Üks antropoloogiline reis

Uwe Schloeni ja Kaire Nurga näitus "Reise!" Tartu Kunstimajas 4. – 23. V.

Kunst võib näidata ka oma inimlikku palet, 
see tähendab – näidata oma 
evolutsioonilist mõtet.
 Beuys

Harva saab inimesele osaks imepärane saatus pöörduda surmast tagasi ellu. Selline inimene usub elu ja inimesesse sügavamalt, positiivsemalt ja kirglikumalt kui need, kel see kogemus puudub. Selline inimene on ebatavaliselt puhas, läbipaistev ja selge. Ta usub, et iga inimene on armastuse kandja, et iga inimene on loov – oma olemuslikeimas põhjas – usub, et on olemas konstantne inimese kvaliteet. Selliselt mõjub Beuys. Ta rääkis antropoloogilisest kunstimõistest, avardatud kunstimõistest.
Kui Wangersenis elav ja töötav kunstnik Uwe Schloen ütleb end olevat mõjutatud Beuysist, siis peab ta silmas eelkõige Beuysi pretsedenditut inimeseusku – see on maagiline, ja võimatu on mitte olla sellest lummatud. Samas ei ole see midagi uut. Kogu (kunsti)kultuuri kese on läbi aegade paiknenud inimese positiivse, kujundava kreatiivsuse alas. 
Uwe Schloen on otsinud, tihti dramaatiliselt teravalt, ühiskonna keskmist inimest, samuti üldisemaid kultuurikoode, reflekteerides aluskvaliteete inimeses. 
"Ahv vajab krooni, kui ta on kuningas – ahvide maailm, peegelpilt meist", kõlab kataloogis Schloeni tekst figuuriinstallatsioonile aastast 1986. "Jõugud, hordid, massid, lömitajad, kallaletungijad laastavad, vankumatud käivad oma teed – kõikjal", seisab teisal.
Sisyphose aktsioon
Või mahajäetud karjääris kaheksa tundi, täpselt ühe tööpäeva väldanud Sisyphose-aktsioon (1992), mis seisnes kuurist ("majast"?) eskalaatoril väljavoolavate puunukkude kuuri tagasitassimises: "Tema jumalatepõlgus, tema viha surma vastu, tema armastus elu vastu sünnitavad talle kirjeldamatu piina – õnn ja absurd pärinevad ühest tüvest".
1993. aastal saavad kunstniku loomingus keskseks käteta, köndistatud liikmetega, tühjade silmakoobastega figuurid. Nii hulgim kui paariti, nii suletud ruumis kui keset avatud maastikku, nii mahajäetud tehasehoones kui Orvieto toomkiriku esisel keset Itaalia taevasina, nii kokkuköidetult kui tummalt üksteise kõrval või vastas: istumas, roomamas, kiikumas, ronimas, roojamas. "Võrdpildid inimese isolatsioonist ja üksildusest tasalülitatud ühiskonnas, romantiliste unistuste tühistumisest", on kommenteeritud. Samas kõrvaltvaatajalik iroonia kunstnikult endalt: "Kui see on elevandiluutorn, siis ei saa siin neetult kaua midagi korralikku tehtud". 
Bunkerdorf
1997. aasta toob "Bunkerdorfi" (punkriküla) Oldenburgi ja Göttingeni linnaruumi neli pliiga ülelöödud arhailise kujuga ehitist, mis varjavad oma sisemuses nelja natuurfilosoofilist algelementi. Pliikesta ebasõbralik martsiaalsus ja ebamääraselt alateadvusse tungiv külmus ja niiskus (alkeemias vastab pliile Saturn) asenduvad punkri sisemuses intensiivse kaitstusetundega. Materjalid nagu savi, turvas, kivisüsi, vask (alkeemias Veenusena identifitseeritud) kiirgavad soojust, igas punkris on lavastatud hommage.
Neid on kirjeldatud kui " elu substantsi kaitserajatisi ja kui vaimseid ruume imaginatsiooniks": "mida teaduslik-tehnilisemaks muutub maailm, seda tungivam näib vajadus mõistuse-üleselt leida taas esmased kvaliteedid, kogeda substantsiaalsete väärtuste aistinguid", transformeerida intellektuaalsed stoorid sensuaalsesse keelde.
Sama aasta algul tegi allakirjutanu Rüütli galeriis Tartus oma "Rohirohelise toa", mille igal seinal maal – pühendused tulele, veele, õhule ja maale, ning iga maali ees kiviparketil kauss ohvriandide tarvis ning vaas lilledega. 
