Kuumus ja kurjus

Äikese-eelne ilm mõjub kõigile loomadele. Papagoisõber teab, et lind satub ärevusse. Koer sööb rohtu ja oksendab. Sitasitikas, mesilane, sipelgas, ämblik on see-eest väga loiud. Kuid täi asub peas tegevusse. Kalad tõusevad pinnale ja ahmivad õhku, kaanid kipuvad kaldale, samuti konnad. Vihmauss tuleb maa peale. Mutt tegevat eriti kõrged hunnikud. Inimesed tunnevad samuti õhupuudust, nende kõrvad sügelevad, kõrvad helisevad ja lapsed nutavad seletamatul põhjusel. Pikakarvaline kass lamab nagu lösakas ega ava silmi. Silmapiiril tulevad nähtavale seni nähtamatud kauged kohad. Remarque’i romaanis “Must obelisk” lööb välku, kostab kauge kõmin ja Doktor tõuseb. “Läheb lahti,” ütleb ta, “ma pean kinnisesse osakonda minema.”
Järgmisel hommikul on teisiti, on kergem hingata, on toimunud vabanemine, tunne on cool. 
Mõni võib kahtlustada, et pean tegelikult salaja silmas televisioonirahva melodramaatilist võitlust Toomas Lepaga, või Draamateatri juhtkonna dramaatilist valimist või siis parlamendiopositsiooni metsikut, ööd läbi kestvat, mitmesaja parandusettepanekuga pikitud võitlust positsiooni poolt välja pakutud säästueelarvega. Ja et loomaliikide all pean silmas hoopis konkreetseid poliitikuid, näitlejaid ja reportereid. Võetagu kuidas tahes. Võibolla mõtlen ma hoopis maailma. Jugoslaavias on küll paar päeva olnud rahulikumad. Mingi äike on ikka õhus. Ent siin on kirjutamisele eelnenud tundidel olnud õhk – selle sõna otseses tähenduses – küll võrdlemisi kuum. 
Seekord ei tahagi ma süveneda niivõrd elektrisse ja magnetismi. Olen seda varem ühes teoses piisavalt teinud. Praegu tundub oluline see, et äikese eel on palav. Ja isegi ilma äikeseprognoosita võimendab kõige tavalisem, looduslik kuumus diskomforti ja agressiooni.
Thomas Manni novellis “Surm Veneetsias” tunneb vana kirjanik Aschenbach tuulevaikuses lõõmava päikese all äkki halbaennustavat steriliseerimisvahendi lõhna. Uppuvas linnas levib taud. Camus’ tuntud teoses “Võõras” tursub Mersault’ laup päikese käes, õhk leegitseb, higi katab ta laud ja ta tulistab araablase kehha viis lasku.
Tavaliselt puhub niisugustel juhtudel veel siroko või föön, pahelised tuuled, mis tulevad Aafrikast ja kannavad endas kõrbekuumust. Föön tõstab Genfis liiklusõnnetuste arvu poole võrra. Ameeriklased teavad Santa Anat ehk kuradi tuult, mis sunnib naisi tapma oma mehi. Raymond Chandler on öelnud, et niisuguse õhutemperatuuriga ja niisuguse tuulega on absoluutselt kõik võimalik. 
FBI teab mainida long, hot summeri fenomeni. See puutub otseselt kuritegevuse statistikasse. Neegrirahutused on puhkenud kuumadel suvekuudel. Samas on arvatud, et kuum õhk võimendab küll niikuinii eksisteerivat, esialgu veel peidetud tugevat agressiivset impulssi, kuid vastupidi – väga nõrga agressiivse impulsi võib põualoidus tuimestada. Palavuse mõju pole eriti tunda rikaste linnaosades, sest seal mõjuvad kaasa konditsioneerid. Eriti õudne on aga olukord suletud autokabiinis – siinkohal meenutame Michael Douglase käitumist filmis “Omadega läbi” (“Falling Down”), seal andis viimase impulsi veel vist tuuleklaasil pirisev kärbes!
Rahvas ütleb: ta keeb vihast, ta põleb raevust, ta silmad leegitsevad. Melodraama tegelane vappub nagu palavikus. Lagipähe paistev päike paneb lausa sigima, kui uskuda Hamletit. Emotsionaalne temperatuur on otseses seoses ilmastiku seisundiga. Pooltel juhtudel on tõusnud serotoniini hulk uriinis, pooltel juhtudel on adrenaliin langenud. 
Kui vastab tõele, et meid ootab ees “kasvuhooneefekt”, siis on loomulikult oodata ka ülemaailmset agressiooni kasvu. 
Kas me saame tõesti väita, et õhutemperatuur mõjub kaasa absoluutse kurjuse nähtavaile väljendusvormidele, nende aktualiseerumisele? 
Jah, võibolla riigi eelarve, võibolla asutuse juhtkond...aga oleks ju imelik mõelda, et mingid ammu läbi töötatud eetilised põhiprintsiibid sõltuvad keha või õhu soojakraadidest. Ent siiski – mingi versiooni järgi on ju põrgus tuli ja katlad, või siis keerutatakse patust vardas. Kurja lill idaneb viljastavas, fermenteerivas soojuses – nagu käesolevalgi suvel.  
“Meistri ja Margarita” alguses on “lämbe õhtutund, kui palavus matab hinge, kui päike oli Moskva tuliseks kütnud” – niisiis, sel lämbel õhtutunnil, kui Berlioz ja Bezdomnõi saavad narsaani asemel sooja aprikoosijooki, tiheneb äkki põuane õhk ja sellest tekib Kurat. Üks teine tuntud romaan algab niisuguse lausega: “Juuli alguses, haruldaselt palaval ajal väljus keegi noormees õhtu eel oma toakesest.” Ta läheb tänavale, kus on “hirmus kuumus”. See noormees on muidugi Raskolnikov. 

Mati Unt