Kui me Moondsundi Vasseliga...

Madis Kõiv. “Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta”.
Lavastus ja muusikaline kujundus Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Airi Eras.
Mängivad Ita Ever, Ain Lutsepp, Andrus Vaarik, Jan Uuspõld, Kleer Maibaum või Küll Koik, Laine Mägi, Rein Oja, Tiit Sukk, Kersti Kreismann või Küll Koik, Taavi Teplenkov. 
Esietendus Eesti Draamateatris 9. juunil 1999.
 
Ida (Ita Ever) räägib Vasselile (Ain Lutsepp) ja Kustale (Andrus Vaarik) oma surnud mehest. Ülal isamaalik postiljon (Tiit Sukk).

Ei suuda meenutada stseeni ja repliiki, mille peale Andrus Vaariku Kusta esietendusel aplausi sai. Oli see jutt naiste maadlusest Räpinas või see koht, kus Kusta Moondsundi Vasseli käest, keda mängib Ain Lutsepp, suitsu küsib ja poole saab, või seal, kus ta rõõmustab, et nad Vasseliga oma pähkliraha maapanka ei pannud. Pigem oli see hoopis see koht, kus Kusta oma kõrvad lukus hoidis, et Ita Everi Ida saaks Laine Mägi Sohvile seletada, mis asi porduelu on ja kuidas seda elatakse. Koht ja kõne ei ole täpselt meeles, aga meeles on Kusta magus suu ja pilkav silm ja kavalalt kõver kael, mida üks tuttav neljandas klassis õppiv noorhärra nüüd kodus rõõmuga järele teeb. Ei ole ju selles pika nimega etenduses paremaid nägusid kui need kaks vanameest – Kusta ja Vassel oma pähklikoti taga.
Teine vaheaplaus tuli kolmandas vaatuses, kui Rein Oja Antoni mehetegude pärast Kersti Kreismanni vahuleaetud Minna oma viha Kleer Maibaumi Saara seltsis välja purskab ja Saara ta ära lohutab. Sellist kiirkõnet ei kuuldud rohkem selles etenduses ega ole kuuldud mõnes muuski lavatükis. Hoogne stseen lõppes ilusa rahumeelse puändiga. Ilmselt on huvitav nägu ja hea kiire jutt asjad, mida vaataja selles lavastuses kindlasti hindab.
Olen lapseeas Tammsaare mail elades kuulnud niisugust lahedat jura, nagu siin aetakse. Et käib suur sõnadega vehklemine ja sõbralik aasimine, mille vahele ka kõvemaid kärgatusi lastakse, kui keegi kelleltki kedagi ära võtma kipub. Nüüd on see tuttav maaelu ehedal kujul Draamateatri laval.
Kõivu kõrval tundub Raudsepp korraga literatuurne, tema karakterid kõvasti üle värvitud. Ka selgub “Moondsundi Vasselist”, et meie geenides võib “Saaremaa onupoja” ja “Mikumärdi” kõrval leiduda ka kübekesi Gogolilt, Kivilt ja Shakespeare’ilt. Oleme laval Kõivu huumorit ennegi kohanud. Lutsepa Mees “Kokkusaamises” ja Martin “Filosoofipäevas” ning Vaariku Peremees “Tagasitulekus isa juurde” on loonud Kõivu nalja ainulaadsusest pildi. Ent need olid rahvatarkust, filosoofiat ja pajatamislusti täis rollid, millele “Moondsundis” vaevalt keegi üksi vastu saab. Koos ja teises laadis küll.
Kunagi räägiti teatris mudelitest ja mudelsituatsioonidest.
Karusoo “Makarenko koloonia” kohta öeldi – Nõukogude Liidu mudel. Vaadates Moondsundi Vasseli äriajamist ning Sundströmi Ida hotelliehitamist ja kuulates seda poolmurret, “mis seie külla kaikist keeleliikumistest pidama on jäänd”, tekib ka üks Eestimaa ja eesti elu mustervisioon. Eks ehitatakse seda eesti elu nagu Tallinna linna, mis kunagi valmis ei saa ja saama ei peagi. Aga mustri on Pedajas nagu ikka ära peitnud värvidesse, lõhnadesse, häältesse ja muusse muusikasse.
