Laulupeo radadel
1960. aasta üldlaulupeo meenutusi

Nelikümmend aastat tagasi polnud laulupeo ettevalmistamise ajaks nn. Hruštšovi sulaaeg veel täiel määral Eestisse jõudnud. Midagi oli siiski muutunud. Paljud olid Siberist koju jõudnud, vangilaagritest vabanesid teiste hulgas üksteise järel Alfred Karindi, Riho Päts ja Tuudur Vettik. Kaks esimest pääsesid autoritena peokavasse, Vettikule võimaldati suuremeelselt segakooride dirigendikepp, kuigi maestro rehabiliteerimine võttis veel aega 12(!) aastat.
Rahvaloomingu Maja muusikaosakonna metoodikuna sain ettevalmistusi lähemalt näha. Laulupeo kavva valitavate laulude tekstid tuli paljundada ja esitada vastavatele instantsidele hinnangu andmiseks. Oli võimalus kuulajana jälgida ka peakomisjoni koosolekut, kust meelde jäid tollase kultuuriministri, peakomisjoni esimehe Aleksander Ansbergi rämedad hinnangud kavale. Nii jäidki apoliitilise teksti tõttu kavast välja mitmed väärtuslikud laulud. Üritati taastada ka laulupidude numeratsiooni, mis jooksis lõpuks siiski liiva. Kui I repertuaarivihiku kaanel seisis “Nõukogude Eesti 1960. a. üldlaulupeo laulud”, siis II ja III vihik kandsid pealkirja “Nõukogude Eesti 1960. a. XV üldlaulupeo laulud”. Pidu ise siiski XV numbrit ei kandnud.
Tookord tekitas elevust uue laululava valmimine. Asutused, ettevõtted ja eeskätt koorid käisid pidevalt lauluväljakul abitöödel. Põnev sündmus oli ühel päikselisel maikuu lõpupäeval laululava esikaare tõstmine. Muidugi rutati, kuid üldiselt jõuti õigeks ajaks (20. – 21. juuliks) kõigega enam-vähem ühele poole. Prof. Helmut Oruvee tegi oma aparatuuriga akustilisi mõõtmisi veel üldproovide ajal.
Laupäeva, 20. juuli hommikul oli kena suveilm. Kell 15 algas rongkäik. Kolonni peale järgnesid poiste- ja lastekoorid ning siis kõik Tallinna kollektiivid. Taevas, mis hommikul oli pakkunud päikesepaistet, tõmbus pilve ja kui tallinlased lauluväljakule jõudsid, langesid juba vihmapiisad. Edasine rongkäik kulges üha tihenevas vihmas, nii et viimased rajoonid (Valga, Viljandi, Võru, Väike-Maarja, Vändra) sammusid läbimärgadena tõelises paduvihmas. Paljud tulid paljajalu, kingad näpus. Suure paduvihma tõttu läkski esimene peopäev luhta.
Koorid kogunesid vastsele laululavale, kuid varikatus ei suutnud kõiki vihma eest kaitsta ja tilkus siin-seal läbi. Lauljate hulgast skandeeriti: “Häbi, häbi! Katus sajab läbi!” Juba varakult väljakule kogunenud kuulajaskond valgus laiali ja vaid mõningad üksikud istusid vihmavarjude all, et näha, mis edasi saab. Erutuses lauljad ei lasknud oma tujul langeda. Laval hakkasid spontaanselt kõlama mitmed peolaulud ja muudki. Muidugi polnud omaalgatuslik laulmine tollastele võimumeestele sugugi meele järele. Seda võis vaadelda peaaegu mingi poliitilise aktina ja seda kartsid ülikud kohutavalt. Hiljem vist toimuski nende laulmiste üle uurimine, et kes ja mis ja kuidas. Igatahes oli üks laulmiste aktiviste Valdo Ratassepp, kellel sellest tuli õiendamisi.
Olin tookord TV helireťissöör ja kui olin jõudnud oma pisikese segakooriga lauluväljakule, pääsesin kohe raadiotorni vihmavarju, sest pidin hiljem koos raadiokolleegidega ülekandes osalema. Nii võimaldas see laval toimuvast suurepärase ülevaate. Siinkohal võiks meenutada, et 1960. aastal toimus üldse esimene teleülekanne laulupeolt. Samas raadiotornis tegi tookord nii raadiole kui ka televisioonile reportaaťi Valdo Pant. Kui ülekanne vihma tõttu katkestati, rääkis ta ikka edasi, mille raadiokolleegid lindistasid. Hiljem vist kasutatigi linte asja uurimisel.
Et olukord oli väljunud kontrolli alt, ilmus lõpuks dirigendipulti Gustav Ernesaks. Arvatavasti saadeti ta korraldajate poolt “vaherahu sõlmima”. Ernesaks ütles paar sõna, juhatas siis mõne laulu. Ka vihm hakkas lõpuks hõrenema. Lauljatevägi asutas tasapisi läbimärgadena ja enamuses paljajalu lauluväljakult lahkuma. Mäletan, et vesi kattis Narva maantee nii, et trammirööpaid ja tänavasillutist polnud näha. Kõige suurem vesi lainetas jõe tänava ristumisel, kus iidsetel aegadel voolas Härjapea jõgi.
Järgmine hommik oli päikesepaisteline ja imekaunis. Küll imestati, kuidas lauljate vettinud rahvarõivad kuivaks said, ometi säras lauluväljak kirevas värvikülluses. Meenutatakse, et raadio kaudu tallinlastele esitatud palve abistada lauljaid rõivaste kuivatamisel leidis üsna laialdast vastukaja.
Laulupeo kontsert algas järgmisel päeval kella 13 asemel kell 11 ja mõningate kärbetega kanti ette kogu kava. Nii läks see üldlaulupidu ajalukku sellega, et esineti vaid ühel päeval ja kontsert kestis peaaegu kaheksa tundi.
Laulupeo lõpunumber oli Dunajevski “Suur ja lai...”, mille järel tekkis koorides elevus ja kusagil alustati Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” laulmist. Kohe liitus sellega kogu suur laululava. Olles dirigentide reas, üsna lähedal üldjuhipuldile, märkasin sinna kogunenud korraldajate seas valitsevat segadust. Sellist asja, et koorid ise hakkavad laulma, polnud seni veel olnud! Olukord ähvardas taas kontrolli alt väljuda. Ja siis märkasin, et Ernesaks pooleldi lükati juhipulti, kust ta emotsionaalselt juhatas laulu viimase salmi.
Muidugi poleks Ernesaks ise julgenud sellises situatsioonis juhatama minna, aga eks Ansberg ja teised ei leidnud olukorrast muud väljapääsu. Sulaaeg oli andnud võimaluse ja rahvas kasutas selle kohe ära!
Järgmise laulupeo nooti oli aegsasti trükitud Ernesaksa isamaalaul, mis sellest peale jäigi laulupeo lõpulauluks.

Enn Oja