Aeg: 5. ja 6. november kell seitse õhtul.
Paik: Estonia kontserdisaal ja Vanemuise kontserdimaja.
Esinejad: tiibeti mungad.
Korraldaja: Eesti Kontsert ja Orient-Festival.
Kaaskorraldaja: Drikung Kagyu Ratna Shri Keskus.
Patroon: Tema Pühadus XXXVII Drikung Kyabgon.
 

Samuti nagu kristlikus liturgias ei eksisteeri muusika kui eesmärk omaette, nii pole ka buda templites musitseerimise sihiks pelgalt esteetilise naudingu pakkumine. Muusika pole lõppeesmärk, vaid vahend millegi tähtsama ja kõrgema saavutamiseks. Enne kui rääkida muusikast, tuleks ehk lühidalt tutvustada budistlikku Kargyudpa koolkonda. Ja kohe alustuseks pean vabandama lugejate ees, et olen sunnitud käesolevas kirjatükis kasutama nõnda palju võõrsõnu ning võõrapäraseid nimesid. See teeb lugemise mõnevõrra ebamugavamaks, ent kahjuks pole paljudele mõistetele eestikeelseid vasteid veel välja kujunenud.

Budistlik Kargyudpa koolkond
Kargyudpa koolkonna rajajaks peetakse suurt guru Tilopat, kes elas ilmselt aastatel 988 – 1069. Jah, ma ei ütle, et Tilopa oli koolkonna rajaja, vaid teda peetakse selleks. Määratleda Kargyudpa traditsiooni algust kindla aastaarvuga või seostada ühe kindla persooniga on võimatu, seetõttu on ka Tilopa nimetamine koolkonna alusepanijaks üsnagi tinglik. Tilopa oli erakordselt suurte teadmistega inimene, kes sai oma teadmised kahel erineval moel. Esiteks, India eri piirkondadest pärit gurudelt. Üks Tilopa õpetajatest oli India kuulsaima budistliku filosoofi Nagarjuna õpetusliini otsene edasikandja. Tilopa teine teadmiste allikas on ilmutuslikku laadi. Budistliku pärimuse järgi sai ta juhiseid otse sellistelt budistlikelt jumalustelt nagu Vajradhara ning Vajrajogini. Skeptik ilmselt ei usu ei Moosese saadud ilmutust Siinai mäel ega otse Vajradharalt saadud õpetuste võimalikkusse. Ent antud hetkel pole niivõrd oluline, kas Tilopa sai oma teadmised loomulikul või ilmutuslikul teel. Kaugelt tähtsam on tema pärand, mis on meieni jõudnud tema õpilaste, ning õpilaste õpilaste kaudu. Nõnda on moodustunud auväärne rida Vajradhara, Nagarjuna, /---/, Tilopa, Naropa, Marpa “Tõlkija”, legendaarne joogi Milarepa, Gampopa, Jigten Sumgon, /---/, Tema Pühadus XXXVII Drikung Kyabgon. Tänaseks on Kargyudpa jagunenud omakorda neljaks suuremaks ja kaheksaks väiksemaks alakoolkonnaks. Suurim on Karma Kargyudpa, ent antud kontekstis keskendume siiski peamiselt Drikung Kargyudpale. Siinkohal pean oma kohuseks rõhutada, et erinevalt mõnest teisest religioonist ei ole tiibeti budismis koolkondadeks jaotumine tingitud mitte niivõrd õpetuslikest vastuoludest, vaid õpetusliini gurude individuaalstest omadustest ning rõhuasetustest. Seetõttu tiibeti koolkonnad pigem täiendavad teineteist kui konkureerivad omavahel.
Mis on õpetuse sisuks? Nagu algupärases india budismis, on ka Kargyudpa õpetustes olulisel kohal vabanemine kannatustest, valgustumine, kaastunne, meelerahu, meditatsioon, jõudmine nirvanasse. Lisaks nimetatule on ka midagi spetsiifilist, eelkõige Kargyudpale omast: seesmise soojuse genereerimise tehnika, õpetus illusoorsest kehast, unenägude suunamise praktika, valguse yoga, käitumisjuhised surmajärgseks seisundiks, teadvuse transformeerimine surma hetkel. Eriti oluline on nn. mahamudra vaimsete praktikate kompleks, millest ma kahjuks piisavalt palju ei tea ega oska paari lausega selle sisu kokku võtta seda triviaalseks muutmata.
Möödunud sügisel kutsus Drikung Kargyudpa ülemvaimulik Tema Pühadus XXXVII Drikung Kyabgon Chetsang Himaalaja eelmäestikus asuvasse Jangchub Lingi kloostrisse kokku 12 munka eri maadest, et panna kokku tiibeti muusikat ja rituaalset tantsu tutvustav programm Taiwani, Singapuri, Malai, USA, Kanada, Saksamaa, Läti ja Eesti jaoks. Rituaalide lihvimine, laulu ja pillimängu harjutused ning tantsumüsteeriumi proovid langesid juhuslikult perioodile, mil parajasti peatusin Jangchub Lingi kloostris. Seetõttu oli mul enam kui nädala vältel võimalik lähemalt tutvuda ürituse ettevalmistamisega.

