Ekspertidena eelmisest teatriaastast Eestis

Vanalinnastuudiot vaatles Maris Balbat. Teatris on etenduste arv natuke suurenenud, aga külastajaskond vähenenud. Hooaja algul oli trupis 17 koosseisulist näitlejat, Eino Baskin oli kunstiline juht ja direktor ühes isikus. Koosseisuline lavataja on Ivo Eensalu. Kahetsusväärselt puudus kirjandusalajuhataja. Teatrist lahkusid Tarvo Krall, Raivo Rüütel ja Eva Malleus-Vilt, kes mängivad lepingu alusel. Juurde tulid Rita Raave ja Peeter Kaljumäe, Robert Gutman on rollilepinguga, nagu ka Andres Roosileht 18. lennust. 
Põhiliselt on säilinud meelelahutusteatri palgejooned, aga enesekriitiliselt on püüeldud ka tõsisema poole. Ajuvaba naerutaja tüüpnäide võiks olla Feydeau’ “Täitsa lõpp” Ivo Eensalu lavastuses; sääraste tükkide tegemises on ta omandanud professionaalsuse, ent kui neid tükke on repertuaaris palju, siis tekib unenäolisuse tunne: kas pole see üks ja seesama lavastus, mida õhtust õhtusse pakutakse?
Jandilaadist erinevat esindas “Päikesepoisid”. Seegi oli publikumenukas, ent tõeliselt teravmeelne. Eino Baskini ja Üksküla koosmäng oli tore. Ainus ebakoht on omaaegse sketši etendamine, mis sai nii totter, et kuidagi ei usu selle omaaegset kuulsust. Kuigi “Päikesepoiste” näol on tegemist korduslavastuse fenomeniga, s.t. see ei ole nii värske kui paarkümmend aastat tagasi esimest korda meie laval, liiati kui meeles on Jüri Järveti hiilgav osatäitmine, kuulub lavastus plusspoolele. Vanalinnastuudio lava on kunstnikule tihti tõeliseks väljakutseks oma kehvade võimaluste tõttu, Jaak Vaus on teinud selles lavastusega hea töö. 
“12 toolile“ on ette heidetud kaasajastamist. See pole tõesti samal tasemel kui näiteks “Kolmekrossiooperis”, ent loob siiski täiendava silla publikuga. Tõnu Kilgase mängus on hoogu ja haaret ning Egon Nuteris veidrat karakteersust. Kokkvõttes puudub terav satiir, ent keskmise meelelahutusena on töö eelistatav kommertskomöödiale. 
“Päikesepoiste” ja “Täitsa lõpu” vahepeale jääb “Tuhat klouni”, mis ei kohusta millekski, aga lausa ei häiri. Tänuväärselt on Vanalinnastuudio repertuaaris mõeldud lastele. “Aladdini imelamp” ja Riina Vanhaneni dekoratsioonid olid algselt mõeldud Linnahalli jaoks. Jüri Karindi variant “Okasroosikesest” on lastele arusaadav ja võetakse hästi vastu. Oodatuim ja tavapärasest erinevaim lavastus oli kahtlemata Roger Vitraci “Victor ehk Laste võim”. Et see seal kavas, on tõlkija Tõnu Oja ning Jaan Toominga initsiatiiv. Viimase poolt on see väga tõsine töö, aga ei ole mõtet kõnelda noore Toominga taastekkest. Sest 70. – 80. aastate lavastustes olid ta kujundid mastaapsusele vaatamata väga täpsed, selgelt välja loetavad. Praegu on võimsust küll, aga bufonaadlik ja sumbuurne barokne laad on segane. Laadanalja tagant ei paista “valusat” nalja eriti välja. Teises vaatuses muutub kodanlik maitselagedus ja banaalsus, mida pilgata tahetakse, kohati lavastuse enda omadusteks. Sellegipoolest väärib teater kiitust, et seal ei lavasta tööpuudust põdevad või parema loomeea minetanud külalislavastajad, vaid tõeline meister.
Tom Stoppardi “Midagi tõelist” oli kahtlemata hea sihiga ettevõtmine, aga tulemust kahandas Roman Baskini loiuvõitu lavastus. Ehk ilmnes just selle töö puhul ka see, et publik ei ole peenema naljaga enam harjunud.
