Lojaalsus parteile

Suhteliselt vähesed postsotsialistlike riikide kodanikud on lojaalsed mõnele uuele poliitilisele parteile. See tõstatab küsimuse representatiivse demokraatia võimalusest neis riikides. 
Enamik diskussioone sel teemal rõhutab inimeste tahtmatust siduda end ühe kindla parteiga, kuna neil on olnud pikaajaline kogemus kommunistliku monoparteiga.
Teiseks peetakse vähese huvi põhjuseks majanduslikult ja sotsiaalselt selgepiiriliste parteide puudumist.
Aga kaks hiljutist uurimust Eesti kohta näitavad, et on olemas kolmaski põhjus, mis vähemalt lühema aja vältel on tähtsamgi: poliitilise eliidi enda parteiline lojaalsus on nõrk; poliitikud on valmis hüppama ühest parteist teise, et aga koguda valimistel hääli ja püsida võimu juures. 
David Arter oma raamatus “Parteid ja demokraatia postsovetlikes riikides. Eesti juhtum” jälgib Tiit Made tähelepanuväärset karjääri. Endine kommunist, kes lõi Rohelise Liikumise, keeldudes ühinemast ühegi rohelise parteiga, asutas Eesti Ettevõtjate Erakonna, enne kui astus Keskerakonda.
Arteri raamatu trükkiminekust saadik on Made jõudnud olla Arengupartei üks asutajaid. Ta pole ainus. Nagu ühiskonnateadlane ReinTaagepera märgib “Parteipoliitika” viimases numbris, on paljud Eesti poliitikud teinud sedasama. Ta kirjutab, et 1995. aasta parlamendivalimistel taasvaliti 101 liikmest 44, aga neist 16 (rohkem kui kolmandik) olid tagasivalimiseks vahetanud parteisilti. Ja see paneb Taagepera küsima: “Kuidas saab valijatel tekkida mingi parteilojaalsus varem kui poliitikutel endil?”
Taagepera tõstatab kolm laiemat teemat, mida selle probleemi käsitlemisel tavaliselt eiratakse. Esiteks unustatakse, kui kaua võttis poliitiliste parteide kujunemine aega läänes. Skandinaavias nõudis pool sajandit, enne kui esimestest protoparteidest tekkis XIX sajandi keskel midagi parteisüsteemi-taolist. 
Teiseks eiratakse nõukogude süsteemi atomiseerivat mõju. See mõju purustas sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed, mis ühendavad inimesi kollektiivseks tegutsemiseks, mille kaudu kujunevad parteid. Kuigi Eestil on varasem demokraatiakogemus, oli atomiseeriv mõju kahtlemata hullem kui näiteks Hispaanias Franco ajal. 
Kolmandaks, arutleb Taagepera, “üldine ettekujutus”, nagu ei võiks olla “demokraatiat ilma parteideta”, ei pruugi vastata tõele. Vähemalt mitte nende argumentide varal, mida selle kasuks esitatakse. Need ei võta arvesse, et parteilojaalsus kahaneb ka läänes järsult. Uus meediakeskkond võimaldab poliitikul end esiplaanile mängida ka ilma parteiaparaadi toetuseta. “TV rõhutab isikut ja mitte parteid,” märgib Taagepera. Ta ütleb, et ses mõttes võib Eesti teha “otselõike” lääne tulevikku, pruukimata demokraatiast eemalduda. 

Paul Goble