"Ristumine peateega", mängufilm, 70 min. Reþissöör, produtsent ja kaasstsenarist Arko Okk. Stsenarist Jaan Tätte, operaator Dmitri Jermakov, kunstnik Pille Jänes, muusika Jukka Linkola, heli Mart Otsa, montaaþ Kadri Kanter. Osades Andrus Vaarik, Piret Kalda, Jaan Tätte, Emil Urbel. Esilinastus 19. märtsil kinos Kosmos, Acuba Film, 1999.
 

Roland (Jaan Tätte) hulluksajava rahaga.

Arko Okki mängufilmi "Ristumine peateega" vastuvõtt on põhjustanud vastakaid arvamusavaldusi. Küsimus tõuseb enamasti formaalsest aspektist: kas paari-kolme näitleja ja sama määra võttepaikadega film õigustab end täisväärtusliku täispika mängufilmina. Filmi süüdistatakse mõneti õigustatult teleteatrilikkuses. Õilsa skepsise taga kumab hoopis väiklasem kahtlustus – rahva raha eest soetatud kallist Kodaki filmimaterjali on raisatud mingi näitemängu ülesvõtmise peale.
Teiselt poolt nähakse seda tüüpi kammerlikel filmidel tulevikku, nende tootmine on väikeriigi võimalustele sobivalt ökonoomne ja ambitsioonitult riskivaba. "Georgica" ei ole küll "Titanic", ent teist sellist vaevalist suurprojekti vaevalt keegi lähiajal finantseerida söandaks.
Teatripärasus on "Ristumine peateega" tugevus ja nõrkus. Ühelt poolt taandab psühholoogilise rõhuasetusega jutustuslaad ja suletud konfliktsituatsioon kõikvõimalikud visuaalsed väljendusvahendid pelgalt teksti introvertseks illustraatoriks. Kujundid ei võrsu reþissööri "haiglastest" fantasmidest või kaamerasilma moonutustest, vaid on kindlalt dramaturgiasse raiutud. Kaadriloome originaalsus seisneb pelgalt koloreerivate või mahendavate filtrite kombineerimises ja steadicami virtuooslikes vigurlendudes. Täiskoormusel töötav dialoog jätab lünkadesse liig vähe kinematograafilist õhku ning komponist on otsustanud need vähesedki vaikelud täita kimeda saksofonisaatega.
Kujutamislaadi liiasusi välistav pedantsus peab kaitsma jutustust seda õõnestava mikrofauna – subjektiivsete labasuste ja kõikvõimalike maitsevääratuste eest. Sellest ettevaatlikust heamaitselisusest tuleneb ka teatud steriilsus ja emotsionaalne vaegtaju, mis ei lase filmi problemaatikal saada lähedaseks. 
Filmi võttepaik, üksik talumaja, on tegelikult lava – ta määratleb küll tegevuskoha semantika, ent ei kommunikeeru vaatajaga iseseisva esteetilise komponendina. Kogu filmi vältel näeme tagaplaanil inerjööri nelja robustset sinist seina ühes kärbsesitase vakstu, võidund kaltsuvaiba ja teiste inetute aksessuaaridega, mis loovad üksluise ja pineva, ent vajaliku ahistuseta atmosfääri. Tegelaskonna väljasööstud rohetavasse eksterjööri markeerivad psüühilisi pöördepunkte, kuid needki ei suuda tasandada kujunevat monotoonsust 
Filmitegijad annavad enesele aga aru, et vaoshoitud visuaal sunnib vaatajat enam kontsentreeruma sisule. Operaatori taustaga Arko Okk teab, mida tähendab pikk kandev kaader – ta jätab vaatajale aega tarkovskilikult kaadriruumi metafüüsikasse sisse elada, näitlejale aga võimaluse kehastuda pingsamalt oma rolli. Näitleja ei pea oma rolli lõhkuma plinkivate kaadrite kimpudeks, koost lahti võtma eri väljendusvõimsusega þestideks ja ilmeteks, vaid mängib selle läbi pikemate orgaaniliste terviküksustena. Pika lavakogemusega Jaan Tätte suupäraseks komponeeritud dialoog laseb näitlejail oma tegelaskujusid orgaaniliselt kihtide kaupa avada. Heas rütmistikus pulseeriv dialoogimasin seedib ära ka enamiku näitlemistehnilisi liialdusi ja eblakaid lavastuslikke nüansse. Et tegelaskujud ei paistaks liiga tasapindsed, kisub reþissöör neist välja mõne ebaadekvaatse ülereageeringu, nagu Jaan Tätte oksehoog pakutavast tehingust kuuldes või Vaariku luksumine Kuldkalakese ilmumisel. Seesama aktsiooni ja reaktsiooni tasakaalustamatus on teisal jälle põnev ja viljakas. Ta lööb sassi näpuga järge vedava ja ette ennustatava kausaalse süþeekäigu ning kehutab ka kõikenäinud vaatajad mõttega filmi juurde. Nende ootamatute psüühiliste moondumiste tõttu on ka Vaariku kehastatud Osvald pisut keerukam kuju, kui eesti kinematograafia poolt palavalt armastatud elutarkusi mõmisev, kinnisideega "koloriitne" vanamehetüüp.
 

