Rahvus ja sõda
Balkani umbsõlm

I Etnotsentrismi pale
Claude Lévi-Strauss, üks lõppeva sajandi silmapaistvamaid humanitaarteadlasi, toob etnotsentrismiprobleemi lahates järgmise näite. Mõned aastad pärast Ameerika avastamist moodustasid hispaanlased tähtsa komisjoni, mille ülesandeks oli selgitada, kas pärismaalastel on hing või ei ole. Umbes samamoodi talitasid ka Suurte Antillide põlisasukad, kes uputasid hispaanlastest vangid, et seejärel pikaajalise vaatlusega kindlaks teha, kas tulnukate keha ka vees mädaneb nagu tõelistel inimestel. Selles anekdootlikus pärimuses näeb Levi-Strauss igasuguse etnotsentrismi kvintessentsi: seal, kus lõpevad suguharu, mingi kindla keelegrupi või koguni küla piirid, lõpeb ka inimlikkuse piir. Võõrad on halvad, kurjad ja põlastusväärsed; neid ei kohelda samade reeglite järgi kui omasid (“Race et histoire”. Denoel, 1987). 
Teise, veel kuulsama pärimuse järgi said barbarid antiikajal oma nime segasest kõnest (bar-bar), mis kreeklaste arvates sarnanes pigem loomade ja lindude keele kui inimeste oma. Ka siin ei saanud võõras ning arusaamatu kuuluda inimsuse piiridesse. Lévi-Strauss, kes on kuulus kaugeid kultuure siduvate ühisjoonte esiletoojana, peab barbaarsuse esimeseks avalduseks just teiste kuulutamist barbariteks. Põlastavate ja üleolevate mõistete rakendamisega tehakse paradoksaalne uperpall: mõttehoiak, millega mõistetakse “metslased” väljaspool inimkonda seisvaiks, on iseenesest metsluse kõige markantsem tunnusjoon.
Tänapäeva etnotsentrism on küll kooliharidusest ja laiemast infoväljast rikutud, kuid üldjoontes kasutab ta siiski samasugust arhailist vastandust “meie” ja “nende” vahel. Mütologiseerimise objektiks saab siin rahvuslik ajalugu, mis ammutab eneseväärikust mõnest muistsest vabadusvõitlusest, võõrvallutajate väljakihutamisest või ususõjast. See, et õilsa “meie” vastuseis nurjatutele “nendele” võib kellegi teise jaoks hoopis pööratud vaatevinklis paista, ei maksa mütologiseeriva ajalooteadvuse silmis midagi. Siin lihtsalt ei jätku ruumi vaatekohtade paljususele.
Niisuguse ajalooteadvuse kriitikale on pühendatud näiteks Andrei Hvostovi äsjailmunud raamat “Mõtteline Eesti”, millele on seni osaks saanud teenimatult jahe vastuvõtt. Eesti ajaloolased – nagu seda rõhutavad ka Hvostovi arvustajad – on enda arvates vabad naiivsest ajalooromantikast ega saa nõustuda autori väitega, nagu moodustaksid Carl Robert Jakobsoni isamaakõned siiamaani nende töö vaimse aluspinna. Ja tõele au andes ei olegi siin võimalik Hvostoviga täielikult nõustuda, sest minu arvates utreerib ta must-valge ajaloopildi totrusi teadlikult, ehitades sellega küll oma esseed efektselt üles, kuid jättes tõsiseltvõetavad uurimused vajaliku tähelepanuta. 
Vaidlusküsimuseks jääb muidugi see, kas muistse vabadusvõitluse heroiseerimine ilukirjanduses ja nooremate klasside koolilugemikes on sobiv abinõu rahvusliku identiteedi kujundamiseks või kujutab see endast liialdust, millest harimatu ja plahvatusohtliku etnotsentrismini on vaid üks samm. Siin võib tõepoolest terendada mingi ohupiir, kuid mulle paistab, et need ohud, mida vastustab Hvostov, on probleemiks pigem Balkanil kui Baltimail.