Pärismuusikat on “Moondsundis” vähe. Vaid vaikset tausta mingitel lüürilisematel puhkudel. Kooris laumist pole ülepea. Aga muusikakujundus on nagu ikka Pedajase lavastuse kandvamaid komponente. Kõne, vaikuste, mürade ja kõlade partituuri lugeda on nauding. Kohe pärast Jan Uuspõllu Taaveti sissejuhatavat monoloogi algab maja remondieelne suurpuhastus. Seda saadavad täpsetes rütmides meloodilised huilged, millel puhta ilu kõrval on ka tähendusi. Esiteks annavad need märku lavastuse tinglikust poeetilisest laadist (sisaldagu see eluehtsat mängu kui palju tahes). Ent nendes huilatustes on ka lammutamise rõõmu ja ülesehitamise paatost (kõlagu see nii naljakalt kui tahes).
Kui Rein Oja Anton oma veidra veo- ja sõidumasinaga, mida seisma saab panna ainult kõhu alt, Ida õuele vurab, on õu täis kõrvulukustavat mürinat. See kõlab sama vägevalt kui Beethoveni “Laul rõõmule” Pedajase “Mauruse koolis”, aga mõjub koomilise apoteoosina tsivilisatsiooni päramüradele. See hirmsat häält tegev kaadervärk on isegi ootamatum ja vaimukam kujund kui mahamüümata pähklikott või pärijate majalogu.
Pedajase põrisev paradoks sobib Kõivu absurdiga. Koomilist energiat genereerib siin iga pisiasi. Seekord on imestama panevalt palju tegemist sugudevaheliste suhetega. Kuigi lavastuses on ka tõsiseid liine (Sohvi ja Taaveti vahekordadest kumab traagikatki), pakutakse meedia klantsitud stereotüüpide asemele naljakaid lihtinimlikke lahendusi.
Üks lavastuslikest paradoksidest on see, et teksti, mis mahutub kolme pikka tundi, on korraga liiga palju ja liiga vähe. Lutsepa Vasselile on antud ainult üks monoloog ja seegi viimase sõnana päris etenduse lõpul. Vaariku Kustal pole midagi. Konutavad läbi etenduse oma pähklikoti taga ja kohmavad sõna siit, teine sealt vahele. Kõivu monoloogidega pole me Pedajase lavastustes mitte ainult harjunud. Neid on ootama hakatud nagu ooperi suuri aariaid. Ühelt ja teiselt mingeid üksikõne alustusi tuleb, aga ikka on keegi vahel ja selle ära lõpetab. Ja siis hakkab etendus tervenisti – mis pole sugugi paha – kõlama nagu üks pikk harali otstega jutustus, mille Uuspõllu Taavet sisse ja Lutsepa Vassel välja juhatab. Nii sünnibki kollektiivne pajatus, mille kalasabamuster nagu ühe hingetõmbega läbi ratsutatakse. Mida kiiremini seda tehakse, seda rohkem saab nalja. Kalasaba selles mõttes, et ükski sündmus ei kulge otsejoones ja kõik jääb pooleli. Kõivu – Runneli “Küüni täitmise” monoloogis, mis on ka kavalehel kirjas, on see printsiip selgesti sõnastatud: “...kui mõni inimene mõne asja ära tegi, siis tulid sellele asjale kaks asja otsa ja inimesed pealekauba. Ja kõik need inimesed pidid jälle tegema ja kui nad tegid, siis tulid uued inimesed ja endised pidid tegema hoopiski muud...” Inimeste ja asjade asemel võib mõelda repliike ja mida tahes. Kõik liigub üksteisest mööda või segasummas, ent tõenäosus, et miski võib kuskil millegagi kohtuda, on suur. Võib tekkida kummaliselt koomilisi haake. Lihtsast kõnekeelest kombineerub peenekoelist absurdi. Aga kõik need naljad on sedavõrd harali näidendi struktuuris ja lavastuse koes sees, et tsiteerida ja võibolla ka tõlkida on neid võimatu.
