Mõtlemine suurtes kategooriates
Malle Meelak ja Tallinna mäed.
 

19. mail oleks 70. juubelit tähistanud Nõukogude Eesti linnaplaneerijate suurkuju, arhitekt Malle Meelak, kes õrnema soo esindajana oli sovetliku meeste ja naiste võrduse printsiibi musternäide. Koos Mart Pordiga moodustasid nad omaaegse Eesti linnaehituse tuntuima ja 1980ndate arhitektuurielu uutmislaines saadud ka vihatuima tiitlit kandva tandemi. 
Meelaku projekteeritud kodus ei ela ükski tallinlane, Meelaku projekteeritud keskkonnas aga peaaegu pooled – tema loodud on nii kõik Tallinna "mäed" kui analoogsed elamurajoonid Viljandis ja Tartus. Veel kaheksakümnendate lõpus vastab ta Tiina Tammani traagilise pealkirjaga artiklile "Emme, kus õunapuud on?" sirge seljaga, et omaaegseid vigu on võimalik parandada. 
Utopist Meelak
Elamuehitus oli nõukogude riigis privilegeeritud ala ja tollaseid sügavast (ehkki variserlikust) murest inimese pärast kantud programme lugedes hakkab tänase olematu sotsiaalehituse taustal suisa kade meel. Ehkki koledate ja tänaste planeerijate poolt vihatud tüüplinnaosade teema ülestuhnimine võib kaasajal mõjuda lootusetu anakronismina, on mind huvitanud teema üdini modernistlik alltekst ning tollase nõukoguliku linnaehituspoliitika masinavärgi kaasalonkamine hoogsalt internatsionaliseeruva Euroopaga, metropoli – perifeeria suhe, mis Eesti kui liitriigi ühe osa puhul transformeerub peegelduse peegelduseks, pakkudes samas ootamatuid "otsehüppeid" modernistlikku kultuuriruumi. 
1929. a. Tartus sündinud Meelak andis näpu modernistlikule linnaplaneerimisele ergutuspreemia võiduga Mustamäe planeeringu konkursil 1958, esimese vabaplaneeringulise uuslinnajaona Eestis sai see edaspidises elamuehituses määravaks nii ideoloogilises kui tehnoloogilises (suurpaneelmajad!) plaanis. Projekteerinud sealsamas ka mõned mikrorajoonid, said Meelaku – Pordi tähtteosteks Väike-Õismäe (1968) ning Keldrimäe (1970) planeeringud. Need on ideaalselt vastandlikud näited modernistliku linnaehituse korraga valmis ehitatava ideaallinna utoopiast (Õismäe ring) ning ehtcorbusier’likult mehaanilisest arusaamisest moodsa elamiskvaliteedi surumisest ajaloolisse keskkonda (Keldrimäe "hajaküla" keset perimetraalset linna). Eesti linnaehituse utoopiate kullafondi kuulub kindlasti Meelaku – Pordi tehtud Tallinna kesklinna eskiisprojekt aastast 1968, mis kuulus linna uue üldplaani ettevalmistava materjali juurde ja mille üldplaani autorid põhjalikult maha materdasid. Lopsakas eskiis nägi ette kogu vanalinnaga piirneva ala täistippimist modernistlike kõrgete kastidega, huvitava aspektina oli nii tollases linnaehituses kui konkreetses projektis oluliseks võtmesõnaks "küberneetika" ehk äsjaleiutatud viis linnu arvuti abil matemaatiliselt modelleerida. Ka arvuti oli nõus, et ökonoomseim on Tallinnas vajalik pind mahutada kesklinna ühtlaselt 14-korruselistesse kõrghoonetesse! Et Meelak tõesti armastas linna kui arhitekti utoopilis-subjektiivsete ideede mänguareeni, tõestab seegi, et ühena vähestest tutvustas ta eesti keeles omaaegseid lennukaid linnaideesid – Jaapani metaboliste ja Archigrami. Seda mitte stagneerunud suunitlusega Ehituses ja Arhitektuuris, vaid teadusleiutisi presenteerivas Horisondis. 