II  Sõda, mälu ja vaen Jugoslaavia näitel 
Sõdadel on alati olnud keskne koht rahvaste ajaloomälus. Kollektiivne mälestus kangelassõjast paneb aluse rahvuse ühtekuuluvustundele. Mälestusmärgid, kalmistud ja tähtpäevad ei kanna endas üksnes leina sümboolikat, vaid neil on veelgi olulisem roll rahvuse ja riikluse sümbolitena. Nii on see pea kõigi Euroopa rahvaste puhul. Ometi eristab sõjapärimuse ja mälu mõnede aspektide tugevam rõhutamine Balkanit ülejäänud Euroopast, nagu kinnitab näiteks Wolfgang Höpken (“War, Memory, and Education in a Fragmented Society: The Case of Yugoslavia”, East European Politics and Societies. 1999, nr. 1). Püüdmata Höpkeni põhjalikust artiklist süsteemset ülevaadet anda, toon esile vaid mõned pilkupüüdvamad aspektid sõja tähendusest endise Jugoslaavia rahvaste kultuuris.
Kultuuriantropoloogid on juhtinud tähelepanu ajakäsituse eripärale Balkani ühiskondades. Minevik ei kujuta endast n.-ö. surnud aega, vaid moodustab oma ajaläbise patriarhaalse eetikaga elava traditsiooni, kus keskne roll on sõjal ja kangelaslikkusel. Nüüdsed Suur-Serbia ideed on juurtega kinni 28. juunil 1389. aastal  türklastega peetud Kosovo lahingus, kus vürst Lazar vangi langes ja tapeti ning serbia vägi lüüa sai. Sel kaotatud lahingul, mis läbi sajandite on olnud serbia rahvaluule kõige levinumaid motiive, püsibki serblaste kättemaksule kibelev rahvusmüüt. Nad tajuvad ajalugu kestva ülekohtuna, millele tuleb visalt vastu seista, et end maksma panna.     
Sõja kesksele tähendusele osutab ka kooliprogrammide analüüs. Serbia sotsioloogid uurisid kaheksakümnendatel aastatel algkooli õpikutekste ning jõudsid järeldusele, et 58 teksti 90st olid üles ehitatud sõjamotiivile. Kaks kolmandikku kõigist tekstides mainitud isikutest olid sõjakangelased ning vaid 25 protsenti teaduse, kultuuri või poliitikaga seotud inimesed. Säärase kasvatusega kujundatud väärtuste hierarhia tipus seisid vabadusearmastus (slobodoljubivost), vaprus (hrabrost) ja võitluslikkus (borbenost).
Jugoslaavia kokkuvarisemine ei muutnud senise maailmapildi sõjakesksust, ehkki kohendas varasema propaganda rõhuasetusi. Kui Tito ajal välistas ametlik ajalugu Teise maailmasõja puhul mis tahes rahvuslikkuse mõõtme ning asendas selle klassivõitluse doktriiniga, siis nüüdsed “uued ajalood” on eranditult etnotsentrilised ning sellistena ka üksteisele vastukäivad. Kõik see, mis varem oli surutud ajaloomälu perifeeriasse, tõusis uute riikide ideoloogiates kesksele kohale. Kui Horvaatia hakkas üheksakümnendate aastate algul Jugoslaaviast eralduma, siis muutus vastavalt sellele järjest negatiivsemaks serblaste pilt horvaatide rollist Teises maailmasõjas. Serblased hakkasid kõnelema ustaide hirmutegudest, horvaadid omakorda meenutasid serbia tetnikuid.
Seejuures on serblaste hinnangud ning neis sisalduv vaen absoluutsed, siin ei ole kohta pooltoonidel. Nii ajalugu kui ka kaasaeg kujutavad endast Hea ja Kurja, Tõe ja Vale võitlust manihheistlikus vaimus, kus kannataja ning ühtaegu lunastaja rollis kujutatakse serbia rahvast. Nii ei toimi üksnes propaganda, vaid nõnda mõistavad ajalugu ka serbia teadlased. Säärase maailmapildi musternäitena võime lugeda internetist Jugoslaavia arengu-, teadus-, ja keskkonnaministri Jagos Zelanovici apelli Euroopa ja maailma teadlastele. Me ei leia sealt kahtluseivagi serblaste “püha sõja” õigsuses.
