Vaimueliit sõjakeerises
 
Kirjanik Peter Handke.

Ungari vanema põlve kirjanik, Auschwitzi läbi teinud Imre Kertesz räägib Spiegelis, et Budapesti taksojuht küsis temalt, mis ta arvab sellest, et ameeriklased Belgradi pommitavad. Kirjanik vastas, et see on hoopis NATO. Olgu siis NATO, mis seal vahet on, vastas taksojuht. Kui Kertesz seletas, et ka Ungari on NATO ja seega just “meie pommitamegi Belgradi”, siis ei saanud taksojuht enam millestki aru. 
Mis taksojuhist rääkida. Euroopa ja muugi maailma vaimueliit on Balkani sõjast saanud ammendamatu diskussioonimaterjali. Ka ajakirjandus õngitseb intellektuaalide arvamusi erilise hoolega, mistõttu viimased saavad tänu tõsisele teemale ilmutada erilist vaimuteravust. Püüan tuua – lootuses, et sõda varsti mööda saab – suvalise valiku viimastel kuudel liikunud seisukohavõttudest, olles tuttav vaid murdosaga ja püüdmatagi neid süstematiseerida, mis oleks lootusetu ülesanne.
Imre Kertesz ütleb, et sõda iseenesest on ikka kohutav ja selle õigustuseks võiks olla vaid hea lahendus. Kuid ta kahtlustab, et tekkival Euroopal pole päriselt siduvat ideed. “On kurb, aga võibolla hädavajalik, et just see sõda loob selle idee,” ütleb Kertesz. 
Frankfurter Allgemeine Zeitungis (30. aprillil) ilmus ungari kirjaniku ja Berliini Kunstide Akadeemia presidendi György Konradi suur artikkel “Tagasilangus sajandi algusse”. Ta ütleb alguseks, et on kuus nädalat olnud NATO-kodanik ja pommitab nüüd Jugoslaaviat, ehkki ta seda sugugi ei taha. Et ka hirmsamas unenäos poleks ungarlased varem selle peale tulnud, et nad peaksid albaanlaste kaitseks pommitama sildu Novi Sadis. Konrad arvab, et “meie” pole nii sõjakad kui lääne-eurooplased, kes on saavutanud abstraheerimisvõime, mis lubab neil teksti-ja pildiuudiste järgi kiirelt luua endale pildi maast, mida nad ei tunne. Endise dissidendina väidab Konrad, et nemad ei astunud riigi vägivallamasinale vastu vägivallaga, vaid püüdsid rõhuda inimeste teadvusele. Keskeurooplane mõistab Konradi arvates end rohkem väikese mehena, kes ajalugu pigem läbi elab kui teeb. Edasi tõstatab Konrad küsimuse: mis moraal see on, mis lubab demokraatlike riikide ühendusel kasutada antidemokraatlikku strateegiat? Konradi arvates nähakse enda ees ainult Miloševici ega nähta tsiviilisikuid. Kas vajas Lääs koletist, küsib Konrad – siis ilmus Miloševic nagu tellitult. Lõpuks väidab Konrad, et “Omadusteta mees” ja “Perekond Thibault” on jälle aktuaalseks saamas, sest ka 1914. aastal keegi justkui ei tahtnud sõda, aga ometi ta tuli. 
Konradi mõte, et inimsuse nimel inimesi pommitada on vale, on aga Kerteszi arvates nii üldine, et sellega pole midagi peale hakata. Ja lisaks pole praegu tegemist territoriaalsete ambitsioonidega. Lääs on Kerteszi arvatas liiga kaua pidanud Miloševicit stabiilsuse garandiks, aga üks dikataator ei saa ju iial olla niiisugune garant. Kertesz nendib Konradiga seoses Ida-Euroopa üldist poliitilist infantiilsust. Kui Spiegel küsib Kerteszilt, kas sakslased peaksid sõjast eemale hoidma, vastab Kertesz, et see on demagoogia: enne olid “nad” natsid, nüüd tulevad justkui NATO. Aga Miloševic ise – rikastas sotsialismi natsionalismiga ja sai tulemuseks natsionaalsotsialismi! 
Konradile vastas kõigepealt koguni saksa kaitseminister Rudolf Scharping! Järgmisena vastas Konradi kaasmaalane ja kolleeg Peter Nadas, kes lähtub küll argumentum ad hominem seisukohtadest ja peab nii Konradit kui ka Handket (kellest pärastpoole) egotsentrikuiks, kes ei mõtle muust, kui millegi kohutavalt vapustava ja üllatava kuuldavaletoomisest. 
