S Õ N U M I K
Luiskamise kaunist kunstist
11. mail esitles kirjastus Tuum Andrus Kiviräha "Liblikat".
See on teistmoodi kui tavaliselt, ütles Piret Viires paljutähenduslikult.
Mati Unt kasutas lavavõimalust ja luges ett e kaks luuletust,
alustuseks Gustav Suitsu 1913. aastal Estonia avamiseks kirjutatud teksti
ja lõpetuseks Marie Underi 1931. aastal kirjutatud, samuti Estoniaga
seotud teksti. Mõlemad tulid tuttavad ette, Suitsu-omane toon ja
Underi "rõõsa" ja "lõõsa" riimimine, miks neid
loeti, jäi aga mõnevõrra hämarapäraseks, kuna
raamat ise lebas alles suletuna süles. Mati Unt mõjus mõistatuslikult
ja metafoorselt nagu ikka, rääkides liblikast, koerast, viidates
Erika Tetzkyle kui teatrilembest poisikest lummanud noorpõlvearmastusele
ning vihjates teosele, millel pole mingit seost meid ümbritseva eluga
selliseid tahaks rohkem näha. Lea Tormis jutustas oma mälestusi,
põgusaid muljeid, mis seotud raamatu sünnilooga, lausudes Erika
Tetzky kohta: "Teatris muutub kõik legendiks, tema oli algusest
saadik legend." Ajastu vaim ja nostalgia pidid raamatust hõngama
jah, koguni sel määral, et lugesin "Liblika" kohemaid läbi.
Ei olnud raske, liblikad ei ole rasked. Teatritunne tekkis. Miks? Mees,
kes August Mihklisoo nime all vaatab vastu Mati Undi laiali jagatud fotolt
õhuke, kiire, uje ja palavikuline , ei saa rääkida
sellisel mõnusal, nauditavalt vestelisel toonil, nagu Kiviräha
raamatus. Tegu on puhta rõhutan: puhta , vaimustava blufiga,
haarava raamatuga, mis ehk ei asenda teatriajalugu, aga ületab, ülendab
selle. Erika Tetzky liblikasilmne mandorla-vaade samal leheküljel
on nii sugestiivne, et vähema kui romaani inspireerimine ei tule kõne
allagi. Tegu on omamoodi müstifikatsiooniga wishful thinkingi
vaimus kui mina oleksin...
Niipalju luiskamise kaunist kunstist, lugesin juhuslikult avatud leheküljelt.
Need Michelsonid, need Michelsonid!
Doris Kareva
Kosutav päev
13. mail peeti Soome Instituudis Keskaja teemapäeva, millel
esitleti soome ajaloolase, naisuurija ja Helsingi ülikooli õppejõu
Päivi Setälä uurimusraamatut "Keskaja naine", mis Maimu
Bergi tõlkes ilmus Huma kirjastuselt. Päivi Setälä
kõneles oma raamatust kui euroopluse ajaloost oli ju keskaja Euroopa
kultuuriruumiliselt ühtne ja kultuurilise ühisruumi taotlus iseloomustab
ka seda Euroopat, milles elame praegu.
