Vija Zarina ja Kaspars Zarinši maalid Tartu Kunstimuuseumis kuni 9. V. 
 

Vija Zarina. Kummaline tunne. Akrüül. 1999.

Finlandiseerumine on teatud mõiste välis- ja välismajanduspoliitikas. Vaadates seda kultuuri vallas, võiksime selle all täheldada tänuväärselt tihedaid sidemeid soome kultuuriga. Ülevaade põhjanaabrite juures toimuvast läheb päev-päevalt paremaks. Kasutades Tallinna Kunstihoone näituste kuraatorite väljenduslaadi, pole meil enam "vingemaid" kunstnikke Soomest võttagi, kes veel siinmail näitamata oleks. Ühest küljest avaneb seega teatud osale kultuuritarbijaist Põhjamaade (lisagem siia juurde ka Rootsi ja Taani) kaudu aken euroopa või maailma kultuuri, sest kõigile pole ju antud võimalust käia seda ise oma silmaga kogemas. Ometi on laias maailmas toimuv sedavõrd kirjum, et kitsukeste raamidega Põhjamaade aknast sissevalguv maitse kipub jääma ühekülgseks.
Tartu kunstimuuseum eelistab lõunanaabreid
Tartu kunstimuuseum on viimastel aastatel üritanud minna seda teed, et vähemalt korra aastas näidata ida- või lõunanaabrite juures toimuvat. Nii oli mullu eksponeeritud sugugi mitte vähetuntud maalija Vladimir Ovtšinnikov Sankt Peterburgist. Tänavu soostus M. K. Ciurlionise rahvusmuuseum Kaunasest siin eksponeerima oma kogudest iseseisva Leedu graafikat Teise Maailmasõja eelsest perioodist. Jätkuna tunamullusele nelja läti tuntud skulptori, Kristaps ja Aivars Gulbise, Andris Varpa ja Glebs Pantelejevsi näitusele valis muuseum tänavuseks aastaks välja maalijatest abielupaari Kaspars (s.1962) ja Vija (s.1961) Zarinšite loomingu ekspositsiooni.
Eluloolistest faktidest peab läti kunsti tundvale ja sellest huvituvale lugejale märkima, et mõlemad on sünnist saati Zarinšid (Lätis üsna levinud nimi) ja alates viiendast klassist õppinud koos Janis Rosentalsi nimelises Riia kunstikoolis ning lõpetanud Läti kunstiakadeemia 1986. a. Samal ajal õppis seal ka Kaspars Zarinši kaksikvend Kristaps. Kõik nad õppisid maali vendade isa, läti kunstis tuntud rahvakunstniku ja akadeemia eelviimase rektori (lahkus siitilmast 1997. a.) Indulis Zarinši käe all. Kõik kolm on ka praegu maaliõppejõud samas akadeemias. Professor Kaspars Zarinš õpetab näiteks visualiseeritud kunsti meistriateljees koos skulptor Glebs Pantelejevsiga ja Ojars Tilbergsiga – viimast tunneme rohkem tema keskkonnakesksete installatsioonide kaudu. 
Läti maali eripära
Läti, leedu ja eesti maalikunsti üldilme erineb üksteisest tunduvalt. Seda võis kogeda varasematel Vilniuse maalitriennaalidel, sama lugu on praegu. Läti maalikunsti koloriit tundub olevat julgem ja maal on oma kujutavatelt vormidelt ehk maalilisem. Nähtavasti ei olnud Lätis Sorosi kunstikeskuse kaasa toodud pööre modernsete kunstivõtete introdutseerimises niivõrd dramaatiline kui Eestis, et oleks tekkinud lõhe uuema kunstikeele ja traditsioonilisemate võtete kasutajate vahel. Küllap oli vähem solvumisi ja vastastikuseid süüdistusi. Mitmed suunad eksisteerivad kõrvuti palju rahumeelsemalt, nagu see mujal ilmas näha on. Riia on muidugi suurem, ka kunstnike arvukuselt, mistõttu seal polnud totaalsemaid muudatusi ei fiskaalsete ega administratiivsete vahenditega läbi viia nii lihtne. Ehk ei olnud ka läti kunstikriitika meedias niivõrd järjekindlalt ja võimsalt ühesuunaline. Vähemalt otsustades Lätis juba kuus numbrit ilmunud Baltimaade ainsa mahuka ja kvaliteetse kunstialmanahhi Studija järgi. Almanahhi nimetatakse "visuaalse kunsti ajakirjaks". Määratlus "visuaalsed kunstid" on küll üsna laialivalguv, kuid ehk ühendab just see ühe mütsi alla mitmed kaasajal aset leidvad kunstinähtused skulptuurist ja maalist video ja installatsioonini. Eestis sellist määratlust kasutusel ei ole.
