Miks langeb Eesti rahvaarv?
Inimkonnal on saatus, mida ta pole 
võimeline mõjutama senikaua,
kuni tema tegevust kontrollib juhus.
   H.Keres


Illustratsioon Gustav Germani raamatust "Eestimaa etüüdid".
Eesti rahvastikuprobleem – rahvaarvu pidev kahanemine – on lõpuks jõudnud ka valitsuse huvide ringi. Esimese hooga räägiti vajadusest vastu võtta vastav poliitiline otsus (milline küll?!), nüüd on aktuaalne rahvastikuameti moodustamine, kelle ülesandeks on Eesti rahvaarvu vähenemise põhjuste väljaselgitamine. Seda otsust võib ainult tervitada, eriti kui meenutada, et ühe teise rahvastikuprobleemi suhtes – kodanikkonna moodustamine kodakondsuse andmise teel – on otsus peaaegu vastu võetud, ilma et asja oleks sisuliselt mingilgi määral kaalutud. Ju siis on rahvaarvu kahanemine probleem, mille lahendamise üle on ka meil endil lubatud järele mõelda.
Et see võimalus ei jääks fiktiivseks, esitan siinkohal ühe võimaliku vaatenurga sellele protsessile ja tema suunamise võimalustele. Kuna arutelu on alles algamas, kasutan ajurünnaku esimesele astmele vastavat lähenemist: esitatu nõrgad küljed jätan enamasti lugeja leida.

Viimane miljon aastat kuni selle sajandi keskpaigani on Maa rahvaarv N kasvanud ühe ja sama, vaid kahe sobitatava parameetriga kirjeldatava hüperboolse seaduse järgi:
N = C/(t1 - t), 
kus t on aeg (aastaarv), C/t1 » 100 miljonit - rahvaarv meie ajaarvamise algul ja t1– aasta, mil inimkonna juurdekasvu kiirus (selle valemi järgi) muutub lõpmatuks. Kõik hinnangud annavad t1 väärtuseks 2025 pluss-miinus paar aastat. 
Selline juurdekasvu stabiilsus – seda kirjeldava seaduse järjekestvuse mõttes – ei ole juhuslik. Umbes poolteist miljonit aastat tagasi alampaleoliidis oli Aafrika kirdeosa asustavate hominiidide arv tõusnud saja tuhandeni ja nende tihedus ületanud piiri, mil suurte arvude seaduse tekitatav korrapära suutis ületada üksikindiviidi käitumisele omase juhuslikkuse (vt. H. Keres, Looming, 1980, nr.12, lk.1728 – 1736). Sellest hetkest mõiste "inimkond", mis seni oli tähistanud vaid kõiki hetkel elavaid inimesi, omandas uue sisu – ta hakkas tähistama inimestest koosnevat süsteemi, mille omadused sõltusid küll teda moodustavate indiviidide omadustest, kuid millel oli oma arenguloogika ja seaduspära. Rahvaarv muutus lihtsast välisest kvantitatiivsest kirjeldavast suurusest inimkonna kui süsteemi sisemise seisundi poolt keeruliselt määratletud parameetriks. Muutus inimkonna juurdekasvu seadus: alates sellest hetkest on rahvaarvu muutuse ja selleks kulunud aja suhtelised muutused võrdelised, mille väljenduseks ongi ülaltoodud hüperboolne kasv. 
Inimkonna – mille oluliseks karakteristikuks on arvukus – omaarengu tempo on see, mis meie jaoks loob ajaloolise aja. Harjunud mõõtma kõike võrdsete ajavahemike kordamise ja kordistamise teel, on inimesele omane kujutada protsesse eksponentsiaalsetena:
N ~ et/t
Hüperboolse arengu korral tähendab see aga, et ajaline mastaap t aastatega muutub, ja nimelt:
t = t - t1
Seega, kui praegu mingi ühiskondliku protsessi kestvus on 10 aastat, kulunuks Prantsuse kodanliku revolutsiooni ajal selleks ligikaudu 100, meie ajaarvamise algul aga 1000 aastat. See ongi see ajaloolise protsessi kiirenemine, millest viimasel ajal on mitut puhku juttu olnud.