Lihtsustatult ja kuulduste järgi on NATO poolt Günther Grass (kes leiab küll, et aktsioon on hiljaks jäänud); Juan Goytisolo, Gabriel García Márquez; sakslaste ühist hitleritoetust analüüsinud Daniel Goldhagen; prantsuse nn. uued filosoofid Bernard-Henry Levy, Andre Glucksmann, Alain Finkelkraut; näitlejanna, Vietnami sõja vastase võitluse veteran Vanessa Redgrave. Suurele mõtlejale ja poeedile Hans Magnus Enzensbergerile tundub, et kunagise rahuliikumise jäänused on jooksnud üle massimõrvarite poole. Mis puutub maavägede sisseviimisse, siis soovitab Enzensberger selle asemel hoopis relvastada Kosovo Vabastusarmee, kes on partisanisõjaga rohkem kursis. Susan Sontag on Bari lennuvälja lähedusest (kust NATO lennukid õhku tõusevad) kindlalt teatanud, et sõda on õiglane, kuna käib absoluutse kurjuse vastu. Prantsuse 1968. aasta üliõpilasmässu liider Daniel Cohn-Bendit on suur maavägede kiire sisseviimise pooldaja. 
On vahepealseid skeptikuid, kes ilmselt ei taha rohkem kui vaherahu. Nende hulka kuuluvad näiteks meilgi hästi tuntud Christoph Hein (kes kardab, et see regioon jääb aastakümneteks viha ja ebainimlikkuse territooriumiks), ka Christa Wolf (kes on segaduses, kardab, et temaga mõlemalt poolt manipuleeritakse, ja küsib, miks juba aastate eest selle sõjaka natsionalismi juuri läbi ei lõigatud?).
Tuntud poststrukturalist Slavoj Zhizek meenutab lugu ladina-ameerika terroristist, kes saatis USA saatkonnale kiripommi, kirjutades korraliku kodanikuna ümbrikule oma aadressi, kuid unustas kleepimata margi, mistõttu kiri talle tagasi saadeti; et ta oli asja unustanud, tegi ta kirja lahti ja lendas õhku. Pomm jõuab ikka õige adre ssaadini. Ťiťek võrdleb Miloševici selle mehega. Kuid ta arvab ka, et Lääs ei võitle Miloševici isikus mitte liberaaldemokraatliku uue maailmakorra viimase vastasega, vaid omaenda ebajärjekindluse tekitatud kreatuuriga, omaenda sigitisega. Ťiťek võrdleb Euroopat Hamletiga, kes kaua kõhkles, siis korraldas aga äkki hilinenud ja mõttetu mõrvarliku lõpplahenduse. Ťiťek väidab, et pommitamine on ühtlasi signaal selle uue äsjaleiutatud maailmakorra lõpust, kuna inimõiguste universaalsus kui legitimeeritud printsiip osutus valeks. Asjade taga on palju kitsaid poliitilisi huvisid. Sellest võib johtuda, et kriminaalset figuuri nagu Miloševic hakatakse varsti ülistama kui maailmakapitalismi-vastase võitluse lipukandjat. Ometi peaksid kommunistidki aru saama, et võitlus kapitalismi vastu ei käi lokaalsete fašismide toetamise kaudu. 
Ťiťek puudutab ka selle sõja meedia-olemust. Jääb mulje, et tegemist on puhttehnoloogilise sündmusega. Kannatusi nagu polekski – Baudrillard väitis juba Lahesõja järel, et seda tegelikult ei toimunudki. (Meenutame ka filmi “Saba liputab koera.”)
Filosoof ja meediateoreetik Paul Virilio analüüsib sõjaväelaste ja poliitikute tehnoloogilisi illusioone ning sajandilõpu üleüldist infantiilsust. Kõrvuti on ilmalik ristiretk ja soov demonstreerida oma Wonderlandi kalleid mänguasju (ühe B-2 hind pidi Virilio arvates võrduma Albaania riikliku koguproduktiga). 
Filosoof Jürgen Habermas analüüsib seda sõda moraali ja õiguse seisukohast. Ta leiab, et meie kõigi teatav üldine sisemine rahutus selle õiglase sõja puhul tuleb sellest, et tegemist on vaid moraalselt õigustatud vahelesegamisega, milleks puudub vastav seadustik. Serblastele surutakse kodanike võrdsed õigused vägivallaga peale. Nad ei pruugi seda tahta. Uus kodanlik maailmaseadus peab fikseerima ja legitimeerima niisugused demokraatia korraldatavad hädaabiettevõtmised. Ainult moraalne õigustus jääb kahtlaseks: nii võib mõni muu, näiteks Aasia sõjaline liit hakata teostama omaenda relvastatud inimõiguspoliitikat, interpreteerides neid inimõigusi täiesti omamoodi. Selle probleemiga peaks tegelema ÜRO, leiab Habermas oma pikas artiklis.  
