Varietee või Frankenstein
 
Peeter Jalakas dekadentlikku miljööd kujundamas.
NYYD Ensemble alustas koostöös rahvusooperiga uut, viiest kontserdist koosnevat sarja “Avangard või dekadents?”. 22. jaanuaril jõudis Estonia lavale muusikaetendus “Variété. Frankenstein!! Õudne kontsertetendus” Kageli ning H. K. Gruberi muusikaga, kus kolmanda osapoolena tegi kaasa von Krahli teatri trupp. Lavastas Peeter Jalakas, kelle koostöö dirigent Olari Eltsiga on varemgi ikka kunstisündmuseks kujunenud. 
Kõigepealt juhiksin tähelepanu sarja nimetusele, sest küsimusega “Avangard või dekadents?” seatakse kuulaja teadlikult valiku ette: soovite seda või teist – habe või juuksed? Näiteks küsimus “Rahakott või elu?” ei jäta kontserdikülastajale ilmselt valikuvabadust, kuid “Avangard või dekadents?” jätab. “Olla või mitte olla avangardistlik dekadent, selles on küsimus,” ütleks selle peale Hamlet. Aga mis on üldse küsimus kui niisugune? Formaalloogikast lähtuvalt on küsimus lause, mis sisaldab määramatust ning ühtlasi selle kõrvaldamise nõuet (st. vastust). Küsimus “Avangard või dekadents?” sisaldab tõepoolest määramatust, kuid ei sisalda vähemalt Olari Eltsi interpretatsioonis selle kõrvaldamise nõuet. Kahes varemnähtud teleintervjuus Eltsiga jäi igatahes kõlama dirigendi mõte, et nii “avangard” kui “dekadents” pole üheselt defineeritavad mõisted ning võivad teatud tingimustel isegi kattuda. Umbes niimoodi võiks sõnastada sarja programmilisi lähtekohti.
Kuid kumba nägi kontsertetendusel vaataja – kas varieteed või Frankensteini? Loomulikult mitte kumbagi, st. ei ajaviitelist varieteekava ega verdtarretavat Frankensteini-õudukat. Argentina päritolu Saksamaal tegutseva avangardistliku helilooja Mauricio Kageli (1931) kontsert-spektaakel (helilooja määratlus) “Variété” (1977) oli lavaliselt üles ehitatud tsirkusenumbrite jadana, millel puudus küll igasugune seos tegevustiku tähenduses, kuid samas oli sünkroonsus muusikaga siiski jälgitav. Vello Vaheri kujundatud tsirkusenumbrite all tuleb siin mõista mitte lihtsalt hookus-pookust või ühel jalal seisvat elevanti, vaid mõnedel juhtudel tsirkuseetenduse paroodiat ning teistel väliselt aloogilisena, pigem dadaistlikult mõjuvat tegevust. Laval toimus kogu aeg midagi ning mõnikord isegi nii tempokalt, et silmi ei saanud ära. Kuid kõik need stseenid olid kuhugi absurdi deformeerunud ning balansseerisid kusagil ekspressionismi ja absurditeatri piirimail. 
Tõmbaksin siin ühe paralleeli kunstilise dokumentaalfilmi rajaja, omaaegse vene montaazigeeniuse Dziga Vertovi tummfilmiga “Inimene kaameraga” (1929). Ka siin toimub filmilinal kogu aeg midagi: inimesed lähevad tööle, tuletõrjeauto kihutab, keegi ostab saia, tramm sõidab jne. Väliselt ei seo neid stseene mitte miski, ka stsenaarium puudub. Kaamera filmib otsekui juhuslikult, ometi on filmi montaazis tajutav oma kindel rütm ja korrastatus. Ning teine paralleel – dokfilm küll, kuid Vertov deformeerib neid stseene aeg- ja kiirvõtete ning montaazitrikkidega. Umbes samast põhimõttest lähtus ka “Variété” lavastus. Iseenesest on muidugi huvitav, et Kagel – tundes huvi mittekonformse muusikateatri vastu – taasavastab lavastuslikke printsiipe, mille juured on tegelikult 1920. aastate ekspressionistlikus teatri- ja filmikunstis.
