S Õ N U M I K



Luiskamise kaunist kunstist
 

11. mail esitles kirjastus Tuum Andrus Kiviräha "Liblikat".
See on teistmoodi kui tavaliselt, ütles Piret Viires paljutähenduslikult. Mati Unt kasutas lavavõimalust ja luges ett e kaks luuletust, alustuseks Gustav Suitsu 1913. aastal Estonia avamiseks kirjutatud teksti ja lõpetuseks Marie Underi 1931. aastal kirjutatud, samuti Estoniaga seotud teksti. Mõlemad tulid tuttavad ette, Suitsu-omane toon ja Underi "rõõsa" ja "lõõsa" riimimine, miks neid loeti, jäi aga mõnevõrra hämarapäraseks, kuna raamat ise lebas alles suletuna süles. Mati Unt mõjus mõistatuslikult ja metafoorselt nagu ikka, rääkides liblikast, koerast, viidates Erika Tetzkyle kui teatrilembest poisikest lummanud noorpõlvearmastusele ning vihjates teosele, millel pole mingit seost meid ümbritseva eluga – selliseid tahaks rohkem näha. Lea Tormis jutustas oma mälestusi, põgusaid muljeid, mis seotud raamatu sünnilooga, lausudes Erika Tetzky kohta: "Teatris muutub kõik legendiks, tema oli algusest saadik legend." Ajastu vaim ja nostalgia pidid raamatust hõngama – jah, koguni sel määral, et lugesin "Liblika" kohemaid läbi. Ei olnud raske, liblikad ei ole rasked. Teatritunne tekkis. Miks? Mees, kes August Mihklisoo nime all vaatab vastu Mati Undi laiali jagatud fotolt – õhuke, kiire, uje ja palavikuline –, ei saa rääkida sellisel mõnusal, nauditavalt vestelisel toonil, nagu Kiviräha raamatus. Tegu on puhta – rõhutan: puhta –, vaimustava blufiga, haarava raamatuga, mis ehk ei asenda teatriajalugu, aga ületab, ülendab selle. Erika Tetzky liblikasilmne mandorla-vaade samal leheküljel on nii sugestiivne, et vähema kui romaani inspireerimine ei tule kõne allagi. Tegu on omamoodi müstifikatsiooniga wishful thinkingi vaimus – kui mina oleksin...
Niipalju luiskamise kaunist kunstist, lugesin juhuslikult avatud leheküljelt.
Need Michelsonid, need Michelsonid!

Doris Kareva



Kosutav päev

13. mail peeti Soome Instituudis Keskaja teemapäeva, millel esitleti soome ajaloolase, naisuurija ja Helsingi ülikooli õppejõu Päivi Setälä uurimusraamatut "Keskaja naine", mis Maimu Bergi tõlkes ilmus Huma kirjastuselt. Päivi Setälä kõneles oma raamatust kui euroopluse ajaloost – oli ju keskaja Euroopa kultuuriruumiliselt ühtne ja kultuurilise ühisruumi taotlus iseloomustab ka seda Euroopat, milles elame praegu. 
Keskaja päevale kogunenud umbes seitsmekümnele inimesele selgitas Päivi Setälä sedagi, miks just Neitsi Maarja oli keskaja tähtsaim tegelane, kuidas mõjutas tema kultus toonast kultuuri ja naisajalugu ning kes olid keskaegse Euroopa tähtsaimad naispühakud. "Keskaja naise" autori poolehoid kuulus Soome-Rootsi kultuuriruumis hästi tuntud Pühale Birgittale, Euroopas esimesena tuntuks saanud rootslannale, esimesele rootsi naiskirjanikule, usutegelasele ja ühiskondliku mõtte mõjutajale. Setälä sõnul on tema raamat üks osa pikemast naisuurimuse ajaloost, tema sulest on ilmunud ka raamat "Antiikaja naine" ning praegu on tal käsil "Renessansiaja naine". Setälä arvates on seni naistest teenimatult vähe kirjutatud, kuigi nende osa ajaloos on olnud üsnagi suur. Keskajal näiteks oli naisi tunduvalt rohkem kui mehi, naised tegid meestega võrdväärset tööd ja naisrelvameistrid, -müürsepad ning -traadipunujad polnud tol ajal mingi haruldus. Setälä raamatul tundub olevat lisaks ajalooliste lünkade täitmisele ka omamoodi tunglakandja funktsioon: tema raamat tekitab huvi ajaloo uurimise muutumise ja uute suundade vastu tänapäeval. Need suunad erinevad nii "maiti" kui ka "rahvaiti". Kuidas seda tehakse Soomes, selgitasid oma ettekannetes fil. dr. Tuomas Lehtonen ja teol. dr. Pauli Annala. Üks kõneles keskaja uurimisest eurokontekstis, teine keskaja uurimissuundadest Helsingis, Aleksanterikatul asuvas keskaja instituudis. Pauli Annala ettekanne oli eestlasest kuulajale paras šokk ja üllatus, sest vaevalt mugavas arvutitoolis lösutav inimene niisama lihtsalt oma pead keskaja inimese elutunnetuse üle vaevama hakkab. Annala sõnul on tänapäevainimese suhtumine keskaega ja keskaja inimesesse enamasti üleolev. Peame end tarkadeks ja kõikvõimsateks, aga miks ja mis õigusega? Annala arvates ei kujuta me endale ette keskaja inimese tundeelu, tema kõikehõlmavat elutunnetust ja jumalakäsitust. Meie ei tunneta maailma enam nii nagu keskajal. Meie trumbiks on üha kasvav teadmiste hulk ja teaduse ning tehnika kiire areng, mille abil me oma elu üha täiuslikumaks arvame muutvat. Teame, et keskaja inimene tegi palju füüsilist tööd ja tööd tehes loeti palveid – mitte mõttes, vaid häälega. See viitab kooskõla otsimisele universumiga, jumalatunde erilisusele, inimese kontemplatiivsusele ning tema oskusele eraldada elamise peaeesmärk kõigest sellest, mis inimest peaeesmärgist kaugendab. Tänapäevainimese ja keskaja inimese üks erinevusi on Annala arvates erinev suhtumine vahendisse ja eesmärki. 
Kui Annalal õnnestus XX sajandi lõpu eesti inimene paarikümneks minutiks teistsugusesse mõtteruumi nihutada, siis ettekandekoosolekule järgnenud keskaegne söömaaeg Soome Instituudis nihutas keskaja päevast osavõtjaid lähemale keskaja maistele rõõmudele. Kohale olid saabunud Olde Hansa peakokk ja toitumistavasid tutvustavad näitsikud. Loomulikult olid vastvalmistatud toidudki keskaegsed: neid oli ohtralt (nagu keskaegsele prassingule kohane), nad maitsesid hõrgult ega jätnud mõjutamata sööjate meeleolu, mis muutus õhtu kuludes üha keskaegsemaks. Õhtu lõppes Niguliste kirikus, kus pakuti hõrku hingetoitu: esines tartlaste Via Sonora. Hildegard von Bingeni laulude ja muusika hardus tundus pika päeva lõpus ebamaiselt harras – võimalik, et teisenenud oli ka kuulaja kontemplatsioon, elu- ja ajalootunnetus. "Kas tasus kaja sisse ehitada maja?" laulis Anne Maasik Lüübeki altari ees, Hildegard von Bingeni sõnu ja muusikat keskajast tänapäeva transformeerides. Vastus on: jah, sest kaja on meenutus, tagasitulek ja kordumine – ka siis, kui ta tuleb lõpmatuse teisest otsast.

Livia Viitol