Sobu (Mari Sobolev) ja Tuutu (Taave Tuutma) on Pärnu video- ja filmipäevadel vanad tegijad.

Tänavu aprilli algul teostati Pärnus teist korda rõhutatult videole keskendunud üritus. Nagu arenevale ilmingule kohane, vahetas see ka nime. Mullusest mäletame Pärnu filmipäevi. Sündmus oli filmipäevade mantlipärija praegugi, kuid kardetavasti ei saa sellest enam puhast ilmingut, tekkinud on av-hübriid.
Filmipäevad on alla neelatud ja endisel kujul ei vastakski need ajale. Üritus kui niisugune oma laialivalguva ja lõdva koe poolest oli aga väga hubane ja kaasaegne. See oli täidetud kujutavkunstnike ambitsioonide ja vaimuga. Üheskoos olid eksponeeritud video, film, dokumentaalid, animatsioonid ja muu.
Festivaliks õilistatud seltskonnaüritus
Kõik leidis aset Muuseumi Aida jääkülmades ruumides – Soolaaidas. Paaripäevast sündmust tuleks hinnata kui seltskonnaüritust, mida püüti õilistada festivali austava nimetusega. Kuid pealkiri lahjendab tõsiduse – "fideo" ja "vilm" pole niivõrd kirjaoskamatu, kuivõrd siiras ja süüdimatu. Võtab pinged maha. Teatud kunsti on ka raske eritleda ja mõnedele taiestele polegi võimalik nime anda, – need on alles tundmatu mateeria.
Ürituse iseärasuseks oli seltskonnaspetsiifilisus. Peakorraldaja oli Pärnu sõltumatu vaimu kants Academia Non Grata, esiletükkivalt Al Paldrok ja tema sõbrad-kolleegid. Silmatorkav oli ka Mari Sobolevi lähikonna juuresolek, mis kohati kattub Non Grata seltskonnaga. Üllatuslikult oli kõigi lemmikuks Tartu kollektsionäär Matti Milius. Ta ongi endale Pärnust leidnud uue jünger- ja ohverkonna. See oli ka kinnituseks, et maakera käib ringiratast. Seal, kus on noorte annete verelõhna, on ka vampiirjad kollektsionäärid platsis. Ja veriseks see läkski.
Essa-tessa
Poleks aimanud, et Andres Sütevaka varjab endas monstrumit, kes ei pea paljuks kaaskodanikke verega pritsida. Nii pidi igatahes minema tema ja kaaskonna karmradikaalses performanceis, mis kuulduste järgi pidanuks keerama uue lehekülje Eesti kunstis. Loomasisikonnad, scratchvideo, religioosne muusika moodustamas tavakodanikule vastuvõetamatut helilis-tegevuslikku põimikut suubus Sütevaka oksenduskorinatesse. Tegelastel jäidki riided malbelt selga ja kellelegi ei tulnud pähe, et Hermann Nitsch ja Otto Muehl on seda teinud põhjalikumalt. Enamgi, eelmainitud radikaalsete austerlaste nimed ei öelnud paarile allakirjutanu poolt kõnetatud kaasautorile midagi. Ehk jälle üks jalgrattaleiutamise verstapost Eesti kunstis. 
Ei saa ma aru ka sellest, miks midagi tehes, tahetakse kangesti, et see oleks miski, mida Eesti kunstis nagu poleks tehtud. Et see on nüüd esmakordne. Kas see on mingi väärtus või mõõduühik? Isegi kui see ON esmakordne. Aga enamasti ei ole. Noorkunstnikul on lühike mälu ja tema kunstiajalooalased teadmised algavad 90ndate algusest. Selles esimese öö õiguse galopis on mindud naeruväärsusteni. Essa-tessa-mängud on ammu läbi. Need ei mängi rolli. Need ei määra. Avangard peaks ajalugu olema. Kahjuks toetavad väärhoiakuid ka kunstiajaloolased ja -kriitikud, kellest muidu on ikka arukas mulje jäänud.
Programmidest
Neid oleks pidanud rohkem olema. Oli Jasper Zoova koostatud ja talle kättejuhtunud videote põimik. Oli allakirjutanu eelmise aasta offline@online festivali valikprogramm-assortii. Võinuks olla kõiki Eesti kunstnikuvideosid sisaldav programm. Tegijaid ju vähe. Presentatsiooni kujul püüti tutvustada ka neti- ja digitaalkunsti.
Kõige juures kõnelemata filmimeestest, nagu Kilmi, Maimik ning ka üllatusi pakkunud Olev Viitma noorfilmi retroprogramm. Vanas tähenduses amatöörfilm sisaldas rikkalikult leide just videoinimeste jaoks. Juba enne elektroonilist pildimontaazi üritati pildi visuaalset koostist mõjutada keemilisel või mehhaanilisel teel. Need näited on Eestis olemas ja kahjuks mitte nn. kunstnike, vaid amatöörfilmijate tehtuna.
Plaanis olid diskussioonid, kuid seltskond lagunes. Jäid ainult mõttekaaslased, kelle väitlus ei pruugi pinget pakkuda.
Valupunktid
Filmitegijatel on kaks festivali. Film kui valdkond on kultuuris etableerunud ja kindlad rahakraanid saanud. Meediakunst on perifeeriailming, lisaks koosneb seegi alalõikudest, nagu ka filmi all mõeldakse mängu-, dokumentaal-, anima- jms. filmi. Video pole ainuke meediakunsti tegelane, kuid Eestis siiski domineeriv, kuna see on ainsana massiliselt kättesaadav ja odavaim tehnoloogia.
Eestis on noorkunstnike videobuum. Jälle üks massilaine, mis ilmutab ennast eredaimal kujul low-tech-videona. Sellised on Zoova, Laamanni, Paldroki, Bergi, Talve jt. parimad-halvimad oopused. Kui mõista seda taotluslikuna, on kena, kui aga kuuled noori mehi rääkimas tehnoloogia keerukusest, jääb mulje, et low-techi tehnoloogiline kunst on sündinud viitsimatusest tehnoloogiat õppida. Õpihirmust – liiga raske. Kuidagi tuttav ja kunstiakadeemialik hoiak, et pea tuleb hoida tühi loominguliste mõtete jaoks ja mitte seda koormata teadmiste ja faktidega. Ilmselt ka raamatulugemine mõjub kunstniku fantaasiale kahjulikult, täidab pea võõraste mõtetega ja vähendab looja vaimset suveräänsust. Sel kombel tuleks tehnoloogilise kunstipõlvkonna tekkimist massilisel kujul alles oodata. Või kujuneb olemasolev low-techi kommuun selleks ümber?
Teiseks mureks on rahaallikad. Meediakunsti suurürituse finantseerimine on omaette kunstiteos. Keegi ei pea seda omaks, kuigi tegu on kommunikatiivseima ja odavaima kujutavkunsti ilminguga üldse. Seetõttu tundub alla 20tuhandelise eelarvega väikefestival peaaegu imeteona.