Kageli muusikat sellele etendusele võibki põhimõtteliselt (mitte helikeelelt) võrrelda filmimuusikaga – muusikanumbrite kujundlikkuse ja ereduse aste oli küll selline, et “Variété” helindid sobinuksid illustreerima ükskõik millist visuaalset pilti, filmi või pantomiimi. Kuivõrd Kageli väljenduslaad on avangardistlik ning kuivõrd dekadentlik, oleneb muusikanumbrist. Näiteks episoodi “Neiu kiigel” helindid häälestavad publiku samale lainepikkusele, mis teise argentiina helilooja, Astor Piazzolla “Tango ajalugu” – nostalgiliseks kultiveeritud, pisut blaseerunud kõrgseltskonna klubiatmosfääri omale. Teiste sõnadega õhustikku, mida tänu blaseerumusele võib täie õigusega nimetada ka dekadentlikuks. Sest mis iseloomustab dekadentsi kui (eelmise) sajandivahetuse kultuuriloos languseks peetud perioodi? Kindlasti küllastumine ja rafineeritus, mis omakorda põhjustab huvitumise kõigest eba- ja üleloomulikust ning mõnikord ka haiglastest elunähtustest. Tsirkusenumbrid lavalise tegevuse kandjana on “Variétés” selles mõttes juba a priori sobivad, kuna tsirkus tuginebki ebaloomulikule (mis on loomulikku jäneste torukübarast väljatõmbamises?). Ning Peeter Jalakas on oma lavastusega suutnud dekadentlikku miljööd nii kujundada kui edasi anda väga tõetruult – kogu sellele nähtusele iseloomulikus küllastunud lõtvuses ning irreaalsuses.
Sama võib öelda ka H. K. Gruberi (1943) poolt H. C. Artmanni lastevärssidele kirjutatud “Frankensteini!!” (1977) lavastuse kohta. Kui Kageli “Variété” on selles mõttes päris kindlasti varietee, et etenduses puudub süzee, siis Gruberi “Frankenstein!!” on ühise temaatikaga kupleede tõttu pigem ühe peategelasega kabaree-revüü. Kupletisti rollis esines ajastutruult (fraki, torukübara, valgete kinnaste ja valge näogrimmiga) ning pilkupüüdvalt (efektse näitlejatöö ja liikumisega) Ardo Ran Varres, kelle numbrid kõlasid nö. kõnelauluna. Von Krahli nimelise Ooperi- ja Balletiteatri operetitrupi näitlejad kehastusid samal ajal kord preili Draculaks, kord kauboiks jne. – ikka vastavalt vajadusele.
Koomiliselt mõjuva lavastusliku võttena kasutas Jalakas varjuteatri elemente. “Väike hiir, väike hiir, vahedalt kui laserkiir, näksib silmad peast: ennäe, mitte mõhku ma ei näe!” kõlab kuplee ning näitleja pea külge kinnitatud õhupallid näivad varjusiluetil Miki-hiire kõrvadena.
Gruberi helikeeles on tunda nii olustikumuusika kui jazzi hõngu, eriti kahes etenduse lõpus kõlanud laulus ooperist “Gomorra”. Viimase neist esitas Olari Elts ise – prozektorikiirte vihus ja püstol käes nagu meie õudse aja kangelane. Laulis oma laulu ära ja siis käis ka pauk. Pihta õnneks keegi ei saanud ning seejärel kõlas juba aplaus, millesarnast nii Olari Elts kui NYYD Ensemble vaevalt on varem kuulnud. Küsitav, kas Estonia teatrimaja seinadki. Täitsa õudne lugu!
Igor Garšnek