, aga mitte iial kunstnike elamiskulusid.
Sel kevadel alustas Marko Laimre ette hoiatamata eksperimenti, uurides, kas Eestis on võimalik kunstnikuna ära elada ja saada näitusel esinemise eest ka kunstnikutasu. See kõik sattus ajale, kui panin kokku “Duchamp’i kohvrit”. Kuna näituse eelarvesse polnud vastavalt Eestis juurdunud praktikale kunstnikutasusid arvestatud, tundsin end loomulikult häirituna ühe kunstniku nõudest talle viis aastat vana töö eest maksta. Seda enam, et vastaval juhul oleksin pidanud sama summa maksma teistelegi, kokku kolmeteistkümnele kunstnikule. Kuna tegemist on pretsedendiga, tekkis mitmeid küsimusi, mis puudutavad kunstielu ka pikemas perspektiivis.
1.Kui kunstnikutasu pole näituse eelarvesse planeeritud, siis kas kuraator peab kunstnikule maksma oma isiklikust rahast, seda enam, et kuraatorile ei maksa ka mitte keegi tehtud töö eest palka?
2. Kas kunstnikutasu peaks maksma spetsiaalselt uuele näitusele tehtud töö eest või ka aastaid vana töö eest, mida on juba eksponeeritud mitmel näitusel?
3. Kas Eestis on varem makstud mõnele kunstnikule näitusel esinemise eest tasu ja kui, siis millises vormis – kas otseselt või kuidagi kaudselt?
4. Kas ja kuidas oleks võimalik olukorda muuta, nii et edaspidi kuuluks kunstnikutasu ametlikult näituse eelarvesse?
5. Kas absoluutselt iga kunstnik peab näitusel esinemise eest saama kunstnikutasu või hakkab sel juhul tekkima avalik kunsti “staaride süsteem”?
6. Kas eesti kunstimaailma rahastamise võimalused kannavad kõikehõlmavat kunstnikutasude süsteemi üldse välja? Kui mitte, siis millised võiksid olla (eri)tingimused?
7. Kuna kommertsgaleriides peavad kunstnikud peale maksma võimaluse eest oma töid näidata, siis kas pole seegi kunstnikule boonus, kui tema töö valitakse välisnäitusele mitte halvas galeriis?
8. Ilmselt pole Eestil mõtet hakata jalgratast leiutama, järelikult: kuidas on asjad reguleeritud teistes riikides ja millised on kunstnikutasu maksmise tingimused? Teema väljub siinkohal kuraatori ja kriitiku spetsialiteedist ning siseneb juristi ja rahastaja spetsialiteeti.

Heie Treier