Ivan Goll. Eurokokid. LR 1999, nr. 10.
Perioodika, Tallinn 1999. Tõlkinud Aadu Hurt. 64 lk.

Euroopa on vana ja haige. Jõuetu. Temast idas laiutab elujõuline Ida ja läänes elujõline Lääs. Ivan Goll tuvastas juba 1928. aastal, et Euroopa on nakatatud eurokokkidest. See on raske haigus, mille peamise sümptom on kõikjal elavad surnud. Euroopa jumalad on ka surnud. Goll, enda meelest viimane unistav eurooplane, hulgub mööda kodumandrit ringi, nentides, et me ei tea selle Jumala nime, kes meid karistaks. Me peaksime ta kõigepäält kaubamajade vaateaknailt välja valima, kas risti või köie. Aga sellest ei tule midagi välja, sest Minu kreeka jumalatel puudub tuli ja minu tulel puuduvad jumalad. 
Kuhu on kadunud kõikvõimas Zeus, kes Europe kord kavalusega idast röövis? Zeusi ei ole. Ka sellele jumalale saabus kord lõpp nagu tema isale Kronosele ja selle isale Uranosele. Zeus on pidanud alla vanduma endast võimsamatele, kuid hoopis teisest sugupuust jumalatele. Kas niiviisi maksiski Ida Zeusile Europe röövimise eest kätte? 
Kättemaks kättemaksuks, aga nüüd on Europe üksi jäetud, kurb, vananev, igatsev ja haige ning kannab kunstipärast punast jõhvparukat. Euroopa sümbol on vägivaldselt võetud naine, passiivne ja jõuetu, paradiisist mitte küll välja aetud, aga sealt siiski vägivaldselt ära toodud. Europe-Euroopa hing on seega haavatud ja Ivan Goll on oma "Eurokokkides" end temaga samastanud. Golli luulelisel moel kirja pandud mõtted võiksid tegelikult olla ka Zeusi poolt hüljatud Europe mõtted, pidepunktita, tegeliku kodumaata, end ikka võõrana tundva kaunitari mõtted, kelle kunagine väärtus seisnes silmipimestavas ilus, aga nüüd ollakse miskipärast sellest ilust kas tüdinenud või pole seda enam lihtsalt olemaski. Isegi ugrimugrilane teab, et ilu ei panda padaje. Ja nii ei teagi Euroopa hing, st. Õhtumaa vaim, mida endaga peale hakata. Kas ma olen terve või haige? Kas olen algus või ots? Kas olen loodus või selle mõrtsukas? Ma loen Ülemlaulu ja õhtulehte. /---/ Ma himustan kõike: budistide vesiriisi, juudi sabatiõhtute magushaput karpkala, pesemata kätega preestri ulatatud lääget oblaati, "Tour d’Argent’i" parti, Delose metsikuid viigimarju./---/ Ma tuhnin oma kontinendi minevikus nagu kaltsukorjaja. Kõikjal komistan ma hauakividele. Kõikjal säilitatakse roostetanud münte, kõdunenud raamatuid, Kristuse risti naelu ja ürginimese relvi nagu pühi reliikviaid. /---/ Haudu, haudu otsime me.
Eurokokk on batsill, kes paneb nahka euroopa kultuuri. Seesama, kes ükskord selle mandri surma põhjustab, kõigepealt aga tema elujõu röövib. Eurooplane kardab Ameerikat, selle elujõudu ning nooruslikkust. Irooniline on, et Golli romaanis avastab eurokoki Ameerika professor – Ameerika tunneb ikka Euroopa pärast muret, tundis enne II maailmasõda ja tunneb ka praegu, mil siin käib jälle sõda. See on passiivse, mahasurutud Europe vaim, mis hõljub Euroopa kohal. Europe-Euroopa vajab kellegi hoolitsust ja kaitset: Ma igatsen Jumalat, kes mind ähvardaks ja siis jällegi mind oma peost toidaks. Maha vabadus. Ma kisendan diktaatori järele, kes mulle ütleb, kes ma olen. Europe on tegelikult oma hingelt Idamaa naine ja aeg-ajalt lööb tal see vaim tugevalt välja, siis juhtub Euroopas hirmsaid asju.
