Ehtsuse pärast
Kauksi Ülle. Huuv’. Kauksi Ülle Mänedsment,
2000.
Suur osa kunstirahvast on ikka pooleldi hoovis elanud. See
tähendab, et nende eluasemed on viletsad, viledad, need asuvad agulites, vanades,
viltuvajunud ja poolpehkinud majades (uuemal ajal ka betoonslummides); et nende korterini
pääseda, tuleb läbida räpaseid hoove ja pilkaseid läppunud haisuga majakoridore. Nii
oli see eelmise sajandialguse Pariisis, on olnud alati ja igal pool, nii on see ka XXI
sajandi alguse Eestis. Kunst kuulub küll rahvale, aga huvitatud on kunstist vähesed:
müüa õnnestub teda suurte raskustega. Võibolla on hea, et see nii on. Võibolla on
hea, et rahva kõige kujutlusrikkama vaimuga ja kaastundlikuma südamega inimesed elavad
keset kõige lihtsamat tööd tegevaid inimesi. Võibolla on nii, et ainus ja tõeline
kunstiaine saabki tulla vaid agulist, viletsusest ja kehvusest, sellest keskkonnast, kus
inimeste näod on inimlikud näod, mitte irveks moondunud heaoluinimeste maskid. Ma ei usu
hästi kunsti, mis “müüb” hästi. Sellisel on midagi viga. Või on siis seda ostva
rahva elul midagi viga, nagu oli N. Eestis. Nõukogude Eestis oli eestlaste enamusest
tehtud omamoodi kunstnikud: juureldi elu üle, oldi kriitiliselt meelestatud, loeti häid
raamatuid ja käidi vaatamas häid teatritükke. Miks see nii oli? Teine küsimus on, et
kas see oligi nii, nagu paistis? Sest kuidas sellisel juhul sai juhtuda, et kapitalistlik
plää-plää muutis tühise aja jooksul enamuse seni tervemõistuslikust rahvast haledalt
määgivaks lambakarjaks. Tundub, et eestlastel pole enam ei iseteadvust, kriitikameelt,
sotsiaalset närvi, rääkimata kunstitajust. Inimeste väärtushinnangutega on siin
(Eestis) nüüd samuti kui ükskõik kus mujal. Milan Kunderaga on 29. juuli Arterist
lugeda intervjuu, mille on teinud Argo Riistan. Kundera (kes juba pikka aega pariislane)
ütleb selles intervjuus, et kirjutab ta protesti pärast: “Et ei unustataks kultuuri ja
põlvnemist. Kuigi selline protest on praegusel ajal mõttetu, sest inimesed ei loe. Siit
ka minu suhtumine inimesse kui tühja ja väärtusetusse olendisse. Kunagi peab praegune
ajastu ja suhtumine lõppema ning miski muu peab asemele tulema.”
Kuidas saab kirjanik protestida? Tema tribüün on trükitud lehekülg, aga moraali lugeda
ta eriti ei saa, sest targa inimesena ta teab, et moraalist ei ole kunagi ega kuskil abi
olnud. Tema peaaegu ainsaks protestivormiks jääb kujutamine, kirjeldamine: “Ilosaq
inemiseq, klanit ruumiq. Plastmassist potililliq ja raha iist tett maaliq. Egaq säänsit
asutuisi piät pelgämä. Ku vällämaa vilmin panka näüdätäs, sys nakkas kygõ
tulistamine” (lk. 46).