Uusasumid sotsiaalprogrammidena
Mustamäe-taolised tüüplinnaosad kätkevad endas kaht modernistliku linnaehituse põhiideed – ebenezerhowardlik idee saastunud metropolist eraldatud valgusküllasest väikelinnast ning masintoodetud maja idee kui tehnikasajandi vahenditega loodud arhitektuur. Poliitiliste ümberkorralduste ja massilise linnastumisega omandas riigivõim XX sajandiks rolli, mis varem iial tema kohuseks polnud – organiseerida inimeste füüsilist paiknemist, sotsiaalprogrammide raames jõuti tahes-tahtmata aina suuremaid territooriume haaravate planeeringuteni – tänav, linnaosa, terve linn. Kui inglise kiirkirjutaja Ebenezer Howardi romantiline satelliitlinnakese ideeprojekt oli rajatud asjahuviliste jõukurite filantroopilisele soovile osta maa ja seal linnalist tegevust arendada (kaasajal nimetaksime seda kinnisvaraarenduseks!), siis1920. – 30. aastate sotsiaalehituse musterriigis Saksa Weimari Vabariigis olid uusasumid riiklikult doteeritud sihikindel poliitika. Neist asumeist ehk nn Siedlungitest on sõjajärgsesse linnaehituspraktikasse kaasa võtta masintoodetavuse idee: elamud ei näe välja nagu masinad (à la Le Corbusier), vaid vastavad kontseptsioonilt toodetavusprintsiibile. Vähetuntud, ent pärastsõjaaegsete satelliitlinnade kujunemisloo aspektist oluline on ameeriklase Clarence Perry linnaehituslik idee elamisrakukestest ehk naabruskondadest (neighbourhood units), mille suuruse ca 6000 inimest määrab kooli teeninduspiirkond (sama idee nõukogude mikrorajoonide suuruse arvestamisel). Ritta lisandub lõpuks loomulikult ka Nõukogudemaa ametliku arhitektuurilemmiku Le Corbusier’ nüüdseks juba vana idee rajada moodne linn just tühjale kohale, ent täita see ka kõrgete elamutornidega.
Sõda kui modernistliku elamuehituse soodustaja
Mustamäe-suguste tüüplinnaosade puhul on krestomaatilise tähtsusega ka sõda. Sõja dünaamilisusest olid vaimustunud juba futuristid. II maailmasõda pakkus noortele, juba modernistliku arhitektuuri teise laine arhitektidele kaks hädavajalikku tingimust – sõjas purustatud linnad ja karjuv vajadus elamute – st. arhitektuuri järele ning teisalt neil aastail forsseeritud tööstusbaas, mis, vajades uut funktsiooni, leidis selle kohe ehitustööstusena. Kõik see kehtis ka Nõukogudemaal, ehkki "ebaökonoomsest" stalinismist põhjustatud hilinemisega. Tuntud on Stalini surma järel operatiivselt ehitajate nõupidamise organiseerinud Hruštšovi näpuviibutus "liialdavatele" arhitektidele: "On naeruväärne luua endale käegakatsutavat mälestussammast, kui isegi Puškin lõi endale mitte käega katsutava samba!" Arhitektidest, kes mõtlesid välja väiksed ja tüüpdetailidest odavad kokkupandavad korterid, said Hruštšovi "parimad sõbrad" ja Prantsusmaalt ostetud suurpaneelide liini põhjal 1959. aastal rajatud esimese majaehituskombinaadi järel sigines samasuguseid üle N. Liidu nagu seeni. 