On selge, et selline, üle miljoni aasta kestnud inimkonna areng peab kvalitatiivselt muutuma: rahvaarvu juurdekasvu kiirus saa muutuda kuitahes suureks, vaid on piiratud inimeste füsioloogiliselt määratletud taastootmisvõimega. Senise rahvastiku juurdekasvu seaduse korral on juurdekasvu kiirus vN määratud valemiga
vN = C/(t1 – t)2

Vastavalt toodud valemeile pürivad nii N kui vN, sedamööda kui aeg t läheneb aastale 2025, lõpmatusse.
Selleks, et vältida rahvastiku juurdekasvu kiiruse piiramatut kasvu, sedamööda kui t ligineb t1-le, ja samas säilitada senine rahvastiku juurdekasvu seadus piirjuhuna, on loomulik sisse tuua inimea lõplikkust ja inimese reproduktsioonivõime piiratust arvestav kolmas, ajaline konstant T nii, et 
vN = C/[(t1 – t)2 + T2]  (1).
Sellest järeldub rahvastiku juurdekasvu uus seadus kujul
N = (C/T)arcctg((t1 – t)/T) (2),
mis kirjeldab rahvastiku juurdekasvu alates ajahetkest umbes 1,5 miljonit aastat tagasi kuni  mis tahes  sõltumatutele  prognoosidele  kättesaadava  tulevikuhetkeni  ja mis juhul t << t1 – T annab jällegi N 
» C/(t1 – t). (Valemis (2) esinev arkus kootangens funktsioon võib tunduda keerulise ja raskesti tajutavana. Ometi on sisu lihtne: see kirjeldab sõltuvust, mille abil on kõigi aegade eesti karjapoisid maasse torgatud kepi varju pikkuse alusel püüdnud hinnata kellaaega, st. Päikese kõrgust silmapiiri kohal. Hommikune päikesetõusuaegne lõpmatult pikk läänesuunaline vari lüheneb järjest, et siis keskpäevast pöörduda vastassuunda, itta, ja jälle kasvama hakata – nii nagu t1 – t valemis (2). Kui me vastavat Päikese tõusunurka arvutame idakaarest, st. et hommikul on see null, õhtul aga poolringile vastav, saamegi valemile (2) vastava sõltuvuse). Seda rahvastiku juurdekasvu näitab joonis 1. Joonisel on aja algpunktiks valitud 0 a. m.a.j., mitte aga –1,5 miljonit aastat e.m.a. selleks, et toimuv (ja suures osas veel eelseisev) muutus rahvastiku arengutempos oleks jooniselt nähtav. 
Selle rahvastiku juurdekasvu seaduse olulisim joon on see, et ta viib rahvaarvu stabiliseerumisele kindlal tasemel. See on kooskõlas ÜRO ja IIASA (International Institute of Applied System Analysis) tehtud Maa rahvaarvu optimaalsete prognoosidega. Sobitades valemit nendes prognoosides toodud andmetega, saadakse järgmised parameetrite väärtused: C = 186 x 109 aastat, T = 42 aastat, t1 on aasta 2007. Kõik joonised on tehtud, arvestades parameetrite neid väärtusi ning valemeid (1) ja (2).
Kui Maa rahvastiku arv stabiliseerub, peab rahvastiku juurdekasv lakkama. Joonisel 2 ongi toodud rahvastiku juurdekasvu suhteline kiirus vN/N.



Joonis 1. Maa rahvaarvu eeldatav muutus aastal 0 – 2400 m.a.j.


Joonis 2. Maa rahvastiku juurdekasvu suhteline kiirus ajavahemikus 0 – 2400 aastat m.a.j.


Esitatud Maa rahvastiku juurdekasvu mudel kuulub Vene TA akad. S. Kapitsale (UFN, 1996 nr.1, lk.63 – 79). Seni on ta puhtmatemaatiline. Püüame teda täita sisuga. Mis on nende rahvastikuprotsesside, eriti rahvaarvu kasvu seaduse muutuse ja rahvaarvu stabiliseerumise põhjuseks?
