Putukapüüdjad ja kalamehed
 
Diktaator Andrus Eelmäe ja kindralstaabi ülem Ago Anderson.
Josef ja Karel Capek. “Putukate elust”. 
Lavastaja Jaan Tooming, 
kunstnik Albert Gulk, 
helikujundus  Janek Vlassov.
Esietendus 16. jaanuaril Endlas.
Jaan Tooming, kes pikemat aega on lavastanud Tartus ja Viljandis, on hooajal 98/99 töötanud koguni kahe uue trupiga: Tallinna Vanalinnastuudios oli selle tulemiks "Victor ehk Laste võim", Pärnu Endlas "Putukate elust".
Tooming, kelle tõdemuste järgi on lavastaja vaid draamateksti võimendaja, on valinud rahuloleva kuurortlinna jaoks müsteeriumi, milles inimlikud nõrkused on võimendatud putukatest tegelaskujudeks. Voorusi laval polegi, mistõttu üldpilt kujuneb raskepäraselt lõbusaks. Sest mainitud tegelaskujud on inimliku rahulolu tasandilt viisakalt/pööraselt (välja)naerdavad.
Tundub, et peategelane on Hulkur (Tõnno Linnas), Homo sapiens, kes astub hetkeks voolust välja, sest ta on purjus ja tüdinud. Tema ei esinda ka kauneid voorusi, mis lubaks teda nimetada Inimeseks. On haisev tüüp, keda herilane ei taha oma vastsele sööta, on nagu maa, nagu parasiit, nagu lill. Piisavalt eriline tüüp, et jõhkardina, erilisena äratada liblikates paanilisi kirgi.
Müsteeriumi mängitakse Albert Gulki kujundatud suure lava maailmas. Kursi koolkonna liikmena identifitseeruv kummaline kunstnik on tuntuks saanud suuremõõtmeliste ja tõenäoliselt fantaasiarikaste pliiatsijoonistustega. Seal esinevaid tegelasi võib ära tunda Endla laval või vastupidi. Vähem tuntud on Gulk joonistuste koloreeritud variantidega (värvipliiatsid, vesivärvid), kus toonid on piisavalt intensiivsed, et summutada võluv joon, ent küllalt määrdunud ja vastukäivad, et mitte moodustada omaette väljendustasandit. 
Lavakujunduses avalduvad Gulki joon ja värv paremini kostüümides. Sageli saadab tegelaskuju lavaleilmumist kostüümi tõttu üllatuselevus saalis. Nii muutub müsteerium II vaatuses omamoodi kirevaks showks, palaganiks inimlikest nõrkustest ja julmustest.
Dekoratsioonides, eriti taustamaalides, ei mängi aga fantastilis-naivistlik laad enam kaasa, pigem muutub poriseks või häirivaks fooniks. Usutavasti oleks visuaalne efekt olnud mõjusamgi, puudunuks foon ja suurem osa kila-kola laval, olnuks ruum markeeritud näiteks valgusega, slaididega vms.
Liblikate riik on lõbu päralt, armumängudeks. Peibutamine ja paaritumine on peamine. Toominga lavastus on niigi jõhkrat armumängu teksti tegevusliku rämedusega veelgi võimendanud (sünkroonis kostüümidega). Utreeritud seksuaalne jaht liibub tihedalt surmaga, sarnanedes paljuski inimseste eluga. Liblikate patta pannakse ka luuletajad (Felix – Meelis Sarv), lembeõhkajad. Lavastuse rämeduses muutub see siiski tuttavlikuks halvustamiseks, nii et ei mõju enam isegi naljakana. Ago Andersoni Otakar, valge paks tolmune kiimanägu, naerutab publikut ansamblist välja langemata. Rämeseksuaalsetena kannavad välja ka Laine Mägi Apatura Iris ja Katrin Valkna Apatra Clythia. Ei muutu kardetavalt rõvedaks. 
Saagitsejate riigis kasvab hoolitsuski kellegi arvel priiskamiseks, õnn võrdub vara ja kõhutäiega, ning see on mõistagi halb. Kunagi ei tea, kui pikk on teise arvel õnn, kelle küljest keegi paremaid palakesi näkitseb. Eri liinid põimuvad, kohtuvad kellegi urus või maos. Teiseks vaatuseks on küllap vaatajagi harjunud lavastuse rämedusega. Seda tragikoomilisemana astuvad Herilane (Ahti Puudersell) ja Parasiit (Ago Anderson) korraks "Putukate elust" välja, võtavad maskkiivrid peast, tõstavad putukate nagina inimstevaheliseks arutluseks, valmist koorub draama, nukk ärkab kui ellu. Siis aga pannakse maskid jälle pähe, jätkub pöörane jaht. Inimene maskeerub.
Hulkuri, Herilase ja Parasiidi  osutubki nauditavaimaks ning sellele järgnev rahulolematu parasiidi triumf II vaatuse lõpus lavastuse kulminatsiooniks. 
Teatraalne, nauditav ja tuttavlik on rämedusele vaatamata Sitasitikate paar (Helle Kuningas ja Feliks Kark). Nende tants pallikese ümber, rõõm ja mure (1 on hea, 2 parem, peaks 3 olema) on siiralt tobe. 
III vaatuse sipelgate sõda võimu pärast on oma 80. aastate ETV telelavastuse ruumis luitunud ja eriti karikatuurne, mõjub väsitavana ja liigagi tendentslikuna.
Tendents, tundub, on halb sõna. Oma akadeemiliselt tähenduselt (suunitlus, teadlik kallak, kavatsus) ometi Toomingat iseloomustav, grammigi midagi ette heitmata. Ei häbene Tooming oma arvamust, ta ei karda olla räme, "eluvõõras". Toominga teater pole elu peegeldav, pigem destilleeriv. Seda kanget, söövitavat teatrit, mis tihti hõrgult lõhnab, pakub ta enamasti sellises koguses, mis võiks tappa 20 hobust. Kuid inimene, teadagi, koosneb suures osas veest. Nii lahjendab ta Toominga spiriti vastavalt võimetele ja soovile kas haisvaks puskariks või peeneks viinaks. Jääb ellu ning järgmisel päeval ei valuta isegi pea.
Niisiis, sipelgate sõda. Maailmas mängitakse sõjad läbi arvutis ning sõja reaalsus on tsiviliseeritud maailmas muutumas müüdi (ajaloofiktsioon) ja mängu (simulatsioon) vahepealseks manipulatsiooniks. Pole ime, et see Toomingat ärritab. Ärritas ka vendi Capekeid. Kuid nende sõjakirjeldused mõjuvad õõnsalt. Pärastsõjaaegsete põlvkondade  saatust ei kujundav mitte katkestused (1940 –1944), vaid hüpe (1980/90). Nii kajab see tühjalt vastu, sest teadmine, et kuskil käib sõda, ja las nad tapavad, on valdavalt ellujäämise ja äraelamise rahuks surutud ükskõiksus.
Hulkuri õhkav paatos on nende jaoks võõristav ja piinlikki – kuidas võib üks inimene laval nii kaua rääkida, kõik ära rääkida. Nii kisub ideedraama poole. Mis tekitab võõristust ja hirmu – et tahetakse jälle ära panna. Publik pistab pea vee alla ja võimas teater, destillaat, tapab kalu. Nii võib kergesti vastuvõtuaktist saada konksukese asemel võimas lõhkelaeng, millega saab Kristuse jälgedes käies püüda nii kalu kui inimesi, kuid surnult. 
Sant variant igaveseks eluks. 
Ivar Põllu