Avalikult

Kärt Hellerma. Kassandra. Hotger, 2000.

See on väga tõsiselt ette võetud, teadlikult steriilne romaan, mida võib lugeda filosoofilise, teoloogilise, psühholoogilise, ajastu- või hoiatusromaanina ja kindlasti mitmes muuski võtmes. See on igati läbimõeldud romaan romaani kirjutamisest. Autoril on tõsi taga ja ta paneb viimase välja – hoolikalt, maitsekalt, ettevaatlikult, viimistledes viimast kui lauset.
Lugedes tekkis mul tunne, mida ma tükk aega ei suutnud endale seletada; kerge segadusse viiv võnkumine kahe tasandi vahel, Mallarmé järgi siis kirjanduse kahe äärmuse, ajalehe ja luuletuse vahel. Ajuti hoovab tekst otsekui päikesepõimikust lähtuv, ühtaegu aistiline ja vaimne voog, kõhutundest kantud poeetiline sisekaemus, sealsamas vormuvad selgelt arupärased, ehk natuke kohmakad, kuid kirjandus-filosoofiliste viidetega hästi toestatud mentaalsed katedraalid – kas siis intelligentsed, äratundmisrõõmu võimaldavad kultuuritegelaste mõttevahetused kunstitegemise teemadel, mis sobiks ilmuma mõnes ajakirjas – või sotsiaalteemalised sõnavõtud, mis mõnes päevalehes igati südant soojendaksid.
Paraku toimub üleminek ühelt tasandilt teisele ikka kuidagi ootamatult, nõksatades; romaaniomast elavat eepilist põhjendust, psühholoogilist läbikootust õieti ei taju. Kõik tegelased – ja palju neid just pole – liiguvad statistidena peategelase hästikorraldatud maailmas, toetades sel või teisel viisil tema otsinguid, liikumist jumaliku tunnetuse poole, olemata ometi ei omavahel ega temaga seotud ürgset lähedust pidi – ei lapsed, sõbrad ega armastatu. Vanemad puuduvad pildist täiesti, lapsi vaid mainitakse, sõbrannaga leiavad aset vestlused, mis rõhutavad kaht erinevat vaatepunkti. Armastatule – või sellele lähimale persoonile – viidatakse ennekõike kui intellektuaalsele teetähisele; tema osa kirjutaja kirgastumises jääb välja joonistumata, ehkki algul seda otsekui tõotatakse. Ka mõlema keskse tegelase – Kassandra ja Mosese – nimede vägi jääb mõnevõrra kasutamata. Minusuguse lugeja jaoks oleks nii hea maitsega koostatud romaan ehk terviklikum, jõulisem, üllatavam oma täielikus, alasti subjektiivsuses, irratsionaalses loogikas, mis paratamatult valitseb – ja mitte ainult naisi –, subjekti seesmises vastuolulisuses, mis veenaks oma elavusega.
Aga mõnd aega järele mõelnud, sain aru, mis selle imeliku õõtsuva, võnkuva, kerget iiveldust, õõva tekitava tunde lugedes ehk tekitas. Romaan algab ja lõpeb laevas, merel, liikumas tundmatu poole. Just see lainete loks, see ebakindlus, klammerdumine ainsa enam-vähem tuttava aine – ütleme siis laevalaudade – külge, läbibki tegelikult tervet romaani, annab mõtte ja seletuse tundele, mida nimetada ehk ei oskagi.
Nii või teisiti, romaan püüdleb selle maailma piiridest välja, metafüüsilisse reaalsusse, hinge ja universumi seaduspärasid seletama või vähemalt neist aimu andma maailmas, kus see just tavapärane pole. Ja üks paljusid võimalikke viise oma hinge eest hoolt kanda on kas või selle romaani lugemine.

Doris Kareva