On selge, et rahvastiku juurdekasvu kiiruse pidurdumise põhjuseks ei ole selle lähenemine füsioloogiliselt võimalikule piirkiirusele. Esiteks oleks sellisel juhul oodata iibe stabiliseerumist piirtaseme lähedal, mitte aga joonisel 2 ilmnevat langust, teiseks on praegune iibekoefitsient (~2%) veel oluliselt madalam füsioloogiliselt võimalikust, mis, arvestades mitmel arengumaal esinenud kuueprotsendilist sündimuskoefitsienti ja arenenud riikidele omast üheprotsendilist suremuskoefitsienti, on vähemalt viis protsenti. Rahvastiku senise hüperboolse juurdekasvu jätkudes kuluks sellise iibeni jõudmiseks veel ca 10 aastat.
Vaieldavamaks on ilmselt väliste tegurite – väliskeskkonna ja ressursside – osa jälgitavas rahvastiku kasvukiiruse languses. Ühest küljest on tsivilisatsiooni arengu matemaatilise modelleerimise tulemustele toetudes väidetud (akad. J. Ross, Sirp, 13. II 1998), et Maa ei suuda end taastootvalt ülal pidada üle kahemiljardilist elanikkonda, teisalt väidab S.Kapitsa, et need prognoosid on aegunud ja ekslikud. Rahvusvahelise toitlustusorganisatsiooni FAO ekspertide andmeil suutvat Maa kestvalt toita 20 – 25 miljardit inimest, s.o. oluliselt rohkem, kui antud mudeli poolt ennustatav maksimum – 14 miljardit (vt. joon.1). Jättes selle küsimuse lahtiseks, kuid võttes arvesse, et ei ole märgata erilist korrelatsiooni asustustiheduse ja ressursside olemasolu ning iibe languse vahel (parim näide – Eesti), võtame allpool omaks S. Kapitsa "demograafilise imperatiivi printsiibi": Maa elanike arvu muutuse määravad inimkonna kui süsteemi sisemised, immanentsed omadused, mitte välised tegurid. Nii iibe kasvu kui kahanemise põhjusi tuleb seega otsida ühiskonnast, see tähendab lõppkokkuvõttes inimesest.
Samas on ilmne, et on täiesti ebatõenäoline, et Maa rahvastiku ülikiire kasvu järsk pidurdumine kümmekond aastat enne kasvu looduslike piiranguteni jõudmist pärast poolteise miljoni aastast ühetoonilist ja häirimatut kulgu, saaks olla mingi juhusliku kokkusattumise tulemus. Seesuguseid inimese jaoks õnnelikke, näiliselt juhuslikke ja väga vähetõenäoseid seiku võib kohata Universumi arengus mitmeid, kuid neile annab seletuse antroopsusprintsiip, mida antud juhul aga rakendada ei saa. Selline areng on aga mõeldav juhul, kui oletada, et nii rahvaarvu kiirel kasvul kui selle pidurdumisel on ühine algpõhjus, teisisõnu – Maa rahvastiku kiire kasv on selle pidurdumise eelmäng. Seega selleks, et taibata rahvaarvu kasvu peatumise põhjust, tuleb meil otsida tema kiire kasvu taga seisvate protsesside olemust. Me eeldame seega, et ühiskonnas toimub varjatud hoovusena mingi protsess, mille väliseks avalduseks ongi jälgitav rahvaarvu muutus.