Laulud
Tiibeti sakraalseid tekste esitatakse lauldes, retsiteerides või koguni hääletult. Kloostrites tuntakse vähemalt nelja vokaalstiili, mis erinevad peamiselt hääletekitamise tehnika poolest. Tekste võidakse retsiteerida tavalise häälega, mis ei erine meie igapäevases elus kasutatavast kõne- ja lauluhäälest. Sageli aga lauldakse ülimadalas registris, vahel on koguni raske uskuda, et inimene on võimeline sedavõrd madalat häält tekitama. Vokaaltehnika seisukohast on ehk kõige huvipakkuvam oobertonaalne kurgulaul, milles on täiesti selgelt võimalik eristada samaaegselt vähemalt kahte erinevat helikõrgust: põhitooni ja ülemtooni, mis on üsna arusaamatul kombel forsseeritud ja oobertoonide spektrist kuidagi eriliselt esile toodud. Ei saa siiski väita, et sellist laulmist ei tunta mujal. Põhimõtteliselt sarnanevad sellega tuvalaste kargõra-laul ja teiste selle piirkonna rahvaste rahvalaulustiilid. Loomulikult ei võimalda selline pingutatud laulumaneer virtuoossete koloratuuride esitamist. Arhailisemad, india päritolu budistlikud viisid keerlevad enamasti kolme-nelja noodi ümber. Hilisemad tiibeti rahvalaulu mõjud on avardanud meloodiaid seitsmeastmelise helireani.
Muude rituaalsete tekstide kõrval retsiteeritakse Estonia kontserdisaali ja Vanemuise Kontserdimaja lavalaudadel ka mantraid. Oleme jõudnud minu jaoks raske kohani. Lamaismi praktikas retsiteeritakse mantraid iga päev, sageli tundide kaupa, ent ükski kirjalik seletus, mida olen juhtunud lugema nende võlusõnade kohta, pole lõpuni tabanud asja tuuma. Ja vaevalt minagi seda suudan. Tantristliku budismi kontekstis on mantrat üldjuhul defineeritud kui lausumist, võluvormelit või verbaalset sümbolit, mille kestev kordamine kui ei vii just lausa valgustumiseni, siis vähemalt juhib kõrgematesse meeleseisunditesse. Mantrate retsiteerimise juures on oluline, et seda ei tehtaks “lihtsalt niisama”, see ei vii kuhugi. Tuleb saavutada meditatsiooni seisund, mil lausutud vormelid aitavad mediteerijal end välja lülitada tavapärasest ümbritsevast maailmast, mil kõiki kuuldavaid helisid tajutakse mantratena, mil kõiki nähtavaid esemeid jumaluse emanatsioonidena. Järgmisel, kõrgemal tasemel muutub mantra vastava jumaluse verbaalseks ilminguvormiks, ehk teisiti öeldes, sõnaline sümbol muutub identseks jumaluse endaga. 