Juba nimed annavad kujutluse sellest, kuidas Kõiv mängib keelega. Näitlejad on selle mängu ära tabanud ja sellega kaasa läinud. Kuis muidu jääksid kõik need Moondsundi Vasselid ja Innase Minnad; Kääte Liiliamõtsad ja Maali Mundvallid nii mõnusalt kõrvu kajama. Sohvi ja Saara, Taavet ja Eesav on ju ka kena kimp eesti nimesid.
Ita Everi Ida tahab maksku mis maksab juttu oma kaks korda surnud mehest ja selle uhketest matustest lõpuni rääkida, aga mitte ei lasta. Hirmus rääkimisehimu ja see muu jama vastutegevusena on üks neist vunkraudadest, mis rütmi pumpab. Nagu öeldud, ei olnud esietendusel tegevuse pulss vist veel nii kiire kui vaja. Need tardumispausid, mis tõelise galopi pealt tuleksid, oleksid vahest veel mõjuvamad kui praegu. Lavastaja teab seda paremini. Ja esietendus ei peaks tõesti olema see etendus, mille pealt arvustust kirjutada...
Kavalehe trükipildis oli Everi Idal rätik peas ja selles mõjus ta pesuehtsama külamatriarhina kui esietendusel Koidula-soenguga. Aga Ever on Ever! Lokkidega või ilma.
Ida kahe tütre ja kahe poja hulgas on Pedajase enda õpilasi teatrikoolist kolm. Laine Mägi on endine kolleeg Endlast, kes ennegi Draamateatris Pedajase käe all mänginud. Kõigi erinevuste juures on see pere nagu üks liha ja veri. Karakterit on kõigil, karakterit mängida ei pinguta keegi. Uuspõllu kohmetust Taavetist saab aegamööda etenduse tarkpea ja lüüriline kangelane. Tiit Suka agar Eesav teenib maast madalast (postiljonina) riiki, loeb vanu ajalehti teistele palkoni pealt ette ja kihutab (jalgrattaga) ringi, isamaalikud laulud suus.
Nagu Vassel lõpumonoloogis ütleb, on ta nüüd kodust ära riigikogus. Sohvi ja Saara ei ole kindlasti ühe isa lapsed, aga ema iseloom neil on. Siis on seal veel üks veider mehike – Kikrami Aadam (Taavi Teplenkov), kes, omatehtud tiivad seljas, Eesavi nööri otsas lendamas käib. Tema tundeelu töötab nagu kellavärk, kui tahab, nutab, kui ei taha, jätab paugupealt järele. Oja Anton on oma hinge ja ihu potentsiaale kasutanud vene armees mustadega sõdides, nüüd teeb seda naistejahil mööda seina üles ronides. Mida teeb, teeb hästi. Minna (seda osa mängib ka Külli Koik) kasvatab kahte last ja tuleb, malakas mõttes, Antonit teiste naiste juurest taga otsima. Need kaks on tegudeinimesed, aga neil pole kelleltki midagi pärida.
Tegelane, kelle juuresolu kogu aeg tuntakse, on preili parun, kellele on kuulunud see tagastatav maja koos tuhande viiesaja vakamaaga. Lavastusest võib leida paari muudki nostalgilist nooti. Pille Jänese kujundatud majalobudik, mis pöörab ennast saali poole kord lagunenud fassaadiga, kord kadunukese salapärase buduaariga, meenutab pöörlemisel ja eriti siis, kui sellele värelevad valgused peale lastakse, Irdi “Tagahoovi”. Nii välimuselt kui sisemuselt on ta siiski päris teine. Profiilis meenutab see ehitis kõrge seljatoega tugitooli kusagilt mõisahäärberist. Näitlejate mäng kaldub küll Draamateatri harjumuspärasest karakterkomöödiast kõrvale, vana Vanemuise lihtsa eluehtsuse poole. Need seal pole muidugi Vanemuise vanad näitlejad, Panso kooli kõrgem haridus ju küljes. Pedajase musikaalne võõritusvõtetega re¯ii ja näitlejate ehe mäng ongi kokku see uus teater, uus Kõivu-Pedajase poeetiline komöödiateater vana Draamateatri seinte vahel.

Lilian Vellerand