Mida see tähendab? Toome näite. Joonisesse 2 on asetatud teine, väliselt põhijoonisega sarnane, mis kujutab raskete ioonide poolt nende tungimisel tahkesse ainesse tekitatud kristallvõre defektide (vigastuste) arvu sõltuvalt osakeste ainesse tungimise sügavusest. Protsess on seega iooni tungimine ainesse, protsessi sisuks tema liikumisenergia kadu aine aatomitega toimuvate põrkumiste käigus, väliseks väljenduseks iooni teel tema poolt oma asukohalt nihutatud aatomite (defektide) arv. Kõvera kuju määrab iooni ja aatomite vastasmõju iseloom: iooni suure kiiruse korral on see väike (osake lipsab aatomist mööda, enne kui ta jõuaks temale mõju avaldada), kiiruse kahanedes see kasvab, kuid kui iooni kiirus (ja energia) langevad alla teatud taset, ei jaksa ta enam aatomit võresõlmest välja tõugata. Sellele vastavalt kasvab defektide arv iooni ainessetungimise sügavuse kasvades (ja iooni liikumisenergia kahanedes) pidevalt, et siis järsult nulli langeda.
Protsess, mida me vaatleme, on inimkonna kui süsteemi liikumine läbi aja, see väljendub inimeste arvukuse muutumise (suhtelises) kiiruses. Püüdes säilitada mingit analoogiat väliselt sarnaste protsesside vahel, tuleb meil, otsides rahvastikuprotsesside varjatud sisu, leida vaste osakese energiale. Arvestades inimkonna arengu teadaolevat kulgu, võiks selleks olla inimese olemuse poolt määratud ühiskonna edasise arengu potentsiaal. Mida täielikumalt suudab ühiskond kasutada inimesse kätketud võimalusi, seda kiirem on ühiskonna areng, kuid, teisalt, seda vähem on edasise arengu võimalusi. 
Seega oleks inimkonna ajas toimuva kulgemise sisuks liikumine inimvõimete avaldumisvõimaluste maksimaalse avardumise suunas: vabanemine inimest kitsendavaist looduslikest ja ühiskondlikest piirangutest, näljast, toidupuudusest, lakkamatust võitlusest elu seeshoidmise eest, orjusest, mahasurutusest. See ongi see, mis on vaikimisi pidevalt toimunud kogu inimeste kirjutatud ja kirjutamata ajaloo jooksul, algul pikkamisi ja varjatult, ajaloo kulu kiirenedes üha tempot lisades ning viimasel paarisajal aastal plahvatuslikult nagu rahvaarvu kasvgi. See areng on päädinud 60. – 80. aastate individualistlikus revolutsioonis (vt. M. Väljataga, Sirp, 12. VI 1998), millega areng näib jõudvat oma tippu – sellesuunalise arengu võimalused näivad olevat ammendunud. Inimkond on loonud võimalused igaühe võimete maksimaalseks avaldumiseks ja ärakasutamiseks, teda ei piira enam oluliselt toidumure, ei ähvarda vabaduse kitsendamine, üksikisik, tema soovid ja vabadused on saanud ühiskonna kõrgeimaks väärtuseks. Kuid nagu läbi aine liikuva osakesegi korral, on loov energia haihtunud enne energia täielikku kustumist. Märgid senise rahvastiku kasvu seaduse muutumisest, mis annavad tunnistust selle arengu mingitest sisemistest vastuoludest, on jälgitavad juba selle sajandi algusest. Milles seisneb see vastuolu?
Kirjeldatud ühiskondlik areng on tähendanud inimese järkjärgulist nihkumist looduslike ja ühiskondlike kitsenduste, sundide maailmast vabaduse maailma. Vabadus tähendab valikuvõimaluse avardumist, see tähendab aga kultuuri reguleeriva toime tõusu, sest valikuvõimalus on kultuuri eeldus. Kultuuri aluseks on indiviidi ühiskondlikult programmeeritav emotsionaalne mälu, mis omakorda on indiviidi väärtushinnangute ja -hoiakute alus. Kultuuri tähendus on järelikult see, et ta määrab inimeste tegevuse suuna, kusjuures mõtlemisele kuulub soovitud sihtide saavutamise abivahendi roll.
