Eesti kunstigaleriide aeg näib tiksuvat ühes rütmis. Tõsi küll, seda vaid vormilises mõttes – sel nädalalõpul vahetuvad enamikus galeriides näitused. Sisulises mõttes on galeriide tegevus segasem. Näituste programmi järjekindlusest ning oma suunitlusest saab väiksemate (kommerts)galeriide puhul rääkida Vaalast Tallinnas ning mõningate mööndustega ka Sebrast Tartus; ülejäänud näivad elavat kõikesööja põhimõtte järgi. 
Eesti kunsti kõrval pakutakse ka üllatavalt eriilmelist ja heatasemelist väliskunsti. Tallinna kunstimuuseum annab läbilõike taani kunsti kuldajast ja jätkab Randersi muuseumi vahendusel taani modernismi tutvustamist, küll ajas tagasi liikudes – enne Cobra rühmitus ja siis sajandi alguse valgusküllane impressionism. Kunstihoone toob Eesti publikuni põhjanaabrite ühe mainekama ning sealjuures ka ühe võimsama abstraktsionisti Jukka Mäkelä maalid, mis paneva võrdluses meie oma abstraktse kunsti ning praegu Kastellaanimajas näha oleva Kristiina Kaasiku maalidega. Sama õpetlik on ka Altti Kuusamo kataloogieessõna, sest kahjuks tuleb enesekriitiliselt tunnistada, et abstraktsesse kunsti suhtub meie kriitika liialt üheselt – selle tõlgendamine põlatakse hoopis ära või lähtutakse vaid kunstisisesest vormikriteeriumist. Nii nagu Altti Kuusamo, nii pidas ka Roland Barthes Cy Twombly maale mitmekihilisteks realistlikeks tervikuteks, mitte dekoratiivseteks plekkideks Kuid nii Mäkelä kui Kaasik väärivad omaette pikemat käsitlust. Tartu muuseum jätkab lõunanaabrite tutvustamist, vastukaaluks Tallinna Põhjamaade eelistamise poliitikale. Suunitlus on kiiduväärt, kuid valik üllatav: Zarinš ja Zarina on head maalijad, kuid 80ndate keskpaiga kuum sõna mõjub 90ndate lõpul kummalisena, seda enam, et muuseumil raha napib ning tartlased kurdavad ka ise tiigistumise ohu üle. 70ndate lõpul korraldati samas muuseumis läti maalijate grupinäitus, mis avas mõnelegi läti radikaalile (Miervaldis Polisele, Liga Purmalale) tee ka Läti ametlikku kunsti. 
Ausalt ja kangekaelselt jätkavad oma rada ka nooruke Narva kunstnik Igor Gordin Raatuses ning küps meister Uno Roosvalt Sambas. Gordini puhul võib küll imeks panna, miks 20. eluaastates noor inimene on leidnud paleuse juugendlikus voogavas ornamentikas, kuid ta teeb seda kummastavalt siira ja naiivse poeetilisusega. Uno Roosvalti viimistletud ja meisterlikud joonistused tuletavad nostalgiliselt meelde vanu häid aegu, kui käsitöö (sealhulgas ka joonistamisoskus) oli veel hinnas. Kuid mälu (sealhulgas ka etnograafiline) on keeruline nähtuste kompleks ning vaid kiretud asjade kogumid pildil ja reaalse esemena on liiga lihtne ning esmane viis, et tuua seda visuaalselt veenvalt vaatajani.
Hoopis huvitava koosluse moodustavad Anu Kalmu "Värvipliiatsid" Kunstihoone galeriis, Jaan Toomiku maalid Vaalas ning Mare Tralla "Istudes helgesse tulevikku" Sebras. Need lausa kutsuvad ennast tõlgendama "soolisest" aspektist – Kalm ja Tralla naise identiteedi seisukohalt, Toomik tugeva emakuju ning psühhoanalüütilisest vaatenurgast. Toomiku tugevamaks küljeks on sügav põhi näiliselt lihtsalt loetava pinnase all. Pealiskaudsele vaatajale viskab ta krestomaatilise psühhoanalüüsi kondi – Oidipuse kompleks, kastreerimishirm jne. – loe nagu rahvaülikooli õpikut; seltskonda kuuluvale vaatajale paljastavalt autobiograafilise pihtimuse; süvenevale nihestatuse, milles igaüks võib ära tunda ja läbi elada oma komplekse. Anu Kalmu kunst on aus ja ilus: kramplikult kaitseb ta oma maailma ja identiteeti, et võõras silm ei aimaks pisematki vääratust ja ebakõla. Ele Praks kirjeldas seda näitust sõnaga "vatine", mina ütleksin, et see on paitav puudutus. Mare Tralla eksponeerib küll iseennast, kuid võtab Eesti suhtes välismaalase distantseeritud hoiaku. Hanno Soans iseloomustas seda tabavalt "kui meedia üledoseerimist" ning kiitis "kui kõvasulamit isiklikust ja poliitilisest groteskist, eestlaste iseteadvust toitva kommunikatsiooni muutumisest rasketööstuseks". Mare Tralla puhul tuleks kõnelda karmist kohtlemisest. Samal ajal kui kunstis võib näha korraga kolme enda ja oma soolise identiteedi üle arutlevat näitust, kirjutab Eesti Päevalehes (14. IV) Peeter Tali ehtfašistliku artikli mehe esmasest rollist sõdalasena ja naise omast rahvuse taastootjana. Milleks meile teoreetilised arutlused identiteedist ja vabadusest, kui kõik on nii lihtne ja selge. Tõupuhta aaria rassi säilitamiseks andis Hitler välja mitmeid seadusi, küll abordi vastu, küll normist kõrvalekaldunute kastreerimiseks. Täiuslikkuse saavutamiseks peaks tõupuhtamad sõdalased rakendama tõupullide rolli, et tagada tugev ja terve eesti rahvas. Mis siin muud kui soovitada ka Eesti Päevalehe kolumnistidele, pea- ja asetoimetajatele hoida end praeguse kuns8tiga kursis.