Mõtlemine suurtes kategooriates
Malle Meelak ja Tallinna mäed.
19. mail oleks 70. juubelit tähistanud Nõukogude Eesti
linnaplaneerijate suurkuju, arhitekt Malle Meelak, kes õrnema soo
esindajana oli sovetliku meeste ja naiste võrduse printsiibi musternäide.
Koos Mart Pordiga moodustasid nad omaaegse Eesti linnaehituse tuntuima
ja 1980ndate arhitektuurielu uutmislaines saadud ka vihatuima tiitlit kandva
tandemi.
Meelaku projekteeritud kodus ei ela ükski tallinlane, Meelaku
projekteeritud keskkonnas aga peaaegu pooled – tema loodud on nii kõik
Tallinna "mäed" kui analoogsed elamurajoonid Viljandis ja Tartus.
Veel kaheksakümnendate lõpus vastab ta Tiina Tammani traagilise
pealkirjaga artiklile "Emme, kus õunapuud on?" sirge seljaga, et
omaaegseid vigu on võimalik parandada.
Utopist Meelak
Elamuehitus oli nõukogude riigis privilegeeritud ala ja tollaseid
sügavast (ehkki variserlikust) murest inimese pärast kantud programme
lugedes hakkab tänase olematu sotsiaalehituse taustal suisa kade meel.
Ehkki koledate ja tänaste planeerijate poolt vihatud tüüplinnaosade
teema ülestuhnimine võib kaasajal mõjuda lootusetu anakronismina,
on mind huvitanud teema üdini modernistlik alltekst ning tollase nõukoguliku
linnaehituspoliitika masinavärgi kaasalonkamine hoogsalt internatsionaliseeruva
Euroopaga, metropoli – perifeeria suhe, mis Eesti kui liitriigi ühe
osa puhul transformeerub peegelduse peegelduseks, pakkudes samas ootamatuid
"otsehüppeid" modernistlikku kultuuriruumi.
1929. a. Tartus sündinud Meelak andis näpu modernistlikule
linnaplaneerimisele ergutuspreemia võiduga Mustamäe planeeringu
konkursil 1958, esimese vabaplaneeringulise uuslinnajaona Eestis sai see
edaspidises elamuehituses määravaks nii ideoloogilises kui tehnoloogilises
(suurpaneelmajad!) plaanis. Projekteerinud sealsamas ka mõned mikrorajoonid,
said Meelaku – Pordi tähtteosteks Väike-Õismäe (1968)
ning Keldrimäe (1970) planeeringud. Need on ideaalselt vastandlikud
näited modernistliku linnaehituse korraga valmis ehitatava ideaallinna
utoopiast (Õismäe ring) ning ehtcorbusier’likult mehaanilisest
arusaamisest moodsa elamiskvaliteedi surumisest ajaloolisse keskkonda (Keldrimäe
"hajaküla" keset perimetraalset linna). Eesti linnaehituse utoopiate
kullafondi kuulub kindlasti Meelaku – Pordi tehtud Tallinna kesklinna eskiisprojekt
aastast 1968, mis kuulus linna uue üldplaani ettevalmistava materjali
juurde ja mille üldplaani autorid põhjalikult maha materdasid.
Lopsakas eskiis nägi ette kogu vanalinnaga piirneva ala täistippimist
modernistlike kõrgete kastidega, huvitava aspektina oli nii tollases
linnaehituses kui konkreetses projektis oluliseks võtmesõnaks
"küberneetika" ehk äsjaleiutatud viis linnu arvuti abil matemaatiliselt
modelleerida. Ka arvuti oli nõus, et ökonoomseim on Tallinnas
vajalik pind mahutada kesklinna ühtlaselt 14-korruselistesse kõrghoonetesse!
Et Meelak tõesti armastas linna kui arhitekti utoopilis-subjektiivsete
ideede mänguareeni, tõestab seegi, et ühena vähestest
tutvustas ta eesti keeles omaaegseid lennukaid linnaideesid – Jaapani metaboliste
ja Archigrami. Seda mitte stagneerunud suunitlusega Ehituses ja Arhitektuuris,
vaid teadusleiutisi presenteerivas Horisondis.