Keskaja päevale kogunenud umbes seitsmekümnele inimesele
selgitas Päivi Setälä sedagi, miks just Neitsi Maarja oli
keskaja tähtsaim tegelane, kuidas mõjutas tema kultus toonast
kultuuri ja naisajalugu ning kes olid keskaegse Euroopa tähtsaimad
naispühakud. "Keskaja naise" autori poolehoid kuulus Soome-Rootsi
kultuuriruumis hästi tuntud Pühale Birgittale, Euroopas esimesena
tuntuks saanud rootslannale, esimesele rootsi naiskirjanikule, usutegelasele
ja ühiskondliku mõtte mõjutajale. Setälä sõnul
on tema raamat üks osa pikemast naisuurimuse ajaloost, tema sulest
on ilmunud ka raamat "Antiikaja naine" ning praegu on tal käsil "Renessansiaja
naine". Setälä arvates on seni naistest teenimatult vähe
kirjutatud, kuigi nende osa ajaloos on olnud üsnagi suur. Keskajal
näiteks oli naisi tunduvalt rohkem kui mehi, naised tegid meestega
võrdväärset tööd ja naisrelvameistrid, -müürsepad
ning -traadipunujad polnud tol ajal mingi haruldus. Setälä raamatul
tundub olevat lisaks ajalooliste lünkade täitmisele ka omamoodi
tunglakandja funktsioon: tema raamat tekitab huvi ajaloo uurimise muutumise
ja uute suundade vastu tänapäeval. Need suunad erinevad nii "maiti"
kui ka "rahvaiti". Kuidas seda tehakse Soomes, selgitasid oma ettekannetes
fil. dr. Tuomas Lehtonen ja teol. dr. Pauli Annala. Üks
kõneles keskaja uurimisest eurokontekstis, teine keskaja uurimissuundadest
Helsingis, Aleksanterikatul asuvas keskaja instituudis. Pauli Annala ettekanne
oli eestlasest kuulajale paras okk ja üllatus, sest vaevalt mugavas
arvutitoolis lösutav inimene niisama lihtsalt oma pead keskaja inimese
elutunnetuse üle vaevama hakkab. Annala sõnul on tänapäevainimese
suhtumine keskaega ja keskaja inimesesse enamasti üleolev. Peame end
tarkadeks ja kõikvõimsateks, aga miks ja mis õigusega?
Annala arvates ei kujuta me endale ette keskaja inimese tundeelu, tema
kõikehõlmavat elutunnetust ja jumalakäsitust. Meie ei
tunneta maailma enam nii nagu keskajal. Meie trumbiks on üha kasvav
teadmiste hulk ja teaduse ning tehnika kiire areng, mille abil me oma elu
üha täiuslikumaks arvame muutvat. Teame, et keskaja inimene tegi
palju füüsilist tööd ja tööd tehes loeti
palveid mitte mõttes, vaid häälega. See viitab kooskõla
otsimisele universumiga, jumalatunde erilisusele, inimese kontemplatiivsusele
ning tema oskusele eraldada elamise peaeesmärk kõigest sellest,
mis inimest peaeesmärgist kaugendab. Tänapäevainimese ja
keskaja inimese üks erinevusi on Annala arvates erinev suhtumine vahendisse
ja eesmärki.
Kui Annalal õnnestus XX sajandi lõpu eesti inimene paarikümneks
minutiks teistsugusesse mõtteruumi nihutada, siis ettekandekoosolekule
järgnenud keskaegne söömaaeg Soome Instituudis nihutas keskaja
päevast osavõtjaid lähemale keskaja maistele rõõmudele.
Kohale olid saabunud Olde Hansa peakokk ja toitumistavasid tutvustavad
näitsikud. Loomulikult olid vastvalmistatud toidudki keskaegsed: neid
oli ohtralt (nagu keskaegsele prassingule kohane), nad maitsesid hõrgult
ega jätnud mõjutamata sööjate meeleolu, mis muutus
õhtu kuludes üha keskaegsemaks. Õhtu lõppes Niguliste
kirikus, kus pakuti hõrku hingetoitu: esines tartlaste Via Sonora.
Hildegard von Bingeni laulude ja muusika hardus tundus pika päeva
lõpus ebamaiselt harras võimalik, et teisenenud oli ka
kuulaja kontemplatsioon, elu- ja ajalootunnetus. "Kas tasus kaja sisse
ehitada maja?" laulis Anne Maasik Lüübeki altari ees,
Hildegard von Bingeni sõnu ja muusikat keskajast tänapäeva
transformeerides. Vastus on: jah, sest kaja on meenutus, tagasitulek ja
kordumine ka siis, kui ta tuleb lõpmatuse teisest otsast.
Livia Viitol
|