Probleemitu prints ja kehkjas kerjus
Audiatur et altera pars
 
Üllas nooruk prints Edward (Indrek Sammul).

Suvist teatrit pudeneb jätkuvalt justkui küllusesarvest. Kas ei hakka juba vastu lööma kriitiline piir? Ei, näib, et mitte veel: on ju kõik senised üritajad suutnud end “kaardile” ära mahutada. Kui suvise eesti teatritarbija janu kasvab endises proportsioonis, siis peavad vist teatrid töö sootuks ümber korraldama ja oma personali puhkuse talvekuudele tõstma.
Juba mitmes-setmes kibe suveteatrisuvi paneb küsima üldistuste tegemise võimalikkusest. Kus siis on tema piirid ja priiused, plussid-miinused, kus peavool ja kellel õnnestunud sellest välja murda? Kui võtta aluseks ühe lavastuse kontekst, oleks tänuväärt aines Linnateatri “Prints ja kerjus”, suvetükk, milles minu meelest kehastunud praeguse suveteatri hiilgus ja mannetus. Mis kohe kõneleb ka esimese elevuse vaibumisest, mugandumisest ja meie suveteatri mõõdukast “kodanlikustumisest”. Suvine vaataja peab saama seda, mida ta küsida mõistab ja mille eest ta oma rahataskut kergendanud on!
On see süüdistus kergema vastupanu teele minekus? Ehk hoopis vastupidi – tuleb imeks panna, et lavastaja Jaanus Rohumaa on vaevanud end suveleitsakus materjali lavaleseadmisega, kusjuures selle sisimatest sõlmitustest pole ükski pälvinud tema tuntavat huvi. Tõsi, muidugi on Mark Twaini jutustus oma olemuselt tõeline pseudo – paras paar Gojko Mitici indiaanifilmidega. Aga ka mitte päris tühi loos. Alustades kasvõi lava jaoks nii tänuväärsest teisikluse teemast – selle teatraalne võimendamine andnuks loole kindlasti avarama toetuspinna. Või siis kaks polaarset keskkonda, Kuningaloss ja Prahihoov kui ajastuülesed sümbolid. Kas teineteisele lähenemas, kaugenemas või ühte sulamas? On see kiindunud neiu silmis ületamatu vahe, kui tema unistuste kerjuspoiss on ootamatult troonipärijaks tõusnud? Või äkki hoopis langenud? Ehk siis Hendonite perekonnasaaga kui paralleelpartii poiste “lapsepõlve muretutele mängudele” – milliste mõõtmeteni võib kasvada üks ja ainumas venna rolli astumine? Kas mitte jälle üleskorjamist ja tallelepanemist väärt mõttejupp? Milleks siis ikkagi Peeter Sauterilt uut teksti tellida, kui see on piirdunud pelgalt loo sisu ümbervalamisega kaasaegsemasse anumasse (à la kerjus printsile: “Küll sul on ikka kihvtid riided!”), mille vastu iseenesest pole kuulnud veel kedagi pahandavat.
See-eest kuulen juba väitlevaid toone stiilis “Aga lugu ju kerib!”, “Täitsa vahva oli”, “Sõnum ei ole tähtis” (Sauter ise 4. juuni Postimehes) ja üleüldse, suvi ju! Ent ikkagi närib pisikene kahetsustunne eesti keskmisest kõrgema tasemega näitetrupi pärast. Nii panoraamsel mängupinnal nii ahtalt mänguruumi! Ehk üksainus, tõuse-ja-sära-nimeline mängulaad. Ikka edasi, ei mingit suurplaanide maitsmist ega partneritunnetuse otsas mekutamist! 
Mis paneb muidugi seda enam imetlema Linnateatri näitetrupi südikust ja kindlat lennukaart. Tekib võrdluspilt kunagi armsaks saanud raamatu ülelugemisega. Kindlasti kangastuvad kellelegi mälestused Lavaaugu musketäri- suvedest, mitmete näitlejate rollidki mõjuvad peaaegu tsitaatidena toonasest. Võibki öelda, et valdav osa trupist teeb hästi seda, mis neil varemgi hästi välja tulnud, ja see on, uskuge, siiralt mõeldud. Eriti hea meel oli vaadata teatri keskealisemat seltskonda ja on hea, et lõppenud hooajal jagus neilegi natuke rohkem ja tegusamat tööd.
Täpne valik on ka teisikutest nimitegelaspaar Indrek Sammul – Tõnno Linnas, olgugi et peale lehvivate lokkide neil erilist välist sarnasust ei nähtu. Aga publikupool on valmis selle tinglikkusega kärmelt leppima, sest ilmselge sarnasus on ometi olemas – ja puudutab see ühtset näitlejatüüpi, mille olulisemateks tunnusteks liikuv füüsis, karakteri sirgjoonelisus ja mingi eriliselt hele “positiivse kangelase” sarm.
Siiski libiseb suur osa tegelaskonnast pisut liiga kiiresti vaataja silme eest mööda, jõudmata enda vastu suuremat huvi äratada, hoopis kaootiliselt on platsile lastud laps-statistide rühmik. Ilmselt olnuks mõistlik lisaks võitlusstseenide seadele (Indrek Sammul) kutsuda juurde ka hea silmaga liikumisjuht: tegevuse paigutus terrritooriumile ei anna märku erilisest leidlikkusest. Iga aken, rõdu, müüririnnatis ja kiviplaat on püüdlikult ära kasutatud, aga sujuvalt lahtirulluva sündmustiku muljet ei teki. Üks misanstseen sikutub teiseni justkui liiga väike tekk üle magaja, kusjuures jääb ikka mõni koht paljaks. (Iseäranis lohutusse mahajäetusse jääb II vaatuses Siga ja Vile kõrtsituba!) Ja siis veel see kohustuslik muusikaline kleepriba….
Aga siinkohal punkt! Ei tea, miks, aga suveteatri kallal urisemine ei tundu just hea toonina. Pigistame siis korraks silmad kinni ja kujutame selle loo korraks talveteatri tavaliseks saalitükiks. Mulle igatahes viirastus üks meie keskmise lasteteatri keskmisepoolsem lastekas. Õnneks on praegu võimalus see viirastus kärmelt meeltest pühkida. Suvi ju!

Sven Karja