Schloeni 1998. aasta pliitööd kõnetavad taas otsesemalt sotsiaalset ja reaalset inimest. 
"6 49st" manipuleerib kuue käteta ja individuaalsuseta figuuriga, mille abituid varje pro¯ektor punkrilakke heidab sünges sinises valguses. Rõhuvat meeleolu süvendab paralleel Platoni koopaga. Autori sõnul on see iroonia võidulootuste aadressil – saavutada õnn materiaalsete hüvede läbi keset ühiskondlikke ahelaid, millest tulenevad isiklikud, ja vastupidi (ning mis esteetika ja turumaailma abil osaliselt on talutavaks tehtud). 
Buxtehudes linnatänavale üles seatud trellitatud sissekäiguga ja taas kabelit-vanglat meenutav "Pasolini-punker" on aga monument inimese vastuhakule privaatsust eiravale võimule ja orjastamisele nii poliitilises süsteemis kui inimestevahelistes suhetes. Selles installatsioonis ei evi punker enam kaitset, vaid on pime, raske ja ahistav ruum. Tsitaadid alandusest ja headusest Pasolini "Petroliost" sinna juurde.
Pasolini-punkri ukseava toob mälupilti ühe varasema installatsiooni väga abitute figuuridega keset villpäid liivalammil. Nende kehasse on kunstnik ka justkui ukseavad lõiganud: lõhkunud inimesesse sissepääsu? See paralleel tugevdab taju punkriruumist kui inimese psüühilisest siseruumist.
Schloeni valdavalt askeetlikel ja lihtsatel kujundivormidel on üldse tendents genereerida mitmetasandilisi tõlgendusi. Samas kaasneb avatusega teatud diskreetsus. Nende mõju on rohkem seespidine ja eeldab peatumist, et märgata aega ja ruumi ja inimest.
Reise
Installatsioonis "Reise!" Tartu Kunstimajas kohtume Schloeni eelneva loomingu allusioonidega. Reisi lähtekohta tähistavad fotokoopiatena eksponeeritud skulptuurid ja aktsioonid, kus ühe osalisena ka kunstnik – kõik kokku inglifiguurideks nimetatutena, mõjuvad nad mingi kättesaamatu kvaliteedi või seisundi kirgliku igatsusena.
Keskses saalis kulgeb märkmete-skitsidena reis läbi kümne geograafilise punkti, lähemal või kaugemal Läänemere rannikust, kohati ka siiski Nidas mere äärde jõudes, saatjaks sümboolsed maja ja paat. Paat, saatetekstis kirjeldatud kui reisi ja ohu kujund, on lihtne ja aerudeta, seega tuulte ja hoovuste kanda; maja seevastu tähistab saatetekstis kindlustunnet ja kodu, midagi, mis võib pakkuda stabiilsust, aga muutuda ka rutiiniks.
Reisiskitsid on rohkem reisija ekspressioonid kui visuaalsed mälu- ja vaatepildid. Kui öelda, et tegu on "näitusega seljakotist", on vajalik täpsustus: see ei ole niivõrd füüsilis-esemeline seljakott, kui pigem alaline pagas, mis inimesel kaasas kõikjal ja alati. Schloen vahendab rändaja mööduv-rutakat seisundit katkendlikus hetkeimpulsside jadas.
Sel reisil on vaid mõned peatused: mõned inimesed, kes vaatavad kaadrisse ja naeratavad vastu. Mõned kontaktid. Me võime nad leida keset saali üles pandud telgist, provisoorsest ränduri kodust. Nö. kunstilise viimistluseta konkreetse visuaalse materjaliga video edastab seevastu hetkelisi klippe kihutavast rongist, looklevaist relsipaaridest, inimestest ja hoonetest tänavapildis, sh. ka mõned lõputult kaunid kaadrid Emajõest. Kaamera on tõtlev, ta peatub inimestel vaid viivu.
"Reise!" näitus tervikuna on pigem reisijast kui inimese sünonüümist, rändajast koos oma kõhkluste ja lootustega enese siseruumi ja paljude võõraste välisruumide kaudu. Schloeni kokkupandud totaalne reisikujund vajas ja tingis enda kõrvale midagi, mis eviks püsivust – ehk midagi loodusmõõtelist? Selleks sai "Rohirohelises toas. Maa".
Kaire Nurk