11. mail 1999 toimus Ivan Kuratovi muuseumis Sõktõvkaris Arvo Valtoni eestvedamisel kirjandusõhtu, kus esitleti Leelo Tungla ja Arvo Valtoni tõlgetest ning komikeelsetest originaaltekstidest kokku pandud raamatut "Neli komilannat". Neli luuletajat on Galina Butõreva, Aljon Jeltsova, Aleksandra Mišarina ja Niina Obrezkova. Muuseas kuulutati Valton mõnede ungari ja eesti üliõpilaste poolt parimaks kirjanikuks.
Erinevalt varasematest raamatuesitlustest Eestis viibisid seekord kohal kõik võluvad komi poetessid (kellegi sõnul eelistavat nad ise pigem sootunnusteta sõna). Õhtust võttis osa komi kultuuri koorekiht; oli vanemaid kirjanikke, näitlejaid, kunstnik Pavel Mikušev jt. IFUSCO-aeg tõi saali suure mitmekeelse publiku, õhtu toimuski komi, eesti ja vene (pisut ka mari) keeles. Kiidusõnu luuletajate ning raamatu väljaandjate pihta langes paduna ehk veidi slaavilikes tundepuhanguis. Luuletajad etlesid oma värsse Arvo Valtoni ning Kaia Prueli abil – viimased lugesid eestikeelseid tõlkeid.
Komide luule oli õhuline ja puhas, omandades erilise väärtuse just sääl – komikeelsena, komi vaimu kandjate keskel. Etnofuturismi võis lausa haista, kuigi siin valitseb üks suur oht, mida meilgi (lõunapool) unustama kiputakse – etnofutu jääb koos kirjanduse ja kunstiga eliidi mängumaaks, pisut kaugeks ja kummaliseks "tavainimesele", kes peaks ihu ja hingega selle vaimuga kaasa jooksma. Siingi sagis just kohalik kultuurieliit. Tol õhtul ma ei näinud isegi eriti palju komi üliõpilasi. 
Iga luuletaja suutis jätta endast erilise mälupildi: Galina Butõreva oli rahulik ja melanhoolne; Aleksandra Mišarina ründas mõnusa rahvaliku jutuga otse peale ning ajas terve saali naerma; Aljona Jeltsova oli kui kehastunud komi luule: pisut häbelik, ääretult luuleline, tasane – ta on kõigest kahekümneaastane, kuid paljud kiitsid teda kõige paremaks ja säravamaks; Niina Obrezkova, keda eestlastel on õnnestunud siinmailgi näha, jättis euroopalikuma mulje. Kuid see polegi oluline, kuidas nad meelde jäid – tähtis on see, et Komimaal on vähemalt neli aktiivset luuletajat (tegelikult muidugi rohkem), kes hoiavad taset, nii et me üldse saame kultuurieliidist kõnelda. Ning märkimisväärne osa on siin naistel – see on tegelik feministlik pöördumine maailmas, mitte mõni metategevus (räägime feminismist, kirjutame sellest) nagu meil.
Õhtu lõpetuseks kuulutati välja vaba lava, mida paar inimest ka julgelt kasutasid (teiste seas siinkirjutajagi – suur tänu Arvo Valtonile, kes tõlkis käigupealt ühe mu luuletuse vene keelde). Sai veel kuulda marikeelset rock-laulu ning komikeelset luulet, õhtu lõpus suheldi. Vabalt.
Ehk satute Sovetskaja tänavale (ma ei usu, et selle nime niipea muudetaks) ning kuulete komikeelset juttu; tõenäoliselt on need siis komi kunstnikud või muud rahvusliikumise aktivistid. Te olete osa saanud millestki ajaloolisest, sest 99 protsenti venekeelses linnas on see üsna haruldane juht. Ja tervelt neli komikeelset luuletajat korraga – see on juba midagi väga erilist.