Arvi Siig 8. XI 1938 – 23. XI 1999
Pärast pikka kurnavat haigust lahkus igavikuteele Arvi Siig. Novembrist
novembrisse, kui lähtuda poeedi elu ja surma märgistavatest põhidaatumitest.
Siig on nn. kuuekümnendate põlvkonnas suurte nimede seast
esimene manalateeline. Samas on ta sellest plejaadist ehk enam kui keegi
teine põlvkonnakeskne laulik. Ta tuli 1958. aastal kirjandusse kui
nooruk õhtuselt tänavalt, vihmast ja neoontulede peegelduste
vahelt.
Mõnedki tema esimestesse luulekogudesse (“Trompetisoolo”, 1962,
“Reporter värsikaameraga”, 1966 jt.) koondatud värsid said kultuslikeks.
Nende selge sõnastus ja meeldesööbiv värsivorm oli
mõistetav väga laiale lugejaskonnale. Hilisem Siig jääb
kirjanduslukku aga ennekõike oma rõhutatult sotsiaalse ja
maailma asjade pärast mureliku hoiakuga.Viimaseks jäänud
kogu “Valguse nimi” (1993) on aga täidetud juba eksistentsiaalsetest
puhasnukratest toonidest.
Siig eestindas mitmeid tähelepanuväärseid vene jt. rahvaste
poeete Majakovskist Jevtušenkoni. Viimasega näis teda siduvat tõsine
hingesugulus.
Ajakirjas Noorus töötades tegi Siig palju uute annete avastamiseks
ja toetamiseks. Ilmselt on see panus suuremgi kui praeguses pealiskaudses
ajas välja võib paista. Hea kolleeg oli Siig Kirjanike Liidu
aseesimehena.
Arvi Siig oli oma aja laulik. Ilmselt märgistavad tulevikus selle
taanduva aja värve ja lõhnu kindlasti ka mõned tema
kirkamad luuleread.
Eesti Kirjanike Liit

|