Ooperiaasta 1998

Rahvusooper Estonia. Hoovõtt
Rahvusooper Estonia on tegutsenud oma esimese aasta ja tõestanud, et tegelikult käib teatrielu hooaja lõikes ning aastanumbri järgi kokkuvõtete tegemine tundub juhul ebaõiglanegi. See puudutab ennekõike esietenduste arvu, mis – sõltuvalt ilmselt planeerimisapsust – jäi ooperi-opereti poolel kesiseks. Oopereist tuli lavale vaid Bizet’ “Carmen”, opereti poolelt oli 1998. aasta aruandes veidi üllatav näha Offenbachi operetti “Ilus Helena”, mis publiku jaoks jääb pigem aastasse 1999. (Vastakaid arvamusi tekitanud lavastus näitab taas meie õhukest kultuurikihti. Offenbachi operette pole Eestis aastakümneid mängitud ja nii tekitas juba opereti eripära mitmetimõistmisi.)
1998. aasta repertuaaris oli seitse ooperit: kolm Verdit, kaks Puccinit, üks Bizet, millele sekundeeris Eino Tambergi “Cyrano de Bergerac”, mida õnneks ikka veel repertuaaris hoitakse (ja mille videovariant valmib loodetavasti lähemal ajal), vaatamata publiku vähesusele. Repertuaariloetelu annab vastuse küsimusele, miks allakirjutanu ei taha enam kuidagi Estoniasse minna. Orienteeritus on selgelt propagandistlik ja publikut (õnnestunult) saali meelitav. Ning lõppude lõpuks võib ooperihuviline külastada ka teisi ooperimaju. Paraku tekitab see võrdlusmomendi, ja – see ei tule Estoniale kasuks. 
Rahvusooper on teinud head tööd reklaami ja etenduste müümise alal. Sellega seoses olid veidi üllatavad külastajate üldarvud, milles “Carmengi” jääb alla “Nabuccole”. Ja teised muusikalavastused omakorda “Carmenile”. Muidugi on mõned asjad seletamatagi selged. Nagu näiteks see, et Puccini lühiooperite külastatavus on nii vähene – lühiooperid pole (kas keegi oskab seletada, miks?) kunagi saavutanud erilist publikumenu, see on lihtsalt ¯anr, mis ei “müü”. Ja ikka ei saa lahti kahjutundest “Cyrano de Bergeraci” vähese vaadatavuse pärast (vaieldamatult hea ooper!), mis omakorda paneb mõtlema, mida siis ikkagi teha XX sajandi ooperiga, mida pole Eestis eriti palju mängitud, mida aga nagu peaks kavva võtma.
Head traditsiooni jätkab rahvusooper, mõeldes lastele. “Puhhile” lisandus 1999. aastal “Nukitsamees”. Samas täidavad need nimetused ka ühte rahvusooperi eesmärkidest – originaalteoste lavastamine. Loodame, et lähemal ajal jõuab Estonias lavale ka eesti helilooja uudisooper, igatahes on teater selles suunas tööd teinud. (Viimane meie helilooja ooperi esiettekanne oli – Eino Tambergi “Lend” 1983. aastal!) Kunstilise poole peal polegi nagu millestki uuest kõnelda, kui mitte taas tõsta “Carmeniga” kerkinud probleemi – etenduste kõikuv tase. Samas arvan endiselt, et “Nabucco” muusikalise tasemeni ei küüni ei “Carmen” ega ka “Traviata”. Jätan siinkohal vahele tuntud loo lauljatest ja laulukoolist, mille paranemist pole märganud. Ikka ja ikka läheb noori lauljaid välismaale õppima. Kas mõni neist juba “valmis” pole ega taha koju tagasi tulla?
Järelkasvu probleem ei puuduta ainult lauljaid. Ooperilavastajate tuleviku teema on ka juba habemega, Neeme Kuninga koormus (näiteks 1999. aasta alguses) on aeg-ajalt lausa uskumatult suur. Õppimisvõimalusi peaks maailmas jätkuma ja küllap oleks võimalik leida ka rahalist toetust. Ehk aitab siin kaasa loodetav eksperimentaallava.
 Isegi dirigentide järelkasvuga ei saa kiidelda, aeg-ajalt tundub ka Paul Mägi koormus liig suur olevat.
1999. aasta esimene pool näitab, et eelmine aasta oligi rahvusooperile omamoodi ettevalmistusaeg. Ometi on mitmed aastaid kõneks olnud kitsaskohad samad, teravam neist uue lauljatepõlvkonna (lavastajate, dirigentide…) kasvatamine. Meie ooperikultuur sõltub aastal 2005 või 2015 sellest, kui palju panevad tänased tegijad oma energiat tulevikumõtetesse.
