Avalikult
Kärt Hellerma. Kassandra. Hotger, 2000.
See on väga tõsiselt ette võetud, teadlikult steriilne
romaan, mida võib lugeda filosoofilise, teoloogilise, psühholoogilise, ajastu- või
hoiatusromaanina ja kindlasti mitmes muuski võtmes. See on igati läbimõeldud romaan
romaani kirjutamisest. Autoril on tõsi taga ja ta paneb viimase välja – hoolikalt,
maitsekalt, ettevaatlikult, viimistledes viimast kui lauset.
Lugedes tekkis mul tunne, mida ma tükk aega ei suutnud endale seletada; kerge
segadusse viiv võnkumine kahe tasandi vahel, Mallarmé järgi siis kirjanduse kahe
äärmuse, ajalehe ja luuletuse vahel. Ajuti hoovab tekst otsekui päikesepõimikust
lähtuv, ühtaegu aistiline ja vaimne voog, kõhutundest kantud poeetiline sisekaemus,
sealsamas vormuvad selgelt arupärased, ehk natuke kohmakad, kuid kirjandus-filosoofiliste
viidetega hästi toestatud mentaalsed katedraalid – kas siis intelligentsed,
äratundmisrõõmu võimaldavad kultuuritegelaste mõttevahetused kunstitegemise teemadel,
mis sobiks ilmuma mõnes ajakirjas – või sotsiaalteemalised sõnavõtud, mis mõnes
päevalehes igati südant soojendaksid.
Paraku toimub üleminek ühelt tasandilt teisele ikka kuidagi ootamatult, nõksatades;
romaaniomast elavat eepilist põhjendust, psühholoogilist läbikootust õieti ei taju.
Kõik tegelased – ja palju neid just pole – liiguvad statistidena peategelase
hästikorraldatud maailmas, toetades sel või teisel viisil tema otsinguid, liikumist
jumaliku tunnetuse poole, olemata ometi ei omavahel ega temaga seotud ürgset lähedust
pidi – ei lapsed, sõbrad ega armastatu. Vanemad puuduvad pildist täiesti, lapsi vaid
mainitakse, sõbrannaga leiavad aset vestlused, mis rõhutavad kaht erinevat vaatepunkti.
Armastatule – või sellele lähimale persoonile – viidatakse ennekõike kui
intellektuaalsele teetähisele; tema osa kirjutaja kirgastumises jääb välja
joonistumata, ehkki algul seda otsekui tõotatakse. Ka mõlema keskse tegelase –
Kassandra ja Mosese – nimede vägi jääb mõnevõrra kasutamata. Minusuguse lugeja
jaoks oleks nii hea maitsega koostatud romaan ehk terviklikum, jõulisem, üllatavam oma
täielikus, alasti subjektiivsuses, irratsionaalses loogikas, mis paratamatult valitseb
– ja mitte ainult naisi –, subjekti seesmises vastuolulisuses, mis veenaks oma
elavusega.
Aga mõnd aega järele mõelnud, sain aru, mis selle imeliku õõtsuva, võnkuva, kerget
iiveldust, õõva tekitava tunde lugedes ehk tekitas. Romaan algab ja lõpeb laevas,
merel, liikumas tundmatu poole. Just see lainete loks, see ebakindlus, klammerdumine ainsa
enam-vähem tuttava aine – ütleme siis laevalaudade – külge, läbibki tegelikult
tervet romaani, annab mõtte ja seletuse tundele, mida nimetada ehk ei oskagi.
Nii või teisiti, romaan püüdleb selle maailma piiridest välja, metafüüsilisse
reaalsusse, hinge ja universumi seaduspärasid seletama või vähemalt neist aimu andma
maailmas, kus see just tavapärane pole. Ja üks paljusid võimalikke viise oma hinge eest
hoolt kanda on kas või selle romaani lugemine.
Doris Kareva
|