Uusasumid sotsiaalprogrammidena
Mustamäe-taolised tüüplinnaosad kätkevad endas
kaht modernistliku linnaehituse põhiideed – ebenezerhowardlik idee
saastunud metropolist eraldatud valgusküllasest väikelinnast
ning masintoodetud maja idee kui tehnikasajandi vahenditega loodud arhitektuur.
Poliitiliste ümberkorralduste ja massilise linnastumisega omandas
riigivõim XX sajandiks rolli, mis varem iial tema kohuseks polnud
– organiseerida inimeste füüsilist paiknemist, sotsiaalprogrammide
raames jõuti tahes-tahtmata aina suuremaid territooriume haaravate
planeeringuteni – tänav, linnaosa, terve linn. Kui inglise kiirkirjutaja
Ebenezer Howardi romantiline satelliitlinnakese ideeprojekt oli rajatud
asjahuviliste jõukurite filantroopilisele soovile osta maa ja seal
linnalist tegevust arendada (kaasajal nimetaksime seda kinnisvaraarenduseks!),
siis1920. – 30. aastate sotsiaalehituse musterriigis Saksa Weimari Vabariigis
olid uusasumid riiklikult doteeritud sihikindel poliitika. Neist asumeist
ehk nn Siedlungitest on sõjajärgsesse linnaehituspraktikasse
kaasa võtta masintoodetavuse idee: elamud ei näe välja
nagu
masinad (à la Le Corbusier), vaid vastavad kontseptsioonilt
toodetavusprintsiibile. Vähetuntud, ent pärastsõjaaegsete
satelliitlinnade kujunemisloo aspektist oluline on ameeriklase Clarence
Perry linnaehituslik idee elamisrakukestest ehk naabruskondadest (neighbourhood
units), mille suuruse ca 6000 inimest määrab kooli teeninduspiirkond
(sama idee nõukogude mikrorajoonide suuruse arvestamisel). Ritta
lisandub lõpuks loomulikult ka Nõukogudemaa ametliku arhitektuurilemmiku
Le Corbusier’ nüüdseks juba vana idee rajada moodne linn just
tühjale kohale, ent täita see ka kõrgete elamutornidega.
Sõda kui modernistliku elamuehituse soodustaja
Mustamäe-suguste tüüplinnaosade puhul on krestomaatilise
tähtsusega ka sõda. Sõja dünaamilisusest olid vaimustunud
juba futuristid. II maailmasõda pakkus noortele, juba modernistliku
arhitektuuri teise laine arhitektidele kaks hädavajalikku tingimust
– sõjas purustatud linnad ja karjuv vajadus elamute – st. arhitektuuri
järele ning teisalt neil aastail forsseeritud tööstusbaas,
mis, vajades uut funktsiooni, leidis selle kohe ehitustööstusena.
Kõik see kehtis ka Nõukogudemaal, ehkki "ebaökonoomsest"
stalinismist põhjustatud hilinemisega. Tuntud on Stalini surma järel
operatiivselt ehitajate nõupidamise organiseerinud Hruštšovi näpuviibutus
"liialdavatele" arhitektidele: "On naeruväärne luua endale käegakatsutavat
mälestussammast, kui isegi Puškin lõi endale mitte käega
katsutava samba!" Arhitektidest, kes mõtlesid välja väiksed
ja tüüpdetailidest odavad kokkupandavad korterid, said Hruštšovi
"parimad sõbrad" ja Prantsusmaalt ostetud suurpaneelide liini põhjal
1959. aastal rajatud esimese majaehituskombinaadi järel sigines samasuguseid
üle N. Liidu nagu seeni.