 
Tallinna city Mart Pordi ja Malle Meelaku unistustes 1968. aastal

Ameerika roll normatiivse arhitektuuri tekkimisel
Kolmandaks on Mustamäe-taoliste tüüplinnaosade puhul oluline valitsev võimupoliitika ja arhitektuuri roll selles. Arhitektuuriajaloolane Joan Ockman toob põneva seose sõjajärgsest amerikaniseerumisest ja nö. normatiivse arhitektuuri tekkimisest trendifilosoofide Deleuze’i ja Guattari Kafka-käsitlusega. Nii nagu saksa keeles kirjutava, tšehhi-juudi päritolu Kafka looming moodustab "väikese kirjanduse" Saksa keeleruumis, mis oma olemuselt on deterritorialiseeriv ja teravdunud poliitilise tajuga, saab seda binaarsust ümber pöörates ja arhitektuuri üle kandes rääkida "enamuse arhitektuurist" kui territoriaalsest, apoliitilisest ja normatiiv-konservatiivsest. Ockmani huvitab "suureks arhitektuuriks" saamise protsess ja selle suhe minoriteetsemasse arhitektuuri ehk kuidas Ameerika kultuurikolonialism ka Euroopa arhitektuuris internatsionaalse stiilina ülemvõimu saavutas (võrdle Pollocki fenomeniga). Ameerika ärimeeste maaletoodud anonüümsete ja masintoodetud klaaskastide omaksvõtt sõjajärgses Euroopas oli poliitline akt, kus keskseim tulemus oli hea arhitektuuri ja ökonoomse arhitektuuri võrdsustamine. Ameerika korporatsioonide lemmikbüroode asemel, nagu hiiglane SOM (Skidmore, Owings & Merrill), kujunesid Euroopa variandis elamuehituses tegijateks linnavalitsuste projektbürood ehk otseselt võimustruktuuriga seotud institutsioonid. Loomulikult sobis selline tsentraliseeritud odava ehituse suund ka Nõukogude Liidule, vaid majanduslike teguritega reguleeritud apoliitiline modernism omandas Nõukogudemaal tugeva propagandistliku relva rolli.
Linnaplaneerimine tänapäeva mõttes
Linnaplaneerimine on keeruline ja moodne teema ühteaegu (sest keerukus ongi moes), eriti teravalt on planeeringulised tegematajätmised või nii-öelda selge sihi puudumine tõusnud päevaprobleemiks kaasaegses Tallinnas. Sõgedas tuhinas kruntidega kaubitsevale linnavalitsusele kainestava silmadeavajana oli mõeldud hiljutine Alveri-Trummali ja Kaasiku raamat, mis propageerib linnaehituses konkreetse "ärategemise" asemel vaid aimatavaid jõuvälju kompivaid lahendusi. Võrreldes situatsiooniga umbes 40 aastat tagasi, mil sõjast taastunud Eestit asus urbaniseerima Meelaku ja Pordi põlvkond, on tänases arhitektuurimõttes muutunud eelkõige suhe linna ja selle kavakindla planeerimise võimalikkusesse, tugevalt teisenenud on arhitekti roll selles protsessis ja lõpuks on riiklikult kontrollitava totaalse normatiivsüsteemi asemel omaks võetud nähtamatu, majandus- ja informatsioonihoobade abil liigutatav globaalne süsteem, kus ulpimas palju "minoriteete". Osana moodsa arhitektuuri ajaloost on "mäed" liialt uus ja elav ajalugu, et vaadata neid "süütu" distantseerunud pilguga. Määrab poolikuse idee – nad pole valmis ei omaaegses, sest puuduvad keskused, ega ka kaasaegses tähenduses, sest linnaareng ei saa lõppeda mingil suvalisel ajahetkel. Kuidas tõsta ligi poolte tallinlaste elamiskvaliteeti, pole tänini lahendust leidnud – kui paneelikatele päheistutatud maotud viilkatused välja arvata. "Kindel on, et sellest linnast meile loorbereid ei kasva, nii otseses kui ka kaudses mõttes," oli Port ettenägelik juba Mustamäed rajama hakates, aastal 1959.

Triin Ojari