Kas on kerge olla 197aastane?

Tartu ülikooli raamatukogu 200. juubelini on aega veel mõned aastad, aga ometi on 1999. aasta tähendusrikas. 
Pärast seda, kui 1802. a. taasavatud Tartu ülikooli juures alustas entusiastliku direktori prof. Karl Morgensterni eestvedamisel tööd raamatukogu, on ajaloo ülestähendustes raske leida midagi uut selle põhiülesannetes, suhetes oma ülikooliga, probleemides ülikooli õppejõududega ja üliõpilastega, mistõttu raamatukogust võib jääda mulje kui väga konservatiivsest süsteemist. On toimunud loomulik areng ja sellega seoses ka muutused. 
Täielikult uue kvaliteedi toob raamatukogundusse infotehnoloogia areng –, et täita oma teadmiste vahendaja rolli, peab raamatukogust saama kaasaegseima infotehnoloogia rakendaja. Raamatukogu, mis peab hoidma minevikku, peab suutma oma vana osa ühildada uute tehniliste võimalustega. Suurtes süsteemides on see protsess suhteliselt aeglane.
Unistada infoühiskonnast on üks asi, selle elluviimine aga väga kallis ja aeganõudev protsess. Ilmekas näide, kuidas tänapäeval on võimalik ühitada vana uuega, on vanade trükiste digitaliseerimine. Originaali säilitatakse, soovijatele pakutakse aga kasutamiseks digitaalset versiooni. Samas ei saa vajalikul määral seda endale lubada isegi rikaste lääneriikide raamatukogud, rääkimata Tartu ülikooli raamatukogust, kus selles vallas tehakse alles esimesi samme. 
Päris üksinda üritades ei olekski tänase tulemuseni nii kiiresti jõutud. Kui Eesti raamatukogud moodustasid Eesti Raamatukoguvõrgu Kontsortsiumi ELNET ja leiti ka finantsabistajad, hakati kasutama Eesti teadus- ja kõrgkoolide raamatukogusid hõlmavat integreeritud raamatukogusüsteemi INNOPAC. Kaartkataloogi tegemine lõpetati juba aasta alguses ja sügisest kaovad kasutusest ka lugejataskud. Sellega on ajalooks saanud üks oluline osa raamatukogutööst.
Eesti vanima pidevalt tegutseva raamatukogu aastaid kokku lugedes saab neid päris palju, kuid ühe ülikooli raamatukogu seesmine suundumus on areneda oma kasutajate positiivse, arengule suunatud rahulolematuse toel. Ülikooli soov, et raamatukogu toetaks tõhusalt õppeprotsessi, on loomulik. Nii nagu ülikool ise, areneb ja muutub ka raamatukogu pidevalt. Positiivne resultaat on seda ilmsem, mida parem on meie koostöö. Seesmine ümberkujunemine on raamatukogus juba alanud. Sellest üksi aga ei piisa. Teadusraamatukogud vajavad ka finantsilist stabiilsust tagavat õiguslikku alust – seadust. Raamatukogude seisukohalt on eriti oluline kogude järjepideva komplekteerimise võimalus. Õigeks ei saa pidada kodanike õiguste kitsendamist informatsiooni kättesaamisel. Seda on pidanud silmas ka ülikooli raamatukogu, olles avatud kõigile soovijatele.
Aeg-ajalt algatatakse arutelu Tartu provintsistumise üle. Teadusinfo koondumine Tallinnasse ja kõigi Tartus asuvate kõrgkoolide õppebaasi ahenemine on üks kindel samm selle poole.
Unikaalseid kogusid sisaldav Tartu ülikooli raamatukogu on auks nii ülikoolile kui ka Eesti riigile. Mida tähendab riigile rahvusülikooli raamatukogu ülalpidamine? Kas riigi osa on siinkohal olnud piisav? Meie arvates peaks riik sätestama suurte, ühtaegu rahvusliku ja rahvusvahelise tähtsusega infokogude asendi ühiskonnas ning garantiid vajalike rollide täitmiseks. Ametkondadevahelises haldusalas, õigupoolest õhutühjas ruumis olemine ei suuda praegu ega tulevikus tagada kõigi raamatukogu ajalooliselt kujunenud funktsioonide toimimist. 
Kindlasti läheb see aasta raamatukogu ajalukku mitte oma rahaprobleemide tõttu, vaid ülemineku tõttu elektroonilisele keskkonnale raamatukogutöös. 
Tartu ülikooli raamatukogu ei ole olnud ainult raamatute kättesaamise kohaks, vaid ka kokkusaamiste ja meeldiva suhtlemise paik mitme põlvkonna Eesti haritlastele. Igaühel on oma mälestused kas Toome hoonest või juba uuest raamatukogu majast. Kerge on olla 197aastane raamatukogu ja omada tohutut ajaloolist mälu ning samas on raske olla teelahkmel, kus tuleb üle vaadata kogu oma kogemus ja valida täiesti uus tee.

Tartu ülikooli raamatukogu avalike suhete osakond