Eelöeldu tõttu tähendas see nihe ajalooliste arenguvõimaluste järsku avardumist – toimus rahvusriikide esiletõus, olulisteks mõisteteks said kodanikuõigused ja isikuvabadused. Indiviidi õiguste ja vabaduste järjest kasvav rõhutamine on aga hakanud saagima ühiskonna toimimise alustalasid. Kultuur, mis määrab inimeste käitumise, on programmeerinud ühiskonda väärtustama eelkõige inimeste individuaalseid vajadusi ja soove. See on viinud väärtuste spektri äärmuseni laiaks, nii et ta on kaotanud oma ühisosa. Ühiste väärtuste alusel toimiva ühiskonna asemel on kõrvuti eksisteerivate, kuid vaimselt eraldatud indiviidide kogum, igaüks oma kitsa väärtuste maailmaga, mille keskmeks on tema ise. Kultuuri kui ühiskonna arengut reguleeriva mehhanismi töö on sellega muutunud võimatuks, kultuur on kaotamas oma tähtsust ja tähendust. Koos sellega on taandumas ka tema genereeritud ja elus hoitud ühiskondlikud väärtussüsteemid nagu religioon ja eetika. 
Et see on nii, see ei ole uudis. Tuleval aastal saab sada aastat ajast, mil Albert Schweitzer alustas oma kultuuri allakäigu murest kantud kultuurifilosoofiliste visandite kirjutamist. See, mille märkamiseks oli siis vaja filosoofi silma, on nüüd kõigile avali. See-eest on meil nüüd lihtsam mõista toimuva põhjusi – ja vältimatust. Praegu on juba raske koos Schweitzeriga uskuda kultuuri taassündi. Isegi kunst, mille funktsiooniks aegade algusest oli kultuurimehhanismi käigushoidmine ja tugevdamine, on praegusel postmodernistlikul ajastul asunud seda lammutama. See, nii nagu ka iibe langus, narkomaania, kuritegevuse kasv, vaimsete väärtuste madaldumine, on individualistliku revolutsiooni otsene ja vältimatu tulemus. Kuid niisamuti on seda ideoloogiate langus, rahvustunde nõrgenemine, konfliktiolukordade taandumine. Indiviidi tasemeni killunenud väärtushoiakutega ühiskonnas ei ole enam võimalik igapäevarutiini udusest sumast laserikiirena sähvatav ühiskonna kõiki liikmeid haarav koherentne kooperatiivne ühiskondlik liikumine, nagu seda võis tajuda "laulva revolutsiooni" päevil. Ajalugu on otsa saamas, nagu seda on väitnud ka Francis Fukuyama (Looming, 1990. nr. 3, lk. 375 – 388), ja keda huvitab, kuidas see protsess täpsemalt välja näeb, võib seda vaadata jooniselt 3, kus on kujutatud eespool defineeritud ajalooprotsessi ajalise mastaabi t muutust ajas. Jooniselt nähtub, et aastal 2100 sündinud Maa elanik tajub oma eluajal ühiskonnas toimunud muutusi niisama palju (vähe) kui Eesti alade asukas muistse iseseisvusaja lõpus, veel sajand hiljem sündinu leiab end aga ajast, mis oma arengutempolt on võrreldav Trooja sõja aegse maailma omaga. (Praegusel hetkel on t väärtus minimaalne ja on ligikaudu 60).