Raske öelda, milline paljudest Jugoslaavia kannatusteahela seletustest vett peab, kuid ühele neist tahaksin siinkohal osutada. Briti ajaloolane Noel Malcolm, kes on 360-leheküljelise “Bosnia lühiajaloo” (“Bosnia: A Short History”, Macmillan, 1996) autor, leiab traagiliste arengute peasüü olevat selles, et kommunistliku taustaga liidrid leidsid parima abinõu oma võimu kindlustamiseks uue vaenu ja uue vastasseisu rõhutamises – seda nii etnilisel kui ka usulisel pinnal. Mitte ükski muu motiiv ei olnud nii tõhus laialdase poolehoiu võitmiseks. Mõistagi leiti vaenuõhutusele tuge ajaloost, kuid seda kultiveeriti ka kõigi võimu käsutuses olevate massiteabevahenditega. Kuulujutud, mis puhuti jõudsid ka teleekraanidele ning mille levikule teadlikult kaasa aidati, kõnelesid kohe-kohe algavast dťihaadist ning moslemite koostatud nimekirjadest serblaste kohta, kes tuleb tappa, kes vägistada jne. Keegi polnud selliseid nimekirju näinud, aga ühtäkki us-kusid kõik, et need on olemas. 
Muuseas pole vaenu kinnistamises kaugeltki süütu Serbia õigeusu kirik. Rahvuslikud teoloogid nagu Nikolaj Velimirovic jt. on esitanud käsitlusi, kus vürst Lazari ja serbia sõjameeste surma Kosovo lahingus võrreldakse Kristuse Kolgata tee ja ristisurmaga. Populaarseid liturgilisi tekste on kirjutatud Teises maailmasõjas horvaatide käe läbi langenud uusmärtritele. Kuid märtrite eest tuleb ka kätte maksta. Kirik on Suur-Serbia ekspansionistlikke ideid tagant õhutanud ning anastatud paikadele üle laipade oma õnnistuse andnud.
Kummalisel kombel tõuseb muidu nii konfliktne keeleerinevus Jugoslaavias esile vaid Kosovo albaanlaste puhul, kuna nii serblased, horvaadid kui ka bosnialased kõnelevad küllalt väikeste murdeerinevustega serbohorvaadi keelt. Tõsi, siin ei saa mööda minna keeleerinevuste kunstlikust rõhutamisest, mis on toimunud käsikäes Jugoslaavia lagunemisega. Arusaam ühtse serbohorvaadi keele olemasolust on hääbunud eeskätt selle keele kõnelejate endi hulgas. Anekdootlike lugude hulka kuulub näiteks Horvaatia ja Serbia liidrite suhtlemine tõlgi vahendusel.
III Polariseeruv maailm
Loomulikult on nüüdismaailma vapustavad konfliktid midagi muud kui kahe suguharu kokkupõrge eelajaloolisel ajastul. Sealtpeale, kui Kosovo sõjaga seotud uudised katavad kõigi maailma tähtsamate ajalehtede esikülgi, ei ole see enam mitte lokaalne, vaid ülemaailmne probleem. Tõsi, uudised ei muutunud kuumaks mitte niivõrd sellepärast, et albaanlasi tapeti, vaid sellepärast, et NATO alustas sõjalisi operatsioone. Tegemist on esimese, ehkki mitmete märkide järgi üpris saamatu katsega astuda välja väikerahva õiguste eest. 
Meie ees on palju ebamugavaid küsimusi. Miks ei ole Lääs samamoodi käitunud tiibetlaste, tšetšeenide või kurdide kannatuste puhul? Miks ei reageeritud juba aastaid tagasi, kui sisuliselt alustati etnilist puhastust horvaatide ja bosnialaste vastu? Miks ei antud juba varem selget hinnangut Miloševici rollile vaenu õhutamises, vaid vastupidi – Daytoni leppe järel hakati sõjakuritegude mahitajat pidama rahu ja edasise stabiilsuse garandiks? Ja kui nüüd läheb nii, et Kosovo albaanlased ei saa tagasi oma kodu, kas on siis läänemaadel julgust veel kunagi või kusagil omavoli ja etnilise puhastuse vastu välja astuda? 