Kaasaegse Euroopa kultuuri südameks on ikka peetud Pariisi. Golli järgi tuleb aga välja, et sealt ongi eurokokid levima hakanud. Kõigepealt leidsin ma eurokokke Nôtre-Dame’i kiriku tornidest. Ma avastasin seal kivi haiguse, mida seni polnud märgatud veel ainsaski maailma ehitises /---/ Väljast pole midagi märgata, kivi ei murene, ei leidu lõhesid ega õõnsusi. Aga seestpoolt muutub kivi üdini mustaks, kaotab sisu ja kaalu ning sarnleb käsnaga, mis on imenud enesesse kogu linna suitsu ja pisarad. Nôtre-Dame /---/ on kujuteldav hoone,millest tegelikkuses pole enam mingit kasu, sest seal puuduvad usk ja Jumal: eurokokid on need nahka pistnud. Ja esimene elusolend, kellelt eurokokke leiti, oli – oh õudust küll! – vana eesel. Loom, keda seostatakse Kristuse sünniga, kes oli kunagi nii tähtsa sündmuse, tookord uue ajastu sünni tunnistaja, vajus ühel hommikul lihtsalt kokku nagu halvasti ehitatud tellingud, ei löönud enam kabjakestega takka üles, heitis hooga maha. Aga ta polnud surnud, ta silmades hõõgus endiselt elu./---/ Nõnda oli eeslike veel ainult pundar konte, kaetud nahaga, mis kõrvadel, turjal ja saba juures nägi välja otsekui pargitud. Aga ta sisemuses olid kopsud, süda ja maks ammu hävinud ja kadunud .... Evangeelse taassünni kuulutajast pole ilmselt enam asja rõõmusõnumi kuulutamiseks ja on küsitav, kust selline rõõmusõnum üleüldse tulema peaks, kui minategelase näol on tegemist allakäigu Õnnistegijaga, hukatuse prototüübiga, kes mööda Euroopat ringi liigub. Ameerika professor aga kiidab eurooplase allakäiku takka: 0n ülimalt tõenäoline oletada, et nagu kivid, vana raamat ja eesel, olete teiegi sisemiselt täiesti tühi. Kindlasti pole ka teil enam maksa, südant ega hinge. /---/ teis pole enam auahnust, usku ega armastust. /---/ teil pole enam ka kohusetunnet, aukartust vanemate ja Jumala ees, respekti, arukust, kombeid ega eesmärki? Te põete tühjusetõbe, mida on ka igavuseks nimetatud /---/ Te olete kõigeks võimeline, /---/ nii enesetapuks kui ka mõrvaks. Viimane lause võiks käia nii otseselt minategelase kohta kui ka Euroopa kohta üleüldse – lähiajalugu on tõesti näidanud, et Euroopa on mõlemaks võimeline. Igavus on teine epideemia, mis teeb Euroopa allakäiguküpseks. Igavus on iga tsivilisatsiooni lõpp-produkt. See on suurte mõtlevate rahvaste arterioskleroos. Ikka saabub hetk, kui Jumal ise, olgu ta nimi siis Zeus, Seebaot või Zoroaster, eneselt pärast maailma loomist küsib: "Õigupoolest, milleks see kõik?" Ta haigutab ja tambib kõik maatasa. Sedasama teeb inimene oma tsivilisatsiooniga. Igavus on seisund, omane rassile, kes enam ei usu, kel aga sellest hoolimata hästi läheb. Igavus on see, kui kontinendi kõik kellad tõrkumata näitavad õiget aega. Kui märtsikuus jälle õitsevad needsamad naiivsed lilled. Kui Balkanil puhkeb sõda. Kui Balkanil käib sõda, siis kaob igavus hetkeks Euroopast ning maad võtab ärevus – kuhu panna põgenikud, mida nendega teha, sest nad ohustavad heaoluühiskonda, soovides samuti sellest osa saada. Kui