Teater Vanemuine. Muutusteta
Ka Vanemuise aasta 1998 oli hooaegade lõikes jagatud ebaühtlaselt, nii et ooperi poole pealt mahub sinna vaid Raveli lühiooper “Hispaania tund”, mis minul jäigi nägemata (üle paljude aastate üks vahele jäänud Vanemuise muusikalavastus!). Aga seegi on näitaja, sest vähemalt korra (kui olin plaaninud vaatama sõita) jäi etendus ära. Võibolla vajanuks seegi tükk eksperimentaallava?
Vaadates 1998. aasta teatrikülastatavust, jääb mulje, et Tartus on publiku arv piiratud ning muusikalavastused lähevad repertuaarist kiiresti maha. See puudutab isegi operetti, mille tase pole küll viimastel aastatel eriti hiilanud. 1998. aasta repertuaaris oli tervelt seitse ooperit. Liiga palju. Kui lavastust mängitakse küllalt harva, on raske seda vormis hoida ja iga “uus tulek” vajaks justkui uut reklaami. Reklaami osas jääb aga Vanemuine Estoniale kõvasti alla. 
Vanemuine on olnud – ja vaevalt see muutub – Eestimaal ooperimaja number kaks ning see annab teatrile mitmeid võimalusi, millega on ajast aega ka arvestatud. Näiteks repertuaari osas – tuuakse lavale teoseid, millega Tallinna ooperimaja ei riski, ei tohigi riskida. Aga muidugi anname selle mõttega tasemenõudes juba ette alla. Tegelikult on kõrgtase vist ikkagi ainus asi, mis toob (võib tuua?) vaataja saali. Kui Vanemuine on riskinud muusikaliselt raskete teostega (juba nimetatud “Falstaff” või ka “Othello”), siis võiks ehk julgemalt riskida ka lavastusliku poolega. Kombinaatteatril peaks see võimalik olema, arvestades eri alade tegijaid.
Muidugi kerkib kohe üles põhitegijate ja nende taseme küsimus. Siinkohal jätaksin lauljad kõrvale, olles veendunud, et kui teatril on korralik orkester, koor ja lavastusbrigaad ning huvitavad taotlused, siis soliste on võimalik ikka “eksportida”, olgu siis Tallinnast või kaugemalt (mida Vanemuine on ka tulemusrikkalt teinud).
Ehk lihtsamalt ja otse: Vanemuise muusikateater vajab reformi, millesse mahuks ennekõike tugev liider muusikajuhina (1999 on palju muudatusi toonud, Mihkel Kütson on valitud uueks muusikajuhiks), tugev lavastaja (kust teda võtta?) ja mingi uus kontseptsioon, olgu siis nii eksperimendialdis kui tahes.
Olen viimastel aastatel korduvalt rõhutanud, et Vanemuise orkestri puhul on märgata edasiminekut. Paneksin siin suure plussi Carlo F. Cillario tööle, kelle innustav figuur on mõnegi pillimehe harjutama sundinud. Ometi on orkester üks peamisi valupunkte, mis ehk takistab ooperit täie eduga mängimast. Õigemini, on jätkuvalt. Konkurentsi puudus annab siingi end valusalt tunda.
Et aasta 1998 siiski päris “tühi” ei olnud, tõestab üks kiiduväärt ettevõtmine – Verdi “Simon Boccanegra” kontsertettekanne, minu mälu järgi küll esimene ooperi kontsertettekanne Vanemuise ajaloos. See on kindlasti üks võimalustest laiendada ooperitegemise piire.
Lõpetuseks veel üks mõte, mis puudutab kirjasõna. Eestis pole puudus mitte ainult ooperilavastajatest, -dirigentidest ja -lauljatest, vaid ka muusikateatrikriitikutest. Just Vanemuise koha pealt kipub see auk väga sügav olema, kogemused näitavad, et Tallinnas paiknevad kriitikud pole suurt osa Vanemuise muusikalavastustest näinud. Kas siin ei annaks koostööd teha Eesti Muusikaakadeemia Tartu filiaali ja Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnaga, viia need kaks kokku?

Mare Põldmäe

Ülevaade on koostatud eksperthinnanguna kultuuriministeriumi tellimusel.