Ehtsuse pärast

Kauksi Ülle. Huuv’. Kauksi Ülle Mänedsment, 2000.

Suur osa kunstirahvast on ikka pooleldi hoovis elanud. See tähendab, et nende eluasemed on viletsad, viledad, need asuvad agulites, vanades, viltuvajunud ja poolpehkinud majades (uuemal ajal ka betoonslummides); et nende korterini pääseda, tuleb läbida räpaseid hoove ja pilkaseid läppunud haisuga majakoridore. Nii oli see eelmise sajandialguse Pariisis, on olnud alati ja igal pool, nii on see ka XXI sajandi alguse Eestis. Kunst kuulub küll rahvale, aga huvitatud on kunstist vähesed: müüa õnnestub teda suurte raskustega. Võibolla on hea, et see nii on. Võibolla on hea, et rahva kõige kujutlusrikkama vaimuga ja kaastundlikuma südamega inimesed elavad keset kõige lihtsamat tööd tegevaid inimesi. Võibolla on nii, et ainus ja tõeline kunstiaine saabki tulla vaid agulist, viletsusest ja kehvusest, sellest keskkonnast, kus inimeste näod on inimlikud näod, mitte irveks moondunud heaoluinimeste maskid. Ma ei usu hästi kunsti, mis “müüb” hästi. Sellisel on midagi viga. Või on siis seda ostva rahva elul midagi viga, nagu oli N. Eestis. Nõukogude Eestis oli eestlaste enamusest tehtud omamoodi kunstnikud: juureldi elu üle, oldi kriitiliselt meelestatud, loeti häid raamatuid ja käidi vaatamas häid teatritükke. Miks see nii oli? Teine küsimus on, et kas see oligi nii, nagu paistis? Sest kuidas sellisel juhul sai juhtuda, et kapitalistlik plää-plää muutis tühise aja jooksul enamuse seni tervemõistuslikust rahvast haledalt määgivaks lambakarjaks. Tundub, et eestlastel pole enam ei iseteadvust, kriitikameelt, sotsiaalset närvi, rääkimata kunstitajust. Inimeste väärtushinnangutega on siin (Eestis) nüüd samuti kui ükskõik kus mujal. Milan Kunderaga on 29. juuli Arterist lugeda intervjuu, mille on teinud Argo Riistan. Kundera (kes juba pikka aega pariislane) ütleb selles intervjuus, et kirjutab ta protesti pärast: “Et ei unustataks kultuuri ja põlvnemist. Kuigi selline protest on praegusel ajal mõttetu, sest inimesed ei loe. Siit ka minu suhtumine inimesse kui tühja ja väärtusetusse olendisse. Kunagi peab praegune ajastu ja suhtumine lõppema ning miski muu peab asemele tulema.”
Kuidas saab kirjanik protestida? Tema tribüün on trükitud lehekülg, aga moraali lugeda ta eriti ei saa, sest targa inimesena ta teab, et moraalist ei ole kunagi ega kuskil abi olnud. Tema peaaegu ainsaks protestivormiks jääb kujutamine, kirjeldamine: “Ilosaq inemiseq, klanit ruumiq. Plastmassist potililliq ja raha iist tett maaliq. Egaq säänsit asutuisi piät pelgämä. Ku vällämaa vilmin panka näüdätäs, sys nakkas kygõ tulistamine” (lk. 46).
“Huuv’i” lugedes hakkasin mõtlema üldse natuke tavatuid ja küllalt ketserlikke mõtteid. Kõigepealt, et milleks mõelda välja, kui elu pakub kahel käel suurepärast materjali kirjanduseks – just seda “Huuv’i” jutud tõestavad – ning et pole kujutlusvõimet, mis suudaks ületada elu enda üllatuslikkust, paljutähenduslikkust, rääkimata sellest, et kujutlus ei suuda iial võistelda tegelike sündmuste loomutruudusega. Ühesõnaga – kunstki on kunstlik. Ja et tõeline kunst oleks siis elu