mitte kohe, siis ajapikku kindlasti. Aga heaolu on maailmas piiratud hüve. Nagu igavuski. Seal, kus inimesed palehigis oma igapäevast leiba peavad hankima, kus valitseb vaesus ja kus elatakse loodusele lähemal, ei teata ju, mis on igavus. Eurooplane võib sellest ainult unistada, sest Läbi siidi, läbi karusnaha veritseb liha. Euroopas hargnevad vaikivate loomade vahel igikauged draamad. Jah, oleksime me siis vähemalt loomadki ja sel kombel ebateadlikult maalähedased! Aga me kõik oleme üksi, lõputult ja päästmatult üksi. Maha seadused, maha riided. Kõik on ju lõpuks ükspuha. /---/ Varastagem üksteiselt, aumehed, nagu me oleme. /---/ Tantsigem nagu neegrid, jalgade, rindade ja kõhuga. Maha au tärgeldatud rinnaesine. Zeus sulges Europe Kreeta saarele, külvas ta kinkidega üle, kuid hoidis kui vangi hirmsa hiiglase Talose valve all. Millega Europe seal võis aega viita? Kas juba sellest ajast ei pärine Euroopat kummitav heaoluigavus? 
Ometi ka Euroopas Mass töötab, rügab, unustab. /---/ Aga töö on siin põgenemine vastutuse ja Jumala eest. Sestsaati kui müstiline usk Euroopast pagendati, püstitatakse ausambaid ratio’le, et risti millegagi asendada – Prantsuse revolutsioon nimetas oma jumalannat Mõistuseks, Vene revolutsioon oma moolokit Tööks. Aga Euroopa masin töötab tühikäigul – ta täidab kõhud võltsleivaga, ta ehitab õhukesest raudpaberist kunstipäraseid maju ... 
Võltsnaeratused, hädavaled, mis teevad kaasinimeste elu kergemaks, kombed, tavad – kõik see kokku moodustab võltsmaailma, tehiskeskkonna, mille vastu on aeg-ajalt tarvis protestida. Ei teagi, millal sai Euroopas alguse nüüdseks iga põlvkonna poolt korratav vaatepilt, kus Laudade taga istusid euroopa tsivilisatsiooni õied ja tegid meelega vastupidi sellele, mis kolm sajandit stiili, espriid ja viisakust neile külge olid pookinud. Need õrnad noorukid sõimasid üksteist kõige ropemate vandesõnadega. Nad kohtlesid naisi toorelt ja küüniliselt. Nad kõnelesid meelega vaid banaalsusi. Nad surmasid kõik selle, mida pidanuksid austama. 
Europe igatses Zeusi vangina vabadust ning oma kodumaad taga. Euroopagi hoiab kõvasti kinni vabadusest – justkui kartes Europe kurba saatust. ...meie ideaalitus loob meile ülima hüve, mille poole inimesed alati püüdlevad – vabaduse! Absoluutne vabadus on meie esimene ja viimane seadus.’Mina’ vabadus käib enne moraali, enne sõprust, enne Jumalat. Ja enne armastust. Eurokokkidest laastatud naistel polnud enam armastust kinkida. Sest ka see kuulub vaid igavuse valdkonda. 
Ja siiski on Euroopa heroiline. Ta võitleb oma vaimuga, mille nõrkusi ta juba tunneb, üksinda, isoleerituna, kõigist mõistmata, aga kuni oma surmani transatlantilise koletise vastu /---/ Ta võitleb streigi, keeldumise, pilke ja muige abil. Ta võitleb lagunemise abil oma vaimu eest, mida ähvardavad lämmatada Ameerika läänest ja islam idast. 
Nagu räägib legend, ei saanud Europe enam kunagi tagasi oma isa paradiislikele maadele. Tagasiteed ei ole, ja kui olekski, siis pole seda võimalik leida.