Serbia kirjanik Aleksandar Tišma ütleb, et juba eelmise, Bosnia sõja ajal jätsid serblased Euroopaga integreerumise mõtte ja teevad seda nüüd arvatavasti lõplikult. Ning kui Miloševicil võiski kahe aasta eest olla sisepoliitiline kriis, siis nüüd on ta sellest kindlasti üle saanud. 
Mis puutub Handkesse, siis nõuab Tišma tema suhtes õiglust. Handke polevat literaadist seikleja, vaid keegi, kes ei taha nautida elu niisama – jalad laua peal, kaunite naiste seltskonnas – vaid endast midagi teha, midagi läbi elada – mis sest et kirjanduse nimel; kirjanik olevat juba kord selline vampiir, kes imeb verd ka õudustest.
Milles on asi? Peter Handke, muide üks mu lemmikkirjanikke, teatas kohe pärast pommitamise algust, et ta läheb Serbiasse, et olla seal koos serblastega tule all. Handke raevukas Serbia-meelsus avaldus juba Bosnia sõja päevil. Handke andis ka Büchneri preemia tagasi. Ta on võrrelnud serblaste saatust juutide holokaustiga ja teatanud Miloševici kohta, et igaüks oleks tema asemel pidanud käituma nii nagu tema. Oma ja Miloševici kriitikuid olla Handke nimetanud debiilikuteks ja öelnud albaanlastest ohvrite meenutajatele, et need võivad oma laibad omale persse pista (sie können sich Ihre Leichen in den Arsch stecken). Handket ennast on omakorda nimetatud paranoikuks. Ühtlasi valmistatakse suure saladuskatte all ette Handke uue, Serbia-teemalise näidendi esietendust. Konspiratsioon olla nii suur, et “isegi näitlejad ei tohi oma teksti pähe õppida.” Handke dissidentlusele ja nonkonformismile leidub siiski mitmeid kaitsjaid, ka nende hulgas, kes tema vaateid ei jaga.
NATO tegevuse vastu olla veel Martin Walser (kes ütleb, et seda sõda saab võita sama vähe kui Vietnami sõda), Handke-veteran lavastaja Claus Peymann, Samuel Huntington, Noam Chomsky, John Kenneth Galbraith, Jean-Marie Le Pen (kes pooldab Miloševici Ariane Mnouchkine’i arvates selle pärast, et tahab ise Prantsusmaal etnilise puhastuse läbi viia), Patrick Besson, Angel Wagenstein, Isztvan Eörsi ja Harold Pinter. Ka Norman Mailer peab toimuvat (Miloševici õigustamata) moraalile katastroofiliseks. Inglise ajaloolane Norman Stone olla aga patrioodina hämmastusega öelnud: mõelge – kas me tõesti tahaksime slovaki rahuvalvesõdureid Põhja-Iirimaale?  
Che Guevara relvavend, ihufilosoof ja hilisem Allende ja Mitterand’i nõuandja, tuntud vasakpoolne Regis Debray on sõitnud Jugoslaaviasse, ka Prištinasse, “et kõike oma silmaga näha.” Kohe leidis ta, et jutt Kosovo deporteeritutest ja etnilisest puhastusest on vale. Üks teine pealtnägija (Steven Erlanger New York Timesis) väitis, et Debray vestles ainult serbia propagandaohvitseridega. Tuntud uus-filosoof Bernard-Henry Levy nimetas Debray käitumist “intellektuaalseks enesetapuks” ja hüüdis talle oma vastuartiklis: “Adieu, Regis Debray!”
Siin jõuame keeruliste protsessideni: kuidas intellektuaalidest saavad vasakpoolsed – ja mis veel hoopis huvitavam – kuidas endistest vasakpoolsetest saavad parempoolsed. See ei mahu enam siia, kuid seda teemat käsitleb põhjalikult Jörg Lau Die Zeitis (22. aprill) ilmunud artikkel “Meie hulgas on reeturid”, mille üks põhiteese kõlab: kunagi pole renegaadid olnud nii mõjuvõimsad kui praegu. Tuleb tuttav ette? 

Põhiliselt saksakeelsetest lehtedest refereerinud
M. U.