|
Tallinna city Mart Pordi ja Malle Meelaku unistustes
1968. aastal |
Ameerika roll normatiivse arhitektuuri tekkimisel
Kolmandaks on Mustamäe-taoliste tüüplinnaosade puhul
oluline valitsev võimupoliitika ja arhitektuuri roll selles. Arhitektuuriajaloolane
Joan Ockman toob põneva seose sõjajärgsest amerikaniseerumisest
ja nö. normatiivse arhitektuuri tekkimisest trendifilosoofide Deleuze’i
ja Guattari Kafka-käsitlusega. Nii nagu saksa keeles kirjutava, tšehhi-juudi
päritolu Kafka looming moodustab "väikese kirjanduse" Saksa keeleruumis,
mis oma olemuselt on deterritorialiseeriv ja teravdunud poliitilise tajuga,
saab seda binaarsust ümber pöörates ja arhitektuuri üle
kandes rääkida "enamuse arhitektuurist" kui territoriaalsest,
apoliitilisest ja normatiiv-konservatiivsest. Ockmani huvitab "suureks
arhitektuuriks" saamise protsess ja selle suhe minoriteetsemasse arhitektuuri
ehk kuidas Ameerika kultuurikolonialism ka Euroopa arhitektuuris internatsionaalse
stiilina ülemvõimu saavutas (võrdle Pollocki fenomeniga).
Ameerika ärimeeste maaletoodud anonüümsete ja masintoodetud
klaaskastide omaksvõtt sõjajärgses Euroopas oli poliitline
akt, kus keskseim tulemus oli hea arhitektuuri ja ökonoomse arhitektuuri
võrdsustamine. Ameerika korporatsioonide lemmikbüroode asemel,
nagu hiiglane SOM (Skidmore, Owings & Merrill), kujunesid Euroopa variandis
elamuehituses tegijateks linnavalitsuste projektbürood ehk otseselt
võimustruktuuriga seotud institutsioonid. Loomulikult sobis selline
tsentraliseeritud odava ehituse suund ka Nõukogude Liidule, vaid
majanduslike teguritega reguleeritud apoliitiline modernism omandas Nõukogudemaal
tugeva propagandistliku relva rolli.
Linnaplaneerimine tänapäeva mõttes
Linnaplaneerimine on keeruline ja moodne teema ühteaegu (sest
keerukus ongi moes), eriti teravalt on planeeringulised tegematajätmised
või nii-öelda selge sihi puudumine tõusnud päevaprobleemiks
kaasaegses Tallinnas. Sõgedas tuhinas kruntidega kaubitsevale linnavalitsusele
kainestava silmadeavajana oli mõeldud hiljutine Alveri-Trummali
ja Kaasiku raamat, mis propageerib linnaehituses konkreetse "ärategemise"
asemel vaid aimatavaid jõuvälju kompivaid lahendusi. Võrreldes
situatsiooniga umbes 40 aastat tagasi, mil sõjast taastunud Eestit
asus urbaniseerima Meelaku ja Pordi põlvkond, on tänases arhitektuurimõttes
muutunud eelkõige suhe linna ja selle kavakindla planeerimise võimalikkusesse,
tugevalt teisenenud on arhitekti roll selles protsessis ja lõpuks
on riiklikult kontrollitava totaalse normatiivsüsteemi asemel omaks
võetud nähtamatu, majandus- ja informatsioonihoobade abil liigutatav
globaalne süsteem, kus ulpimas palju "minoriteete". Osana moodsa arhitektuuri
ajaloost on "mäed" liialt uus ja elav ajalugu, et vaadata neid "süütu"
distantseerunud pilguga. Määrab poolikuse idee – nad pole valmis
ei omaaegses, sest puuduvad keskused, ega ka kaasaegses tähenduses,
sest linnaareng ei saa lõppeda mingil suvalisel ajahetkel. Kuidas
tõsta ligi poolte tallinlaste elamiskvaliteeti, pole tänini
lahendust leidnud – kui paneelikatele päheistutatud maotud viilkatused
välja arvata. "Kindel on, et sellest linnast meile loorbereid ei kasva,
nii otseses kui ka kaudses mõttes," oli Port ettenägelik juba
Mustamäed rajama hakates, aastal 1959.
Triin Ojari
|