Olen nõus Mihkel Mutiga, et Kaplinski tundub olevat oma kirjutamises teinekord ennatlik. Aga ainult tundub, sest ennekõike on ta poeet. Tema esseed on enamuses rohkem pildid, millele kohatu läheneda analüütilise joonmõtlemisega. Ta võib küll osutuda ebatäpseks üksikjäreldusis, aga ühtekokku tabab ta mu meelest asja tuuma. Pole vist täpne nimetada Kaplinskit ka preestriks. Pigem sarnaneb ta väljaspool kultuuri paikneva prohveti (nagu on väitnud ka Raivo Raave) või lapsega, kelle “suu ei valeta”.
Tema esseistika on kirjutatud mu meelest üsna selle �anri “leiutaja” Michel de Montaigne’i (1533 – 1592) enda vaimus. Selle renessansi kuulsaima skeptiku siht oli epikuurlik meelerahu, milleni sai jõuda vaid süstemaatilise kahtluse kaudu, mitte aga uskudes mõnesse filosoofilisse (resp. ideoloogilisse – P. L.) süsteemi. Montaigne’i kui kristlase üheks eesmärgiks oli ka väljendada esseevormi kaudu suurema sallivuse nõuet.
Kaplinski ongi end määratlenud “valgustunud skepsise” esindajana ja pälvinud ka sallivuspreemiaid. Lauri Vahtre pihtimuslik “Ma pole ammu lugenud nii vihkavat esseed...” ei tundugi nii absurdne Kaplinski kunagise väite valguses, et “Salliv suhtumine totalitaarsesse sallimatusse ei suurenda, vaid vähendab sallivust maailmas.”
Vahtre arvates on Kaplinski vihkamise põhiohvriks usk kui selline. Minu mulje tema esseekogust “Usk on uskmatus”, milles ta avab oma usuvaated põhjalikumalt, on küll hoopis teine. Veel enam – see on mu meelest üks sisukamaid populaarteoloogilisi teoseid meie kultuuris pärast Uku Masingut. Selles eristab Kaplinski selgelt eheda, eksistentsiaalse usutunde kõiksugu religioossetest surrogaatidest, olles sallimatu ka usu sidumise vastu poliitika lõa otsa. Mind näiteks üllatas mõneti luterlasest Mart Laari valimiste-eelne esinemine fundamentalismimaigulise Elu Sõna äratuskoosolekul ja teisalt Isamaaliidu poolt välja kuulutatud koostöö Elu Sõnast distantseerunud EKRPga eelseisvatel kohalikel valimistel, kuigi viimane on selgelt Euroopa Liiduga ühinemise vastu.
Kahtlen, kas kristlus ikka peab end laskma tõmmata sedasorti kokkuleplusse võimupartei(de)ga? Võibolla peaks ta praeguses ülikriitilises olukorras olema hoopiski vabastusteoloogiline? Miks oleme kristlusest üle võtnud just selle orjameelse, kaamelikannatust kasvatava poole? “Laulvas revolutsioonis” kaalus tuha all hõõgunud rahvusluseaade selle üles, nüüd aga manitseb see meid jälle. Jeesus ise oli – vastupidi – suur mässaja, kes taipas, et rõhumise kõrvaldamine algab oma aja ära elanud, ehkki võimu poolt ikka veel kramplikult kultiveeritavate müütide demütologiseerimisest. Et seesmine vabadus on ennekõike vabadus ärakulunud, läbinähtud kultuurist.
Koos poliitilise vabanemisega oleme saanud “kaasavaraks” terve rea selliseid ideoloogilisi “fossiile”, mille paine all Lääs täna ka ise üha meeleheitlikumalt viskleb. Enim tuntud neist on kahtlemata “demokraatia”, aga ka mitmed muud. Lauri Vahtre näiteks näib arvavat, et piisab maagilisest sõnast “usk” – ja haritlasele, erinevalt “poolharitlasest”, on kohe kõik selge. Kirikust ja kristlusest on meil tehtud niisamasugune müüt nagu parem- ja vasakpoolsusest. Mihkel Mutile omakorda näib piisavat maagilisest oksüümoronist “sotsiaalne turumajandus”. Sedasorti skolastiliste mõttekolosside segapudru aga ei eruta enam kedagi, sest kõik saavad aru, et tegelikult toimub nende kattevarjus hoopis midagi muud. Nad ei väljenda enam elavat kultuuri ennast, vaid ainult selle surnud kesta. Ja ehkki inimesed seda näevadki, on nad väsitatud lakkamatust olelusvõitlusest. Põhjavajuvate müüdimonstrumite kuratlik keeris aga hakkab lõpuks neelama neidki, kes lõikavad sellest esmapilgul muinasjutulist kasu. Soros on võibolla üks esimesi magnaate, kes kutsub päästetööle omasuguseid, kes tänaseks surmakülvavat konveierit oma erahuvides ikka veel käigus hoiavad.
Vahtrel on õigus: Kaplinski-suguseid kultuuriületajaid – erinevalt hoopis kaitsetumatest Einselnidest ja Madissonidest – ei tule Eesti Paavstiriigis tõesti keegi suusakepiga togima. Aga seda ei juletud üksvahe teha ka Sahharovi ja Sol�enitsõniga idaimpeeriumis.
Minu meelest on hoopis olulisem, kas seda, mida üks vasakpoolne tippintellektuaal ikka ja jälle korrutab (otsekui omal ajal turuprohvet Karl Reits), üldse miskitviisi kuuldakse. Kas üldse osataksegi kaasa mõelda “suurtes asjades” – või uputakse pudipadisse ja lõputusse eneseõigustusse juba esimese “faktivea” avastamisel? EE nimetab seda uhkelt debatiks – avalikuks arutluseks. Ent arutlustki on mitut sorti. Lauri Vahtre lähenemine, näiteks, on mu meelest disputeeriv, vähimatki ühisosa välistav (“vaenlasega” ei saa ju kokkuleplusele minna).Mida pole – see on dialoog. Milles unustataks isikud (ka omaenese kahtlemata tähtis persoon ja konfessionaalne kuuluvus) ja sukeldutaks teema uurimisse: mis siis Eestis tegelikult toimub? Aga see on ajaleheveergudel jällegi raskendatud, sest – dialoog on rahvast kaugenevale võimule nagu vesi tulele. Dialoogi kohtab seetõttu vaid mõnes filosoofilises ringkonnas. Nii me siis avalikult “debateerimegi”, kuni igaüks oma vitsad või uued pettumused sedakorda kätte saanud ja valitseb jälle “rahu”. Elu aga läheb omasoodu – kurat teab kuhu.