Templiorkester
Kultuslik instrumentaalmuusika on küllaltki hirmuäratav ja meenutab suuresti tiibetlaste militaarmuusikat. Sellest annab tunnistust juba ainuüksi pillide valik, puuduvad ju rituaalmuusikast lüürilised ja sulnid instrumendid nagu flöödid, näppe- ja poogenpillid. Kuidas on võimalik, et nii humaanne religioon nagu budism on kultiveerinud säherdust muusikat? Asi saab klaarimaks, kui heidame korraks pilgu tantristliku panteoni jumaluste nägudele. Suur osa neist on lausa õudusttekitavad ja eemalepeletavad. Kuid nende kurjus pole suunatud inimeste vastu, pigem Buddha õpetuse ning ausate inimeste kaitseks. Teravate küünte, võimsate hammaste ning leegitsevate juustega olevused peavad eemale hirmutama kurje vaime. Võib oletada, osaliselt täidavad seda funktsiooni ka sõjakad puhk- ja löökpillide helindid.
Vaatame pisut lähemalt, missuguseid pille kasutatakse lamaistlikus kultusepraktikas. Alustame hiigelpasunast dung-chenist, mille pikkus on enamasti 1,5 kuni 3 meetri piires, mis harva võib küündida 5 meetrini. Mõõtmetega on vastavuses tema sügav ning ülimadal bassiheli, mis eriti võimendub, kui mängitakse mägedes ja pööratakse kõlalehter jäiste või kaljuste mäemassiivide suunas. Nõndaviisi tekkiva kajaefektiga näikse olevat justkui arvestatud, kuna eriti levinud on see pasun Himaalajas ja mujal kõrgmägede piirkonnas. Piltlikult on öeldud: dung-cheni helid on võimelised ühendama Taeva ja Maa, Pimeduse ja Valguse. On alust oletuseks, et need infrasagedused avaldavad inimesele mõju nii füsioloogilisel kui ka vaimsel tasandil.
Kang-dungi võiks tinglikult nimetada trompetiks, seda mitte välimuse, vaid helitekitamise põhimõtte tõttu. Algselt valmistati neid pille surnud tütarlaste reieluudest. Kuna kang-dungi heli omab sümboolset tähendust, siis on ülimalt oluline selle puhtus, täpsemalt öeldes – puhtus eetilises mõttes. Ja absoluutselt puhas saab olla heli vaid siis, kui tüdruk, kelle reieluust pill on valmistatud, suri süütuna.
Dung-dkar on mereteo kojast valmistatud india päritoluga rituaalne puhkpill, mille heli sümboliseerib andumust ja puhtust. “Valge sarve” pühadus on universaalne, seda kasutatakse kultusepillina veda religioonis ja hinduismis, d�ainismis ja budismis.
Rgyaling on suguluses meie oboega. Pillil on kuus-seitse auku, lisaks üks tagaküljel. Ainuüksi aukude arvust võib järeldada, et sellel on võimalik mängida päris keerulisi meloodiaid. Rgyalingi puhumine nõuab vilumust ja vastupidavust, mistõttu kloostris ei usaldata seda pilli algajaile. Näiteks Nepaalis asuvas Thami kloostris peavad noored laamad oboemänguni jõudmiseks läbima mitu madalamat astet: esmalt lööma aasta või kaks suurt trummi, seejärel paar-kolm aastat puhuma pikka pasunat ja alles siis ollakse rgyalingi vääriline. Kloostris mängitakse neid pille üksnes paarikaupa, sageli ansamblis kahe dung-cheniga.
India päritolu drilbu-kellukese kohta on raske öelda, on see rohkem muusikainstrument või kultusese. Mängimisel hoitakse seda vasakus käes, parem käsi on samal ajal teise rituaaleseme, dorje päralt. Kellukese heli sümboliseerib kõrgeimat transtsendentaalset tarkust.
Liivakellakujulist väikest trummi tuntakse paljudes paikades damaru nime all. See on valmistatud kahest inimese koljuluust, ning surnud koljuomanikud justkui räägiksid meiega trummihelide keeles. Damaru külge on kinnitatud nööride abil kaks väikest pallikest. Trummi vibutamisel hakkavad pallid pendeldama, tekitades tremolo-taolise põrina. Damaru helid sümboliseerivad kahe printsiibi – meheliku ja naiseliku, taevaliku ja maise, vaimse ja materiaalse ühtsust.
Olulisematest pillidest on nimetamata veel suur kahe nahaga nga-trumm, samuti kahte tüüpi vasktaldrikud – silnyen ja rolmo.

Rituaalsed tantsud
Cham on atraktiivsemaid budistlikke rituaale üldse. Selle sü�ee võib olla seotud näiteks vana-aasta ärasaatmisega, kuid võib olla pühendatud ka mõnele jumalusele, auväärsele laamale või kangelasele. Chami läbiviimise aja määravad kindlaks oraaklid, aga üldiselt peetakse kõige sobivamaks kuukalendri 29ndat kuupäeva. Tartu publikul on vedanud, laupäev, 6. november on just selline päev. Peaosi kehastavad mungad püüavad mõnikord juba mitme päeva jooksul enne etendust mediteerides sisse elada vastava jumaluse rolli, ettevalmistusperioodiga kaasneb ka loobumine teatud toitudest ning vastav eluviis. Sõdalaste ja narride rolli mungad ei esita, seks otstarbeks kutsutakse ilmalikud väljastpoolt kloostrit. Paljudes kloostrites on kõrvalistel isikutel keelatud viibida chami proovides. Sakyapa koolkonna kloostrites etendati chami koguni öösiti salaja, ükski asjasse mittepühendatu ei tohtinud seda näha. Ja kui Ningmapa mungad hakkasid esitama chami laiemale vaatajaskonnale, siis see kutsus Sakyapa laamade hulgas esile suure rahulolematuse. Nüüdseks on ajad muutunud, chamist ja teistest esoteerilistest rituaalidest on tehtud hulganisti audio- ja videosalvestusi, kirjutatud raamatuid ja artikleid. Sellesse ritta mahub ka Eestimaal asetleidev.