Mainekas Daugava galerii
Zarinšid kuuluvad ka Riia mainekama ja professionaalsema eragalerii Daugava (ehk analoog meie Vaalale) kureeritavate kunstnike hulka. Praegu kulgebki galerii koostatud kaheteistkümne läti kunstniku ekspositsioon mööda Lääne-Euroopa linnu. Seal on maalikunstnikke ja skulptoreid, alates vanameistritest Boriss Berzinšist ja Dzemma Skulmest nooremate Gerts Muiznieksi ja Ieva Iltnereni.
Kaspars ja Vija Zarinš on viimasel kümnendil palju esinenud näitustel. Koos on väljapanek tehtud Taanis, Norras, Saksamaal ja ka Moskvas Tretjakovi galeriis. Viimases oli muidugi Indulis Zarinši loominguga seotud näitus "Zarinšite perekond". Mõlemad kuuluvad ka peaasjalikult Riias tegutsevasse rahvusvahelisse kunstnike assotsiatsiooni ART B13, mille näitusi on viimastel aastatel olnud üsna arvukalt.
Kaspars Zarinš ja Vija Zarina
Kaspars Zarinšit on juba praeguseks mitmed näitusekülastajad võrrelnud oma kujutamislaadilt Marc Chagalliga. Võrdlus ei vajaks ju eraldi kommentaare, kui seal ei oleks sees ka teatud metafüüsilisele maalile omast võõrandumist keskkonnast, mida see kujutab. Siin puudub see südamlik provintslikkus. Peaaegu kõik K. Zarinši tööd kujutavad seeriast "Pedant" pärineva tüübi tegevust. Tegemist on originaalse jutustusega tegelasest, kellel on mingeid asju ajada oma individuaalses keskkonnas. Väga sageli võib nendes piltides ära tunda Veneetsia või itaalialiku keskkonna üldse. Seda mitte ainult valguses ja koloriidis, vaid ka konkreetsetes gondoljeeri, maskide ja muudes kujundeis. Aadria atmosfäär on selgelt äratuntav ja kõrvutatav eesti kunstipärandi itaaliaaineliste töödega. Zarinš suudab lisada teatud isikupärase vaatenurga, mis teeb ta tööd nauditavaks. Siit õhkub igatsust, aga ka teatud komödiantlikkust, mis pedandi puhul polegi ehk nii vale.
Pikk kooselu ja ühise ateljee jagamine võiks abikaasade loomingut mõjutada. Ometi on koostöötavate kunstnike looming täiesti erinev. Välja arvatud see, et mõlemad on viljakad tahvelmaali vallas. Zarina töödes on tunduvalt suurem või isegi põhirõhk faktuuril. Ta on naiselikum selles vallas, et kujutatava süzeega ei üritagi ta tungida literatuurselt seletavate eepiliste lugude jahimaadele. Õigupoolest on ta juba aastaid kujutanud kahte teemat. Pühakulisi naisi nimbusesarnase paistega, mis oma olemuselt on poeetilised, ehk veidi klišeelikudki. Siiski on nad vähem poseeritud kui meie Epp Kokamäe maalide figuurid. Enamik töid kujutab aga lauda. See ruumiliselt ennast hästi pildi keskteljele komponeerida laskev tarbeese (jala ju all) võib olla ka teatud kujundiks religioossete teemade puhul, ehkki kunstnikepaariga lävides ei võinud täheldada erilist religiositeeti. Laud ja selle peal konkreetselt maalitud detailid (kuul, ingel, muna, foto autost) tunduvad olevat pelgalt põhjenduseks abstraktsele kompositsioonile, kus pearolli etendavad faktuur ja koloriit. Kohati viirastus sarnasus meie Ülo Soosteri ovoidse temaatikaga. Zarina on eriti tugev just pooltoonides, aga ka erinevate pinnakatmistehnikate valdamises. Kohati tundub tegemist olevat kollaaþiga, kohati justkui illusoorsesse ruumi astetatud tasapindadega. Ehkki ainus kleebitud element on ühele maalile kleebitud rubla. Meisterlikkuses faktuuri vallas on talle raske siitmailt paralleele leida.
Käesolev näitus on siiski vaid pisike ja juhuslik sissevaade lõunanaabrite kunsti. Toetust ootaks ka teistelt kunsti eksponeerivatelt asutustelt, sealhulgas Tallinnas. Vara on veel arvata, et kunstiaken maailma raiutakse eelkõige Skandinaavia kaudu. Läänemere-äärsetest on suurim linn Riia, Peterburi järel. Zarinšite näitus Tartus tõestus selle kohta, et lätlased näevad ultramodernistlike kunstivõtete kõrval ka tehniliselt traditsioonilises maalikunstis veel läbikäimata radu, mis ei paku huvi ainult kunstnikele enestele. Rääkimata juba kunstiteosest kui ausalt omandatavast käsitööst. Tartu kunstimuuseumi järgmine näitus tuleb eelläbirääkimiste kohaselt loodetavasti läti sõjaeelse art-decoliku graafika tippnimede loomingust riiklikest kogudest.