“Huuv’i” lugedes hakkasin mõtlema üldse natuke tavatuid ja küllalt ketserlikke
mõtteid. Kõigepealt, et milleks mõelda välja, kui elu pakub kahel käel suurepärast
materjali kirjanduseks – just seda “Huuv’i” jutud tõestavad – ning et pole
kujutlusvõimet, mis suudaks ületada elu enda üllatuslikkust, paljutähenduslikkust,
rääkimata sellest, et kujutlus ei suuda iial võistelda tegelike sündmuste
loomutruudusega. Ühesõnaga – kunstki on kunstlik. Ja et tõeline kunst oleks siis elu
võimalikult täpselt kirja panna. Teine asi, mis ma mõtlesin, kui hakkasin võru keelega
ära harjuma (“Huuv’i” esimest juttu lugesin kaks korda järjest – pole ju tükk
aega midagi võrukeelset lugenud – pärast aga hakkas juba hõlpsalt minema), oli, et
eesti kirjakeel on ikka neetult kunstlik, puine ja ta on kuidagi inimesest lahus, see
tähendab, mõeldes kirjakeeles, oled nagu allasurutud, nagu ei julge enesegi ees asja
lõpuni mõelda, ei oskagi muide! Kirjakeel on nagu ülesmukitud naine kõpskingadega,
raske taibata, kes ja mis ta tegelikult on. Mõtlesin, et seda viimast mõtet ma nüüd
küll Sirpi panema ei hakka, aga paralleelselt Üllega lugesin juhtumisi Kaplinski
raamatut “Kevad kahel rannikul” ning sealt sain julgust juurde. Tegelikult on see
mingi müstika. Ei ole sugugi esimene kord, kus satun ligistikku lugema (ja seda tõesti
jumala juhuslikult!) kaht raamatut, mis teineteist vastastikku võimendavad. Kas tõesti
on igal raamatul oma vaim, mis, kui sattunud sinu kätte, tõmbab ligi mõne teise
raamatu, selle vaimu, mis on esimesega hingesuguluses? Jaan Kaplinski: “Mis nad on küll
teind minu ilusa metsiku keelega! Kui vähe on sellest peale uuendamist, korraldamist ja
europeiseerimist järele jäänd” (lk. 215). Ja teisal: “Eestlane on vist omaks
võtnud arusaama, et kõik väärtuslik ja korralik peabki olema kunstlik ja vägivaldne,
et elav ja loomulik on midagi labast ja alaväärtuslikku. Kui rahva keel ei ole elus,
kuidas saab siis elus olla rahvas ise?”(lk. 112). Ja nüüd väljavõte hoopis mujalt,
nagu mingist muust ooperist. Heie Treier kirjutab 3. augusti Ekspressis, et keegi
hollandlane on ütlenud, et Eesti on kõige kapitalistlikum maa maailmas. Kuid – eks ole
– asjad jooksevad kokku, kõik on loogiline! Me oleme põlastanud oma murdeid, me oleme
aina, silmad imetlusest rullis, vahtinud Euroopa ja Ameerika poole, me oleme nahast välja
pugedes püüdnud matkida kõike kunstlikku, sättinud nüüd terve riigi kunstlikku ja
vägivaldsesse olukorda. Matkides kapriike, oleme neid eestlasliku visaduse ja
nürimeelsusega ülematkinud, oleme saavutanud veelgi kunstlikuma ja vägivaldsema
olukorra kui neis maades, mida oma suurteks eeskujudeks oleme pidanud.
Kuskil agulites, troostitutes betoonkarpides, alevites, külakestes, kiratsevates
väikelinnades elavad Kauksi Ülle raamatute inimesed. Elu on seal raske, vingelt maine.
Aga see elu on ehtne, loomulik, seal sünnib asju, mis on ülipõnevad, mida seebikad ja
bestsellerid iga hinna eest väldivad, kuna need asjad on – puhas kunst ise. Sellises
keskkonnas välgatab vahel ka sügav, ehtne rõõm olemasolust, selline, mis ei saa pea
kunagi osaks klanitud tegelastele: “Katus um pääl üts’ ja huuv’ um hulga
pääleq. Muanõ, tambit, pinijunnõ täüs, lagunu kuurõ iin kritseldet sainu vahel
latsi kilgatuisi täüs huuv’” (lk. 57). Selliseid ilusaid rõõmukohti oli
“Huuv’is” palju, neid on palju ka Ülle “Sängis” ja “Paadis”. Jäi
kirjutamata, et eluraskused neis raamatutes ületatakse huumori ja teravmeelse sõnaga.
Seegi ehtsalt rahvalik, seegi võime hakkab eestlaste keelest ja meelest kaduma. Või ma
eksin? Annaks Jumal, et eksin!
Berit Selberg
|