Anu Juuraku installatsioon “Kaleidoskoop” on leidnud kaks tõsist vaatajat.

"Kunstisuvi" on vastu pidanud viis aastat – piisav aeg, et teha mõningaid üldistusi. Eesti omapära on ülisuur Tallinna-kesksus, kuid muutused on juba alanud. Iseseisvas riigis on regioonid läinud isepäisemaks, esile kerkib aktiivseid inimesi ja põnevaid ideid üle kogu maa. Missioon? Vajadus? Vabadus?
Ilmselt sattus "Kunstisuve" idee õigel ajal viljakasse pinda – vajadus sellise ürituse kestmise ja kasvamise järele suureneb iga aastaga. Võib öelda, et "Kunstisuve" on tellinud Pärnu, Kuressaare ja Haapsalu ning see on kasvanud nende linnade võimalustele vastavalt.
"Kunstisuve" üldidee näib töötavat: suvel rahvas liigub (sise- ja välisturistide arv on peaaegu võrdne) ja kuurortlinnad on eluliselt huvitatud kultuuriprogrammidest. Kunstnikud on provintsikartusest üle saanud ja eksponeerivad seal oma töid järjest suurema mõnuga. On tekkinud oma väike fännklubi, kes suve jooksul kõikide linnade kollektsioonid üle vaatab; igasse linna moodustunud kindel korraldajate grupp ja toetajafirmad, kellele normaalne kultuurisuhtlus oluline. Korraldustöö on kulutanud aega, närve ja energiat, aga midagi ka vastu andnud. Asjadele ja sündmustele mitte ainult oma ego tasandilt vaadates saab neid ka ise nautida. Kunstniku enesekeskse vaatenurga nihutamine on andnud laiema arusaamise toimuvatest protsessidest, aidanud mõista-sallida uut ja võõrast, teinud rikkamaks. Jõudu annab ka ettevõtmise vajalikkus, mis ilmneb linnade surves ja kunstnike huvitatuses. 
Põhimõtteks tolerants 
"Kunstisuve" näitustel on olnud kõikvõimalike kunstisuundade teoseid. Kui alul oli tolerants pigem intuitiivne, siis aja jooksul on sellest saanud printsiip. Vabade valikute ajastul on ilmnenud eestlaste kalduvus korporatiivsusse, seda ka kultuurisfääris. Erinevad suundumused, rühmitused, erialad askeldavad omaette. Kirjutava kunstimeedia maht on väike ja samuti kildkondlik, laiemat kajastamist leiab üsna väike osa kogu loomingust. Teoreetikute kirge ära tunda ja ärgitada kohapealseid paralleele maailmakunstiga võib küll mõista, kuigi mitte alati ei tugine hooajaliselt esilekutsutud ja samas etableeruvad trendid kunsti loomulikule arengule. Kui keegi peaks otsustama meie kunsti üle vaid ajakirjanduse põhjal, võiks jääda mulje, et kuna Eesti on nii väike, on siin üksmeelselt valitud vaid üksikud arendamist väärivad suunad.
Ühe kunstniku kohta vaid kaks vaatajat
Tegijate ja tegevuse kajastajate korporatiivne nääklemine on segadusse ajanud ka publiku. Eestis on niigi vähe kunstist tõsiselt huvitatud inimesi – Tallinnas 800, Pärnus 200, Kuressaares 70 ja Haapsalus 50, kogu riigis arvatavalt umbes 2000. Seega tuleb ühe aktiivse kunstniku kohta kaks tõsist huvilist. Antagu andeks see arvudega spekuleerimine, kuid vähemalt osaliselt on selle taga kogemus. Kunst on, ja mitte ainult meil, kulgenud meelelahutuse rubriiki, aga seda siiski välistegurite mõjul. Asjaosalistelt oleks õigus oodata püüdu sellist suhtumist muuta: ehk oleks see vaatajat julgustav kultuuriajakirjanik või spetsiaalselt kureeritud projektid laiemale publikule, võibolla muutus koolide kunstikasvatuses (ei õpetataks vaid vaaraodeaegset, vaid ka kaasaja kunstis toimuvat), mille tulemus võiks olla kunstikogude sünd meie mitmes sajas tuhandes kodus; kindlasti aitaks kaasaegse kunsti muuseumi valmimine. Tallinna ühiskondlikes hoonetes eksponeeritava kollektsiooni loomine võiks olla alguseks protsessile, mida järgiksid teisedki – aja jooksul kasvaksid linnade kollektsioonid arvestatavaks, saaksid museaalse ja kasvatusliku tähenduse kandjaks regioonis jne. Kõik on ju kultuurimaades käies kadestanud kaasaegse kunsti muuseume Tallinnast palju väiksemates asustatud paikades, rääkimata pealinnadest.
Pärnu on tõusuteel
Nüüd tagasi "Kunstisuve" linnadesse. Senise külastusrekordi on püstitanud Kuressaare Raegalerii – üle 5000. Kuressaare on imeline koht näituste tegemiseks. Linnakodanike endi kunstihuvi on küll leige, seevastu külaliste oma suur. Küllap mõjub meretaguse maa eriline atmosfäär ja asjaolu, et saarele ei saa tulla möödaminnes. Linna iseloomustab anonüümsuse puudumine, kõik pakutav on kompaktselt koos, distantsid lühikesed. Suvel aktiviseerub elu mitmekordselt ja mida aeg edasi, seda paremini oskab linn oma külalisi vastu võtta. 