võimalikult täpselt kirja panna. Teine asi, mis ma mõtlesin, kui hakkasin võru keelega ära harjuma (“Huuv’i” esimest juttu lugesin kaks korda järjest – pole ju tükk aega midagi võrukeelset lugenud – pärast aga hakkas juba hõlpsalt minema), oli, et eesti kirjakeel on ikka neetult kunstlik, puine ja ta on kuidagi inimesest lahus, see tähendab, mõeldes kirjakeeles, oled nagu allasurutud, nagu ei julge enesegi ees asja lõpuni mõelda, ei oskagi muide! Kirjakeel on nagu ülesmukitud naine kõpskingadega, raske taibata, kes ja mis ta tegelikult on. Mõtlesin, et seda viimast mõtet ma nüüd küll Sirpi panema ei hakka, aga paralleelselt Üllega lugesin juhtumisi Kaplinski raamatut “Kevad kahel rannikul” ning sealt sain julgust juurde. Tegelikult on see mingi müstika. Ei ole sugugi esimene kord, kus satun ligistikku lugema (ja seda tõesti jumala juhuslikult!) kaht raamatut, mis teineteist vastastikku võimendavad. Kas tõesti on igal raamatul oma vaim, mis, kui sattunud sinu kätte, tõmbab ligi mõne teise raamatu, selle vaimu, mis on esimesega hingesuguluses? Jaan Kaplinski: “Mis nad on küll teind minu ilusa metsiku keelega! Kui vähe on sellest peale uuendamist, korraldamist ja europeiseerimist järele jäänd” (lk. 215). Ja teisal: “Eestlane on vist omaks võtnud arusaama, et kõik väärtuslik ja korralik peabki olema kunstlik ja vägivaldne, et elav ja loomulik on midagi labast ja alaväärtuslikku. Kui rahva keel ei ole elus, kuidas saab siis elus olla rahvas ise?”(lk. 112). Ja nüüd väljavõte hoopis mujalt, nagu mingist muust ooperist. Heie Treier kirjutab 3. augusti Ekspressis, et keegi hollandlane on ütlenud, et Eesti on kõige kapitalistlikum maa maailmas. Kuid – eks ole – asjad jooksevad kokku, kõik on loogiline! Me oleme põlastanud oma murdeid, me oleme aina, silmad imetlusest rullis, vahtinud Euroopa ja Ameerika poole, me oleme nahast välja pugedes püüdnud matkida kõike kunstlikku, sättinud nüüd terve riigi kunstlikku ja vägivaldsesse olukorda. Matkides kapriike, oleme neid eestlasliku visaduse ja nürimeelsusega ülematkinud, oleme saavutanud veelgi kunstlikuma ja vägivaldsema olukorra kui neis maades, mida oma suurteks eeskujudeks oleme pidanud.
Kuskil agulites, troostitutes betoonkarpides, alevites, külakestes, kiratsevates väikelinnades elavad Kauksi Ülle raamatute inimesed. Elu on seal raske, vingelt maine. Aga see elu on ehtne, loomulik, seal sünnib asju, mis on ülipõnevad, mida seebikad ja bestsellerid iga hinna eest väldivad, kuna need asjad on – puhas kunst ise. Sellises keskkonnas välgatab vahel ka sügav, ehtne rõõm olemasolust, selline, mis ei saa pea kunagi osaks klanitud tegelastele: “Katus um pääl üts’ ja huuv’ um hulga pääleq. Muanõ, tambit, pinijunnõ täüs, lagunu kuurõ iin kritseldet sainu vahel latsi kilgatuisi täüs huuv’” (lk. 57). Selliseid ilusaid rõõmukohti oli “Huuv’is” palju, neid on palju ka Ülle “Sängis” ja “Paadis”. Jäi kirjutamata, et eluraskused neis raamatutes ületatakse huumori ja teravmeelse sõnaga. Seegi ehtsalt rahvalik, seegi võime hakkab eestlaste keelest ja meelest kaduma. Või ma eksin? Annaks Jumal, et eksin!

Berit Selberg