Kummaline kolkaerak Osvald (Andrus Vaarik) keset oma külalisi.

Arko Okk on põhiosas suutnud karakteriloome eufooriat talitseda ja ohjata teatrinäitlejate ülepaisutatult dramaatilist esituslaadi. Draamateatri kolmandalt rõdult oleks seda miimikasse pressitud väljendusrikkust kaunis igav jälgida. Filmi puhul on see aga kompliment. Võibolla mängib siin oma osa näitlejaskonna aastaid kestnud seebiooperikogemus.
Probleem seisneb hoopis lähtesituatsiooni piiratuses. Siin on küll täidetud kõik klassikalise dramaturgia nõuded – aja- ja tegevuskoha ühtsus, tundmatu võõras ja intriig, mis kutsub esile psüühilise avanemise. Kuid kolme muutujaga võrrandi lahendusvariantide hulk ei saa olla teab mis suur. Täispika filmi ajamahu täitmiseks tuleb doseeringut suurendada ning iga järgmine lahenduskäik on ebaveenvam kui eelmine. Psühholoogilise draama þanrireeglite järgi peavad karakterid enesest pidevalt uut infot lekitama, vastasel korral kaob intriigist pinge. "Ristumine peateega" tegelased aga ammutasid oma reservid juba poole peal tühjaks ning edasine oli ainult eelneva lärmakamas vormis ülekordamine. Gangsteri ilmumine filmi lõpus oli kui deus ex machina, meeleheitlik puänt, mis lõpetas selle pikaksveninud inertse paigalringluse. 
Suletud ruumis lahvatav kolmnurkne kiredraama pole mingi uus lehekülg eesti kinos, meenutagem kasvõi Kallase – Neulandi "Corridat" või Strindbergi – Kolbergi "Võlausaldajaid". Ka "Ristumine peateega" põhimotiiv pole eriti originaalne, biitlite lausungi "can’t buy my love" kummutamine on leidnud selgema väljenduse Adrian Lyne filmis "Indecent Proposal", kus Robert Redfordi miljonär oli valmis maksma Demi Moore’i kallimale miljon taala, et saada temakesega ühe öö veeta.
"Ristumine peateega" jääb oma moraalset korruptsiooni lahkavas moralitees pinnaliselt konstateerivaks. Ta ei kasuta mudelolukorda psühholoogiliseks süvauuringuks, ei liialda analüüsi ega eksperimenteerimisega, vaid tõdeb kibedalt nagu Jaan Kaplinski taoline madala valulävega loovhing – eetilised imperatiivid on tänapäeval vaid konventeeritav valuuta, armastus annab havi käsul järele ahnusele, inimolemus ei ole ontoloogiline antus, vaid sotsiaalselt painduv konstruktsioon, kõige kohal irvitab Kauka jumal ehk Kuldkalake jne. "Kõnekad" on filmi tänapäeva mentaliteeti peegeldavad kujundid – mobiiltelefon, pizza, dollar, relv ja Jaguar. Suhtumise võtab kokku Jaan Tätte hüüatus: "Esimene asi, mida ma endale selle raha eest ostan, on mobiiltelefon". Kuldkalakese figuur oleks võinud sel juhul veelgi enam alasti tähenduslikkuses ilmuda – miks kasutati ainult Andres Tarandi häält, mitte teda kui füüsilist isikut? Või näiteks Edgar Savisaare näitlejavõimeid. Oleks ühemõttelistele sotsiaalsetele allüüridele lisaks saanud veel päevapoliitilisi implikatsioone.
Lisades eelkirjeldatule Sojuzmultfilmi dubleeringut meenutava järelsünkrooni, telefonisaundiga helitausta ja ebasujuvad montaaþikohad, on tegemist igati tubli ja normaalse eesti filmiga. Ilma irooniata – kõrgtehnoloogilise ameerika kino kõrval võib eesti filmi võlu teinekord peituda tema teostuslikes puuetes. See ergab siiruse järele nagu puust nikerdatud vokk standarddisainis õmblusmasina kõrval.