Kosovo sõda on esile toonud ägedama polariseerumise maailma rahvaste vahel, kui see kunagi külma sõja järgsel perioodil on eksisteerinud. Isegi eesti sotsioloogid kinnitavad, et pärast taasiseseisvumist pole eestlaste ja siin elavate venelaste arusaamad nii teravalt vastakuti läinud kui nüüd, hinnates NATO operatsioone Miloševici reťiimi vastu. Samamoodi lahknevad Lääne avalik arvamus ja poliitilised seisukohad Venemaa omadest. Lääs ise polariseerub NATO operatsioonide toetajate ja vastaste vahel. SRÜst ja Venemaast omakorda lahknevad islamiusulised piirkonnad – Kesk-Aasia, Tatarstan jt. Omaette kahvlis on Ukraina, kellel tuleb valida slaavi vendluse ja Venemaast sõltumatu välispoliitika vahel. Kuivõrd nii Hiina kui Venemaa seisukohti pole Kosovo konflikti puhul eriti kuulda võetud, on jõudu kogumas nende ühisblokk NATO ja Ameerika Ühendriikide hegemoonia vastu maailmas. 
Lõpuks ei saa mainimata jätta, et suur osa nimetatud lahknemistest kinnitab Samuel Huntingtoni kuulsat tsivilisatsioonidevaheliste konfliktide teooriat. Huntingtoni järgi tõusevad usupiirid etnilistest piiridest valusamalt esile, mis olulisel määral ühtib nii endise Jugoslaavia alal toimuvaga kui ka sealt lähtuvate hoiakuerinevustega. Tõukumised tsivilisatsioonide vahel on püsivamad kui kaasaja haritlaste ja poliitikute tahe neid ületada. Lääs võib küll jõuga vastustada mõne rahvuse vastu suunatud genotsiidi, kuid on enam kui kaheldav, kas hiljem õnnestub sõjavaremetes maal juurutada lääneliku demokraatia tavasid ja väärtusi.
Arvestades serbia haridussüsteemis, massiteabes ning pärimuslikus mälus kinnistunud arusaamu kangelassõjast ja ajaloo ülekohtust, on ilmselt asjatu oodata, et need arusaamad saaksid lähemal ajal muutuda. Tõsi, ajalugu tunneb Saksamaa denatsifitseerimise näidet. Ent ajalugu tunneb ka Berliini müüri kahe maailma vahel. Need kaks maailma olid mõlemad saksakeelsed, nende vahel polnud põhjapanevaid usu- ega mentaliteedierinevusi ning nende lahutamine lõppes fiaskoga. Tõenäoliselt lõpevad nüüd fiaskoga kõik heatahtlikud katsed lappida kokku serblaste ja albaanlaste, serblaste ja bosnialaste ning serblaste ja horvaatide maailmu.
Tänapäeva maailma plahvatusohtlikkus on võrdeline relvastuse võimsusega, mida ollakse valmis oma huvide või kinnisideede nimel kasutama. Kui kusagil tõemeeli usutakse, et teisel pool arusaamatuse ja vihkamisega kultiveeritud barjääri ei ela mitte lihast ja luust inimesed, vaid paariad, keda on kasulik tappa nagu loomi, siis on haritud ja demokraatlikul maailmal võimatu ükskõikseks jääda ja mitte sekkuda. Samas kaasneb alati oht, et konflikt osutub juhitamatuks ning ühe püssirohutünni lõhkemine süütab ka teised. Kui Miloševici Jugoslaavia kujutab endast pigem regionaalset kui ülemaailmset ohtu, siis analoogiline sündmusteahel Venemaal või Hiinas oleks märksa kardetavam. Need on n.-ö. piiratud demokraatiaga maad, kes on harjunud dikteerima maailma arenguid ning mitte taluma seda, kui keegi püüab dikteerida nende arengut või juhtida tähelepanu valulistele siseprobleemidele. Loomulikult huvitab meid see, mis nendes ühiskondades toimub – mitte ainult poliitilises ladvikus, vaid ka näiteks haridussüsteemis, meedias, ideoloogilistes allhoovustes ning tavaliste inimeste meeleoludes. 
Kui hästi läheb, siis ei määra XXI sajandi arenguid mitte võidurelvastumine, fanaatiline messianism ega mõne suurrahva iha territoriaalse või rahvusliku hegemoonia järele, vaid riikide intellektuaalne, infotehnoloogiline ja majanduslik konkurentsivõime. Paraku eeldavad selles lootuses kõlavad noodid hoopis ühenäolisemat maailma ning teatud tüüpi väärtussüsteemide domineerimist teiste üle. See omakorda ei kõla päriselt kokku tähelepanekutega, mida kultuurisemiootikud ja filosoofid seni on inimkonna kohta teinud. Polariseerumine on paratamatu ning mitmenäolisus vajalik. Kuid kas on see ka ohtlik?

Andres Herkel