Vanalinnastuudio näitlejate enamik valdab koomikaarsenali professionaalselt. Ometi on piir, kust peale ainult komöödiaid mängides areng seiskub, kui vahelduseks ei tehta midagi teises ťanris. Seepärast peaks Vanalinnastuudio kindlasti ka muud kavasse võtma. Muidugi püsib oma maja probleem. 
Eesti Riiklikku Vene Draamateatrit vaatles Ülo Tonts, kes tõdes, et kui ta vanasti nägi ära pea kõik selle teatri repertuaari, siis viimasel ajal mitte, ning et taaskohtumine oli rõõmustav. Teater on alles ja kuigi vaadates tekkis kriitilisi mõtteid, pole ühtegi tükki, mille vaatamist ta on pidanud kahetsema. 
Rohkesti on alles näitlejaid, kes meeles varasemast ajast. Seesugune stabiilsus üllatab, sest nõukogude ajal oli see teater tuntud just kaadri voolavuse poolest. Ei tea, kas Eesti Vabariigi olemasolu mõjub stabiliseerivalt ja kinnistavalt?
Oli teinegi taaskohtumine – vene teatripublikuga. Jumal tänatud, ka see on alles. Muuhulgas vaatas Tonts kolme gastrolletendust Vanemuises, mis olid puupüsti täis, mida eesti oma etenduste puhul juhtub haruharva. Oli tunda, et teater tähendab sellele publikule muud kui pelgalt esteetilist sündmust. Oli üsna palju nooremat publikut, mis samuti rõõmustab. Samas juhib muukeelse publiku teatrikülastusharjumus mõtte laiemale tasandile, integratsiooniprobleemidele. Tonts küsis naabritelt, kas nad eesti teatrit vaatavad? Vastus oli eitav. See tähendab, et kuigi vajadus teatri järele on kindlalt olemas, ei minda vaatama Linnateatri “Pianoolat” ega Vanemuise “Tarelkini surma” (kuigi viimane seda väärt pole). Viimasel ajal puudub ka Vene Draamateatri reklaam nii Sirbis kui Postimehes. Ometi võiks teater muulaste integreerimisele oluliselt kaasa aidata. 
Mrozeki “Emigrandid” jättis tugeva positiivse mulje. Teater on suuteline esitama materjali, kus näitlejatele langeb suur rõhk. Mõlemad rollid on hästi tehtud. 
Teine väikese saali töö “Daam koerakesega” polnud eelmisega võrreldes värske ja veenev. Ehk oli materjal liiga tuttav? Kindlasti jäi puudu lavastaja näpunäidetest.
Lutsu “Tagahoovi” puhul tekivad spetsiifilised raskused. On oht, et kui osa tegelasi on venelased ja ka eestlasi esitavad vene näitlejad, siis mängitakse ka eestlasi nagu venelasi, seda täiesti tahtmatult. Praegu olid eestipärased üksnes Villa Hortensia elanikud, keda külalistena mängivad eesti näitlejad. Simultaansed episoodid jäid segaseks. 
“Kalmistuklubi” rehabiliteeris näitemängu Eesti Draamateatris nähtuga võrreldes. Banaalset kommertslikkust oli J.Gaitšuki töös vähem.
Teine komöödia “Seni, kuni ta suri” oli eelkõige kogemus V. Anšoni kunstnikuvõime avarusest, sest see töö on rikkalikult rahvalik ja peaaegu olustikuline.
“Päikeseloojangu puiestee” on melodraama, mille teinud tuntud menulavastaja R.Viktjuk. Hoolimata agressiivsest strateegiast oli lavastuses igavust. Efektset vormi oli palju, aga näitlejapool jäi nõrgaks. 
Põhiprobleem näib Vene Draamateatril olevat võimekate lavastajate puudumine, näitlejapotentsiaali on selgelt enamaks. Eesti parimad lavastajad võiksid seal aeg-ajalt tööd teha. Teatris kipub puudu jääma ka noorematest aastakäikudest. Kuigi repertuaar kisub kergema poole, mille vastu objektiivselt ei saa, võib olla kunstiliste tulemustega rahul.