Joon. 3. Ajalooprotsessi kiiruse ajasõltuvus aastail 0 – 2200 e.m.a

Neis universaalseis ühiskondlikes protsessides peitub ka Eesti rahvaarvu kahanemise põhjus ning pole mingit vajadust seda veel kusagilt mujalt otsida. Põhjused ei ole majanduslikud, vähemalt mitte olulisel määral. Vähem kui sajand tagasi, majanduslikult kaugelt kitsamates oludes, oli perekonnas keskmiselt 6 – 8 last; statistika näitab, et korrelatsioon laste arvu ja perede (ja riikide) jõukuse vahel on pigem äraspidine; maailma kogemus kinnitab, et raha abil on sündimust peaaegu võimatu tõsta; suure kriisi aastail kahanes sündimus Inglismaal 13,5 %, meil on see langus juba 50 % ja jätkub. Põhjus ei peitu majanduses, vaid inimeste väärtushoiakutes. Eesti taasiseseisvumisele eelnes laulev revolutsioon ja järgnes individualistlik revolutsioon, mille sisuks oli uue, egotsentristliku, indiviidi huve ülimuslikuks pidava tarbimiskultuuri võidulepääs. See, et selline kultuurivahetuse protsess sai toimuda revolutsioonina, oli võimalik vaid seetõttu, et nõukogude võimu all oli eelnev, "eestiaegne" kultuur maatasa tallatud, olematuks tehtud, seda loomulikult eriti noorema põlvkonna seas, kes seetõttu jäi ka "laulvast revolutsioonist" suures osas kõrvale. Sama põlvkond pääses pärast taasiseseisvumist "pumba juurde", ehkki küll mitte päris võimu tipus, kuid see-eest ärinduses, panganduses, kirjutavas ja elektroonilises meedias ja mujal. Ajakirjandus muutus seetõttu hetkeliselt – ja seda juba enne taasiseseisvumist – uue individualistliku, elunautiva mõtteviisi propageerijaks, ning sellega läksid kaasa ka laiad massid, kes tundsid, et kommunistliku diktatuuri hallides oludes on nende elu olnud raisatud ja kes püüdsid nüüd veel võtta, mis võtta annab.
Pole vist vajadust veel kord kirjeldada muutusi väärtushoiakuis ja mõtlemisviisis, neid teab igaüks niigi, kuid tuleb rõhutada, et kõik need muutused on omavahel seotud, need on üks tervik. Usutavasti peaks olema arusaadav, et ühiskonnas, kus elu nautimiseks oma lapsi maha jätvaid või lastekodusse andvaid vanemaid ei pilluta kividega surnuks ega tõugata mingil muul moel ühiskonnast välja (ikka isikuvabaduse austamise nimel), et sellises ühiskonnas ei olegi laste jaoks kohta ning ei tasu imestada, et neid ei ole, ja neil endilgi on parem, et neid ei ole. Täpselt samamoodi ei ole neil kohta ühiskonnas, kus inimesed on valmis hullunult tööd rabama uue auto nimel (aga lapse üleskasvatamine on kallis), kus ostetakse ja loetakse ennstunustavalt sadades tuhandetes klatši-, porno- ja kõmuajakirju ning -lehti (aga raamat on kallis ja lugemiseks pole aega), kus usutakse taevatähti, imearste, isehakanud prohveteid, "tulnukaid" ja mida tahes (aga mõelda maailma, elu, Jumala ja iseenesegi üle on igav), kus ühtviisi inimõiguste rikkumiseks peetakse nii narkootikumide tarvitamise keeldu kui kaitseväeteenistuse kohustust jne. 
Kultuur on tervik. Eesti kultuur aastal 2000 on mosaiikne, äärmuseni egotsentristlik tarbimiskultuur, mille märksõna on "nauding". Eestlasele omase ettevõtlikkuse, kohanemisvõime ja nüri orjameelsusega oleme ka selles oma uues rollis, nagu pea igal uuel tegevusalal, paavstist usklikumad ning nagu kunagi allveeujumises või ammulaskmises kuulub meile maailmameistritiitel rahva kollektiivses enesetapus. 
Kas sellist arengut on võimalik kuidagi muuta? Mingil määral peaks see võimalik olema ka käesoleva mudeli raames. Kui Maa rahvaarv stabiliseerub mingil tasemel, tähendab see, et negatiivne iive ei ole paratamatu, ka tulevikus mitte. See, et meil on nii, on meie rumaluse, tarbijalikkuse ja tõusiklikkuse tagajärg. Et praegusi arengutendentse muuta, tuleb muuta rahva väärtushoiakuid, tuleb teostada uus kultuurinihe (pööre on nüüd vaevalt enam võimalik). Kultuuri saab kujundada samaviisi nagu muidki väärtushoiakuid, tarbimishoiakuid näiteks. Kahjuks on meie  reklaamiagentuurid ja -uurijad hõivatud risti vastupidiste ülesannetega. Veel üks võimalus on rakendada väärtushoiakute muutmiseks riiklikku poliitikat, väärtustades (sealhulgas ka materiaalselt, kuid see ei tohi olla ei toetuse ega abiraha vormis) (suuri) perekondi ja muid kollektiivseid ühiskondlikke väärtusi.
