Varblane õnneaastal!

Üks varblane, kord juuni kuul,
Vaatas õisi õunapuul.
Kui hästi siin saaks elada
Ja õitevilus sirtsuda!

Saigi tõeks, see õnnesoov,
Õitsev kodu, õitsev hoov.
Valge taevas, valge öö,
Vaid pilvemetsas keksi löö!

Varblasest sai kuningas.
Ta elukitsust laiutas.
Kuni äkki tõusis tuul
Ja paiskas õied õunapuul.

Õievihmas pesa sassis,
Kuid seegi muudatus nüüd passis
Ta nägi päikest, nägi kuud
Ja kõike, vajalikku, muud.

Vihmapilvi õigel hetkel,
Naabri kassi luureretkel.
Kuhu perenaine seemneid peitis
Ja porikärbes uneks heitis.

Pesa ümber õuna nupud
Paisusid kui kullerkupud.
Möödus kuu, möödus kaks,
Lehestik ka ümber paks.

Ah, kui tore, mõtles ta!
Nii varblane võiks elada!
Nagu kotkas vapi peal
Ja luuletaja luule real!
(Ja siis veel tore üllatus – 
igas õunas väike uss!)

Elin Toona 18. juunil 1999 
Hannes Varblasele sünnipäevaks.