Pärnu tundub peale Tallinna kõige kiiremini arenevat ja eriti huvitavaks on läinud sealne kunstielu. Linnas toimub midagi kogu aasta vältel. On raske üle hinnata Mark Soosaare jõupingutusi erinevatel rinnetel ja tahaks loota, et realiseerub Chaplini kaasaegse kunsti muuseumi projekt. Samas on tuntavalt aktiviseerunud noorte tegevus Academia Non Grata tõttu. Paljud noorkunstnikud on tänu sellele sidunud oma tuleviku Pärnuga, see omakorda annab uut jõudu sealsetele vanematele tegijatele. Arvatavasti on ka "Kunstisuve" näitustel oma panus selles arengus. Praeguste plaanide järgi kasvab eelmise suve rahvusvahelisest väikegraafika näitusest aastaks 2002 (milline number!) Pärnu International Small Print Triennale. Linna suvemiljöös domineerib praegu küll veel lustiv pealinna fraier, kes huvitub põhiliselt kõiksugu rannafestivalidest, aga see võib muutuda.
Haapsalu Linnagalerii on Eesti üks paremaid ja häid näitusi toimub seal tegelikult aastaringi. Eelmisel KS-l õnnestus ekspositsioonipinda kultuurikeskuse teiste ruumide arvel mitmekordistada ja tekitada tõeliselt suur kompaktne näitus. Selgi suvel üritame uuesti samas mahus. Kuid aastaringsele korralikule teenusele vaatamata on linnaelanike kunstihuvi vähene ja üllatavalt on seda ka linna külaliste oma. Suviste kõrgetasemeliste muusikaürituste publikuks on tuhanded kultuurihuvilised inimesed, kuid vabatahtlikult satuvad neist näitusesaali üksikud. Viiulipäevade mõned kontserdid toimuvad galeriis ja siis küll vaatab sadakond inimest mitu tundi järjest ka taieseid. Haapsalul on tegelikult eeldusi luua imago just kõrgkultuurile (lähedus Tallinnale, väljakujunenud muusikasündmused, rannalõbude puudumine). 
Kirjeldatud korporatiivsus valitseb kahjuks kogu kultuuris: muusikahuviline ei tee eriti välja kunstist ja vastupidi. Kurb perspektiiv, kui iga kultuuriharu peaks koolitama endale spetsiaalse huvilise: performantsivaatajate kool, videokunstihuviliste kool, graafikanautijate kool, sotsiaalse sõnumikunsti tarbijate kool jne.
"Kunstisuve" tulevik
Lõpetuseks mõni sõna "Kunstisuve" sisulisest arengust. Projekt algas Pärnus 1995. aastal traditsioonilise ühisnäituse vormi jätkajana, vaid selle erinevusega, et osalised olid kutsutud. Esimesel aastal oli probleeme: osa autoreid ei soovinud üldse esineda provintsis, paljud tõid vanu töid, organisaatoritel polnud kogemusi jne. Siiski näitus õnnestus ja tuleb au anda Pärnu julgusele ja usaldusele uue asja suhtes. Sellega oli protsess käivitunud; järgmisel aastal tuli ettepanek Kuressaarelt ja sellele järgneval Haapsalult. Oleme täheldanud omapärast iseeneslikku institutsioneerumist, justnagu "Kunstisuvi" omaks kohustust teostada kogu kultuuri regionaalpoliitikat – küsitakse nõudlikult: aga miks te ei tee näitusi Narvas, Võrus, Tartus, Rakveres?
Kuna suvenäitus toimub neis kolmes linnas samaaegselt, on organiseerijate mängumaa üsna põnev – peab koostama vähemalt kolm eriilmelist kollektsiooni ning jälgima ka tervikut. Näitused paiknevad siiski ühes piirkonnas ja suveturisti liikuvust arvestades pole raske kõiki väljapanekuid külastada. 
Organisatoorselt oleme lapsekingadest välja kasvanud ja liigume täpsemate, sisuliselt kureeritud üksiknäituste suunas. Tolerants ja positiivne üldtonaalsus on jäänud endiselt tähtsaks, üha olulisemaks on aga kontseptsioon. Soovides siiski tervikpildis pakkuda foorumit võimalikult paljudele erinevatele sõnumitele, üritab "Kunstisuvi" üle olla kildkondlikust killustatusest ja kõigile meeltele lahedamal suveajal tutvustada üht võimalikku läbilõiget eesti kunstipildist. Sel suvel kureerivad "Kunstisuve" üritusi Agur Kruusing, Mari Sobolev, Veerle Van Durme, Terje Ojaver, Toomas Mikk, Aleksander Bauman, Karol Kallas, Sirje Eelma ja Rait Prääts.
Oleme teinud ja teeme ka edaspidi katseid kunsti ja tarbija lähendamiseks. Ehkki on ette tulnud mitmeid helgeid momente, on siin veel palju tühja maad ja normaalse kunstituru tekkeni läheb veel aega. 
Kunstimõistmise suurendamise osas on "Kunstisuve" roll olnud mõjus. Aastatega lisandub kohalikke huvitatuid ja põnev on olnud jälgida ka sponsorite arengut. Samuti on nii üks kui teine korduvalt esinenud kunstnik huvitavalt arenenud ja tahaks loota, et selles on ka "Kunstisuvel" esinemisvõimaluse pakkujana oma osa. 

Välja antud kolm värvitrükis kataloogi ja üks buklett, 1 mustvalge kataloog, 1999. aastal üks värvikataloog jt. trükiseid. Ühendus Kunstisuvi on mittetulundusühing, mille eelarve täitub eri allikatest (linnad, sponsorfirmad, kultuuriinstantsid).