Pöördudes tagasi globaalsele tasandile, tuleb vastata küsimusele, milliseks kujuneb ühiskonna areng siis, kui kultuurimehhanism on oma reguleeriva rolli minetanud. Kas saabunud, kõrge entroopiatasemega ühiskonnaseisundi korral on tegemist ühe väärarengu loogilise lõpuga või on edasine areng veel võimalik? Näib, et sellises olukorras on ainus väljapääsuvõimalus ühiskonna arengu ratsionaalne reguleerimine. Kultuurimehhanismi puudusi ühiskonna arengu regulaatorina on varemgi kritiseeritud (näit. S. Lemi vaimukas essee "Kultuur kui eksitus"). Kuid ka ühiskonna arengu ratsionaalne juhtimine, mil inimkond on võtnud oma saatuse juhtimise juhuse käest enda kätte, tõstatab väga tõsiseid probleeme. Alustades kasvõi sellest, et ei eetilised normid ega inimese olemasolu väärtus üldse pole ratsionaalselt põhjendatavad. Kuna ratsionaalse lähenemise korral on määrav tehtud otsuste õigsus ja otstarbekohasus, mitte nende üldaktsepteeritavus või -arusaadavus, tähendab see automaatselt praegu nii olulisteks peetavate demokraatlike ideaalide ja isikuvabaduse otsustavat kõrvaleheitmist. "Tänapäeval on tekkimas uut tüüpi vastuolud – vastuolud teaduse kui tõelise kollektiivse aru ja ühiskondliku arvamuse vahel. Tõepoolest, teadus on juba praegu võimeline määrama rea käitumise standardeid, mida tuleks inimühiskonna homöostaasi säilitamise huvides järgida. Võib juba ette öelda, et need standardid on väga jäigad ja lahknevad tugevasti neist isikuvabaduse kujutlusist, mida on sajandite jooksul loonud euroopa tsivilisatsioon. Nende realiseerimine nõuab uute organisatsiooniliste struktuuride loomist ja veel palju muud, mida me tänapäeval veel ei oska oletadagi." (globaalprotsesside modelleerijana tuntud Vene TA akadeemik N. N. Moissejev, "Àëãîðèòìû ðàçâèòèÿ", Moskva 1987, lk. 267).
Kokkuvõtteks:
Me elame ajaloo tipptunnil. Ühiskonna muutumise kiirus on maksimaalne, muutused puudutavad ühiskonna toimimise aluseid ning nende tulemused ei ole ette teada. Inimkond laveerib ökokatastroofi ja soojussurmas viibiva üksikindiviidideks pihkunud egotsentrilise maailma piiril. Senised ühiskonna elu reguleerinud mehhanismid on lakanud töötamast ja pole selge, kas inimkonnal on tarkust ja otsustavust ratsionaalsete lahenduste leidmiseks. Sellesse keerisesse on paisatud äsja köidikuist vabanenud Eesti, ujumisoskuseta ja vereringe veel taastumata, mineviku taak kõige oma õpitud abituse, kultuurikihi vileduse ja viletsuse ning vaimse iseseisvusetusega veskikivina kaelas. Tulemus on olnud etteaimatav. Kas see tähendab eestlaste olelusvõitluse konkurentsist väljalangemist, ei julge veel öelda, identiteediotsingud veel kestavad – õnneks. Praegu on seis siiski väga troostitu. Kuid mis ka ei juhtuks, eesti rahva saatus on eesti rahva enda kätes ning vähemalt teoreetiliselt on pääsemine veel võimalik. Selleks pole vaja muud kui igaühel veidi ennast muuta. See teadmine ongi parim, mis meil on.
Tiit Kärner